Kord kuningalinnas. Raivo Seppo

inimesed ühte hoiavad…”

      Nõnda Katrinast pajatati, kui muudki pajatati, millest Gerdruta kombekana riibus vaid õiged ja head teated, vooruslikkuse kuulsuseks endale. Kellegagi ei raatsinud ta end võrdlemata olla. Kiituses ometi naeris maanteetallukas teda, otsekui noaga lõikus voorusesse. Mõttes oli Gerdruta Tõnni matnud, seda küll, aga kas see sama ei tähenda, kui mees eluajaks kroonu veetakse? Egas nälga viidud, hoopis murest eemale, mis suhu pistad, millega peret toidad. Gerdruta, keev noor naisterahvas, ei andnud ju meestele kuidagi järele, kui eelmine polnud tunnistatud äraolijaks. Toimetati nii Tõnniga, teenima kuulutati keisrihärrat ehk – prouat ehk kes parajasti istus Peetriburgis. Kõveriti veidi oli läinud, kui veel nekruteid Saksa kubermangudest ei püütud, seevastu müüdi, reedeti, aga olnud see Tõnni süü? Ole sina hoolas, olgu su naine tuliusin ja sinu õhutaja. Tagant torkimata ei saa mehest nahka. Laisk ja loru on isane elukas, selleks just kulub naisettevõtleja talle, et paljuneks kodune vara. Vähe kuulus sellest endale, aga paljunes siiski. Vene kaupmees, keda nad olid teeninud, oli müünud Tõnni oma poega nekrutist päästmaks, puhta vene seaduse järgi, mis väga ei kehtinud sakslastelt ostetud pärisorjadele, ent kui vaja, pandi kehtima, nii kui igasugune seadus, igasugune õigus vajalikus kohas. Torin mõisteti tollele, kes end kaitsta ei osanud. Ja vaata – olnuks Tõnn elus, oleks ta Gerdruta mehelemineku-mõtte juures pööranud hauas ümber, kodugi tulnuks käima. Ei sellist juhtunud.

      Pahuralt oli Gerdruta lähenenud, aetuna kihust, et Joosev polnud sõnanud kõike. Näkku manas kõrtsiema ometi ükskõiksuse.

      „Kui ma Rääbisel lillutasin,” pajatas Joosev, „olla nähtud Tõnniga sarnlevat erusoldatit, et ma tema kui lihase venna ära tunneksin. Eks ma ole teda näinud nooremalt, sellegipoolest võõraks ei pea, kui ta tervis lagunud oleks. Miks teenimisest lahti lasti? On nõnda, tohib tema elada, kus süda otsib. Kus mujal kui kodumail. Olevat Narva alt nihkunud, Porskovas pilgutatud, Iisaku kaudu ilmunud, maailmatu tee, aga kui Rääbisele jõudis, ep ta kaugel või luusida sinu kojast, kõrtsiema!”

      „Surnut tuled sina laimama!” raksas Gerdruta rusika lauale kui mees. „Kiriksand ise tunnistas, et Tõnn riigi mees, mitte enam naise mees olevat. Kes kahtleb, see kössitagu kümme nädalat häbipingis! Ütlen kiriksandile, et ta sinu mõistaks sinna, kust su kinni hakkab, ning oma kirikusse peksaks näituse peale, kuis patune kahjatseb. Ise jälgin su kahjatsemist ning tõendan, kunas nuhtluse ära oled kandnud!”

      Joosev ei jätnud, kurjaliselt jätkas naljajanuste meeste toetusel: „Mis saaks sul Tõnni vastu olla, kui sina alleshoitud voorused talle laotad?”

      „Tema on Venemaa mulda maetud.”

      „Aga hüva inimesena üles tõusnud kui Jees ning sinu järele tulekul. Kõige on ta kaotanud, mis kroonu temale sundis. Sinagi, kõrtsiema, seisid hea selleks, et Tõnn riiki toetaks, mis ilma otsekohe laguneb, kui teda meeste peale ei ehitata – või nende luude! Vähe oli temal sõjaliha, et Venemaal mehed ajaliku otsani sõjasse aetakse, vast viletsuses lastakse pooleldi lindpriiks. Nüüd on nemad nekruteid meiegi mail riisumas.”

      Kurvas üksmeeles noogutasid mehed, üksnes selles isekalt rahul, et vanus nad katsumusest säästis.

      Gerdruta, taas tohe, enesetalitsuse ülemaks võitnud, mühatas: „Sina oled kurja juur, kes suust tühjagi sõnaga ajab nagu haisu. Sina paned inimesed häbist paiste ja mädale, sinu pärast nad poovad end oksa või mõõdavad kaevu põhja. Ringijooksjad ning hilberdajad on sellised, kes ei mõista seisuses püsida, arukalt elada, lapsi teha ning need seada kui õunad ritta, et nendel ka elada oleks hea, olemine rahuline. Siis saab käsulaudadest kinni peetud, õiglase elu veedetud. Aga sinusugune, kel ep ole peatuge, kes teiste raha eest lakub, see peab ilmaaluses lööpama kui igavene juudaline. Mina su peale kiriksandile kaeban. Saavad ükskord korralised inimesed sinust priiks!”

      „Võta aga sõnu vähemaks, vurtsu lahjemaks, minul on päris oma raha su joomad kinni taguda. Kas ep ole, kõrtsiema, et raha sina maiustad,” näitas Joosev oma pauna kõlisevat voodrit, „ning sellega oleme meie leppinud kui jumalaanniga.”

