Kord kuningalinnas. Raivo Seppo

õnnelik nägemisest, mis oli lahkunud, õnnelik üksiku koera ulust ning tolle onupoja, soe kostusest metsas. Ei vaevelnud Tõnn unetuses: nähtamatute õnne ning muret jagus talle.

      Kuid jätkama pidi, üles suruma hommikul, tuimunult, kärbunult, tänulikuna veel päeva eest, imestades, mida ta suudab, kui sageli puhkekoht näis viimsena. Ei mõelnud Tõnn siiski, et jalule ei vinna. Jaksas ja vaatas, kui tundmatu ehk teretav paistis ümbruskond. Tuttav, mida tundmatuks tahtis pisendada… Keedu pidi olema hinges, nii oli Tõnn kuulnud, kõrtsiema kuulsuse levides nagu ta kõrts oli kuulus, libedatel keeltel vaata et ilmakuulus, üks Liivimaa väravaid, toreda Pikaperse veski naabriks. Ühe napi kohana viis siit, soodevahes koole lõunast põhja ehk vastupidi. Sellekski kuulsuseks veeresid vankrid Pikapersele, rahvarohkelt talviti, et paiguke aleviks kosus, kuid kiirelt pudenes. Kus maarahvas elaks lähestikku, omaette ikka, vara kätkemaks, ande ja andetusi samuti. Nõnda omaette, et linnade maarahvast suisa teiseks rahvaks arvati, need aga nõnda ühesugused paistsid Tõnnile, kes suguvendi küll ja küll oli trehvanud pealinnas. Olgu rahvast või murdu, see üksildast ei kohutanud, üksnes kõrtsiema… Kanäe, kus laiale elule oli vedanud tema naine, nende voorest ja saladusest eemale, lääne poole.

      III. KUI OLLA HEA JA PAREM

      Gerdruta kõhkles kiriksandi jutule minekuga, kui teda saatsidki lahutamatult väärikus ja lugupidamine pühal teel kõrtsist kirikusse vahvas, maalitud külgedega vankris. Saatsid kiriksandigi meelest, nii just, milleks sõnakesi oleks vestnud nagu võrdsega. Taks oli küll kerkinud, hm. Kõrtsiema kaalus mitu puhku, kas poetada, mille järele kiriksandi käsi küünitas abistavalt, nõnda igas elujuhtumis oma karjaliikmeile hõlpu pakkudes. Ei tihanud kõrtsiema kuidagi, ütles kalitsa ununenud olevat, sestap tõttavat tema. Kuid rutlikult kordas Gerdruta käiku, raha endiselt pakitamas, süda sarnaselt lukus või kade avanema, kui jutlus oli maha öeldud. Kõne näitas Gerdruta kui enesele peetud olevat. Nii tõusis kindlameelselt oma pingist tütarde vahel, astus vaatemänguna löövi, laskis ka pojad korjuda taha, mida jälgiti, kas kõrtsiema sugu saabus ehk lahkus. Kärmemalt kui väärikus oleks lubanud, kadus Gerdruta oma teele, vaikivale, tuimestavale, mis pisut pahasti panid tundma vankri tagasi loksudes.

      Paha ta oligi olnud, kui Keedu nime kandis, täitsa halb, mistap ei võinud end Keeduks kutsuda lasta. Seesinane oli puht teine. Kuidas oligi tema Tõnn püütud soldatiks? Egas Keedu tahtnud, ju mees oli tükkinud, püksitarijail tembud veres. Vististi oli Tõnn nende kaupmehe meelt kurvastanud, kes alevis käsutas elu kui peo peal. Oleks Tõnn alanenud käsukuuljana, oleks… Viletsust nad ei näinud, ikka sutsu paremini elu-olu ehitasid, kuis kõrvale õnnestus seada, ihujate silme alt ära. Varandus kosub, kui pole näitusel, ja kui ametliselt sinule ei kuulu midagi, üksnes härrale, püsib varjulepandu segamatult. Säärane oli pärisorja rikkuse seadus, mis kehtima jäi. Tõnni härrast vene kaupmees oli lahkus ise, Keeduga eriti, suisa esimesest pilgust. Härrad nii talitavatki prouadega kõrgustes, kuhu Keedu rühkis mitte ülepea aukartlikult. Mida sagedamini Parfjoni silmad teda paitasid, tema mukse ja pukse, seda armulisemaks sulas mees. Ujedalt, teadlikult ometi eiras Keedu, nagu aimaks ta nurrumisi, temap oli vooruslik, alevi sulasenaiste eespilt. Paarteist keelepeksjat – jätkus, kellest pühamaks püüda. Naistel, kes avastavad vooruse alles vanuigi, ei õnnestu seda pookida oma noortesse päevadesse. Keegi ei usu nendesse, kahjatsuskottidena konutavad nad kirikus häbenemas, ilmarahva põlguseks ja näpuviibutusiks. Oskad sina aga nooreea kommete kõrvalt iseendast õigesti mõtlema mõjutada, see on, nagu sina mõtled endast, hõljub hea nimi sinuga ja pole ühelgi võimu seda solkida. Aastatega, kui istekoha mugavus Gerdrutale olulisemaks lohkus, olid tema seisukohad jäigenenud, mille abil ta kaks oma tütart oli kasvatanud preililikkust, nõnda ka neitsilikkust alal hoidma, ema järelevalve all õitsedes kõrtsis, kus tüdrukud neid ümmardasid kui poolilmutisi. Neitsid kaitsesid hüvasti küünekidasid ja kulutasid päevakesi, mitte liiga kasuta siiski, kes nad naisterahvaid valitseva vooruse vastu valmistusid. Head naised õhkasid tütrekeste poole, nirud krigistasid hambaid. Kõigi aegade tarbeks käib iluelu neile, kes kätest või peast töötama olid nõrgad.

      Lihtsus passis neile ja Gerdruta rõõmustas nagu oma härrakesest poja üle, et härraste tütarde väärilised nood tema kaks kasusid. Vanemat vaadeldes ebales tema, kuigi õrnima aluseta kõrtsiema pruukide juures, egas toda olnud Parfjon sigitanud – kaubasaks, kelle armurikkusele ta aina sõnu tõstis. Härra pealegi, teisiti mõisaisandatest, aga kehvem ei midagi. Parfjoni kodus virnus patju, kiiskavamad ülestikku, ja kirevusega tungisid linikud, aknariided ning mustrid Keedu imestunud silmi, kui ta kaupmeheemandale teenima tuli, koduägamisele lisaks. Tõnn rabeles õues, ei tema mahtinud vaadata majadesse, koduski harvem sõnas millegi ilusa olevat, kui Keedule ilu korraga ülendus tähenduslikuks. Enam ta ei kummardanud talunaisi. Mis halba sellest, kui kombeid ahvid? Mõtted edenevad laenates, kuid paremaks püüuga. Õhinal leidiski Parfjon ettekäändusi Keedut kaeda. Hämmastus tšuudi naisukese atsakusest. Ehtinud oli ta end odavamalt, aga silmasuskavamalt tema Maremjanast, midagi ei jätnud Parfjoni kinkidest tarvitamata, mis Keedut niigi uudisena niitsid. Esmalt ta tõrkus, siis kõheles, kas ei peaks vastu kinkima. Tõnn ei toonud õlekõrtki koju, kui endal vaja ei läinud. Sakste moodi ta halvustas, nagu keelaks head omaks tunnistada. Kurjagi õnneks ei tunnistanud, alevi- ehk linnameeste kommet naine läbi peksta. Viimaks luges Keedu seda mehe ainsaks kiiduväärsuseks, rahulolevalt vait, kui naised ümberringi eputasid, kui palju või vähe mehed kolkisid neid. Meeste kojutulekuks riputasid nemad endile selga pestumad riided, sättisid satsid otseks, mõni ajas seelikugi varmalt puhvi, et vaid mehekäsi lohakuse, laiskuse, lõualaksutamise ning muud naiselikud pahed ühe jutiga toibutaks. Selleks ei pidanud sündima maarahva kilda, ka Maremjana kaunistas end Parfjoni ootel, laskis Keedul end rüütada, häid haisusid peale lehvitada, mis võõramailt ostetud, saatis tema ära hoovimajja, ja saabuski kaupmees oma õigust maksvusele panema. Kommete vahe seisnes rõivaste kalliduses. Oma klohmitud riietest loovutas Maremjana mõnda, mida Tõnn ei märganud Keedul, sarafane ripatsite ja kellukestega. Tuimalt mugis lauas, Keedu puhkenud imeilust sootuks kõrvale nähes.