      Nii õndsaliku leiu üle ei täinud Gerdruta vaielda. Jumalaand raha oli, sarnane ravim sarnasele; iseenesest ulatus kõrtsiema pihk hulgusele, sõbralikkuses, mida kadestati, ja taaler pudenes. Rikaski kerjab vaese viisil, vaid meeldivama pealetükkivusega. Gerdruta viha haihtus, olgu et hiljem erusoldatit mainiti, kes Tõnni meenutavat. Põdur ja kadal olevat, äratundmatu, kuid tuttav nondele, kes veel mullatarest olid pääsenud. Kuri oli omainimeste mälu, kes Tõnni surnuist ärataksid! Aga neil see õnnestus, piisakesi kogunes Gerdrutasse aim, vaigistav ebamäärasuses, siiski üha aredam, et asi täppis ei ole, kui surnud kondavad. Teislased, va õela sünnitised, kellest kiriksand oli hoiatanud. Vali oli Gerdruta usk kiriksandisse, sest kunagi oli ta usk lõtv olnud, mammona kasvatajaile, kõrtsiema oli märganud, aitas ent kaasa. Eks kiriksandidelegi, keda ta oli tundnud, üht tüsedamat teisest.

      II. TEE ALLIKALE

      Mees kõndis vastutahtsi, või meel vedas teda jalgade vaevu liikudes sihile, mis ei olnud loodetu. Teine oli tema tee, kaskedest piiratud, ometi tema oma, kui tundus vahel tõkestatud. Tõkkest ajas teda läbi, kasvõi piinaks, katkenut tasa tegema. Katkenud oli ta ise, aegade järel, mis katkeda keelasid. Kergena, mehiselt talutud raskused langevad kord turjale.

      Ja mälestused seltsivad neile ajast, mil tema oma ilmast võeti ja kaotas vähesegi vara, ihuriieteni. Ta meeledki rööviti. Kõrvadesse, mis olid kuulnud virvatulede süttimist, kajasid vaid püssipaugud ja vaenlaste sahin rohus. Tuhmusid ta silmis heljunud hiieneitsid, pimedikku neeldusid juttidena põrgupoiste koerad, aardevalvurid üksildaste rändajate eest. Teist elu löödi ta nägema, ühetabasusega moonutatut. Tarvilikku riigile ja valitsejaile. Needsinased elasid hirmul, alamate armul. Rahvale, kelle õlule laoti valdjate tujud, ei olnud riik hoopis ega hakanud olema iial, vestetagu vaid ja rullitatagu juttu, kõlistatagu isamaa teenimisest ning isamaaarmastusest, mis kohustab teenima üksnes end hirmudesse müürinuid. Inimesed ei ole riigile materjal; nende nime peitku teetolm. Kui see oli pestud maha, kui oli rohi tõmbunud haljamaks, stepi kollane kuletunud, ehtis ning ehitud lehekuu nurmedele libisemas, jäi Deniss Hristoforov siiski teiseks, kelleks ta end arvas. Võõraks maale, kuhu naasis, võõraks neile, kellele pööras selja. Võõras oli olnud ennegi, aldis imedele, mis surelikele kentsakad. Neist oli Tõnn õppinud vaikima, kui taas hakkas varje karglema, hiieneitseid hüüdlema, kes ta nende laule mõistes hiitest pääses. Või nad üksnes halastasid talle, mullalõhnalisele? Meeltest, mida Tõnni õpetati põlgama, olid kadunud helid ja hääled.

      Töö ähk püsis neile, jalarättide ja viiskude lohin, mida Tõnn oli vahetanud mäletamatuseni. Aga veetagu sind nekrutiks või ükskõik kuhu, kus sind ei vihata, ega ka armastata, kasvatatagu hoolimatuse vallid sulle ümber – sinagi minetad meeled. Tammud pimedate karjas isetarkade juhatusel, kes valitsevad valgust ja kujundavad inimesed meelepäraselt endile. Sest inimene, see on ainus juhitavaks alandatud olend, kui ta teises ainulises omaduses madalusest ei oska kerkida.

      Tõnn hoolis õndsast madalusest, kus elanud oli, väikesest maailmast, kus ometi juhitamatuna elati. Varmalt ja sissetambitult vastas ta riigikeelsele nimele, kui küsiti: vabastatud pärisori Deniss Hristoforov Liivimaa kubermangust. Maakeeligi vastas nime nõnda, sihikindel, ent kurbnaljakalt sihist ilma, hägustes silmis pelg, mille poole ta astus, et see ei hälbiks. Takistas Tõnni jõgi, ei raisanud ta aega koolet ehk purret otsides, vaid otsekui aetuna millestki pidi jätkama. Seal, kuhu ta tahtis end oodatavat, tunneks, kas tee oli väärt.

      Rohi suhises märjalt. Unises, päikesevalusas hommikus ujutas otsekui loojunud valge. Inimesi küürutas põllul, kes vaevu Tõnnile vaatasid. Nahavedamikule, kuis teisiti. Sellises ei tervitataks eksinud poega. See pole oma, kes sinuga sarnaselt ei käitu, samamoodi ei kooguta. Ega olekski tahtnud sarnaseks; vahelejäänud saatust Tõnn ei kahetsenud, kui sellele uitas mõtlema. Reipamalt astus kõrte kõrgenedes, märjenedes, orasheinte ja lõikheinte ja villpeade nõtketes, pisikeste mehikeste tantseldes, keda hoomas juba, ja lõbustatult, kaaslasi leidnult, hoomas hüplevat temaga ühisel teel. See tõusis põldudest üle, ning metsajoomadest nende vahel, tõusis laugesse künkaotsasesse soosse, mille vaip kirendas keset maakamarat. Peagi mulksus Tõnni varvastes. Elu tulvas, ent tema teada, kes julges läbida kõrbe. Vaid läbinuile, piinade ning