      Keedu oli loodud iluks, seetõttu lihtsalt ja loomulikult hea, kui Parfjon koputas, meelitas, murdis keelt, ajas naise kingitustega kargama, liigset raiskamata vonksatas käe undrukuvoltidesse. Ah raip, mis kavalusi ta oskas! Naljakas oli Parfjon ka, kui Keedut nimetas tuvikeseks, mõtelda, nagu ei ühelgi arulisel maamehel ei pistnud pähe. Alevis keksis neid linde, kellest Keedu ei teadnud muud, kui et nad tuulduva pesu täis sittusid. Sääraseid sõimas tema sitalindudeks. Olla sitalind? Kes teab, vahest mõnutas Parfjoni räpp. Temast kaasa haarates sügas Keedutki mõnusalt, et iseäranis räpases tema aeleb, Vanaisale salaja. Egas teda pihile usutatud; noort hinge tuli tublisti koormata, kuni algas sealt jagamise tund. Parfjon küllastas teda isevärki tunnetega nagunii, ülenduse ning alanduse keskel hoidis teda naiseks, kelle lähedale tema oma ei küüni. Iharuses elavdas Keedu sinnani, nagu poleks mõistnud õpetatud libu. Naine polnud justkui ise, kui juhtus mõtlema. Sest juhtus; kui oledki talutüdruk teise-setme kihelkonna tagant, võõras kõigile, enesekaitset täis, mõtled sa ikka.

      „Maremjana on rasva uppunud,” kaebas Parfjon, „koort õgib kulbiga ja pirukaid potikaupa! Tema laegast kobab äärivaevu, sisse ei ulatagi, aga sinu omasse vupsab pöial siledasti…”

      „Minu mees…” ohkis Keedu, öelda tahtes, et sellist ei olnud Tõnn teinud. Lausa võõralt kartis ta end välja nägevat pärast Parfjoni külaskäike. Piinles alatasa, et Tõnn satuks jälgedele. Muidugi ta ei uuriks, pidades naist roojaseks, nagu kiriksand oli öelnud. Et ta päriselt oleks sihuke, polnud Keedu uskunud, lausa tardus mehe kiitusest, kes tema alumisest otsast ei saanud küll, hernesvees rippus seal. Mehe kiitusest, kes päästis teda omaenese käest, kui ta Jumalale meelepärases maailmas oli seatud rooja kandma. Vaid meeste himu rahuldades lepitas naine roojasuse.

      Sellele naeris Parfjon, libistas temasse vaheldumisi sõrmed või julga, päise päeva valul ja voodivaibata, mis näis Keedule kiljumiseni räpamõnus. Ta anus, et patt ei lõppeks, kaikugu kiriksandi manitsused eesriidesse topitud aknaruutu; ja toitmata lapsed kisasid tagatoas, lukuauk takust umbes. Keedu unustas nad vahel tundideks. Söömata nad ei jäänud, püüdsid kärbseid, nuhkisid leivakoorukesi põrandalt, muud pudet, majapidamises aiva varisevat. Nii teisest puust oli Parfjon, et Keedu Tõnni abiga oli hakanud arvama vanainimeseasjad vaid ühtmoodi toimetatavat. Nagu penidel, ilusat ega hullupöörast ei midagi,