Kord kuningalinnas. Raivo Seppo

kuningalinnas

      I. MÕTTES MATJA

      Hommikupoole ööd uni rabenes või kidus hoopis temal, vanal naisel. Nagu vanadel muidu. Kuid miks temal, kes ta teiste moodi ei olnud loodud, kes ta töö ning tahtmistega oli teeninud, et lamas alati värske põhuga kotil? Suigutavalt torkis külge, sama ergutavalt käskis ripsmed valla. Kiire oli olemata, aga süda kiirustas, peletas tojakile, istukile, vahtima hahka aknapilu. Kutsuti kui karjalapsi. Kari aimus viidavat, enam kui kuuldus. Ometi, kui kutsuti võõraid, tundis tema ennast taas karjalapseks, kastes õnnardeni, püstijalu magavana loomade jälil tammudes, peaaegu hukutamas lapse ihu soovaimudele. Hõikusid heledad hääled omavahel, ja hõigete, kilgete vahele kajas, hellitusena vahepeal, karjena teisal:

      „Keedu, Keedu!”

      Tema see polnud. Võidi vaid solvanguks hüüda Keedu sellele, kes auväärselt kandis Gerdruta nime. Oled sina jõudnud seisusesse, ei kanguta sind miski, ei ülemate ega alamate arusaamad, pahakspanekud ega heakskiidud. Justkui palk püsid sina seinas, mulku kiilunud kivi, mida uuristades hoone kukuks. Ettemääratult täidad kohta, kuhu oled pürginud, teadmisega, et sinna kuulud, seltskonna ehitisse. Keeduks, hoidku taevaväed, hoidku Vanaisa oma käega, ei tohi sind nimetada omagi lapsed. Ega nad arvagi, et ema oli talulapse nimega kannatanud, säärasega, mis ei kõlanud kusagil kihelkonnas. Sündmatuna.

      Tema, see teadis, mis sünnis oli, ning uhke oli ta, too Gerdruta, kes end lesesängis sirutas, lauge harjutas, kuulatas, kas karjalapsi kostab, aga need vaikisid. Kilk üksi vilistas ahju taga või naksutas sikk palgiõõnes. Kurja või hea kuulutajad, millesse Gerdruta ei uskunud. Kurja või head teeb inimene oma usuga, aga tema oli soodsamat uskunud, rikkuse jõusse, ja see oli korraliseks tõstnud teda, korralisemaks inimeste seas, kellel polnud talle etteheitust, kellelgi tagarääkimist, ei ühel kõrvaltkõõritust ega ülaltvaatamist. Altvaatamist ainult, selleks kõlbasid inimesed, Gerdrutat nägema maast kõrgel. Tema tasase, aga käskiva olemise pärast, mis sobis koguka naisega. Sõnu sestap Gerdruta liiaks ei pruukinud, ikka asjalikke, veatuid ning vaetuid, olgu et need vahel nagu paisust paukusid, aga kümnekordse tähendusega. Vaid mõisavanematele paindus Gerdruta, väheke, mitte kunagi üle, enesekindluses, et on vaba inimene oma viimase mehe armust, kes niisamuti oli vaba. Nii kui mõisavanemate naised seisusesse jõudsid meeste kaudu, oli jõudnud tema. Vaielgu kadedad. Lõpliku vabaduse teadis Gerdruta olematu olevat, ennäe, temagi, ja selles tarvitatakse vahedat silma. Vaba inimene ta oli pärisorisel maal, müüdavate ja ostetavate maal, kus ka vabana sündinud, väetimate vabaduse valitsejad jäid müüdavaks.

      Elu nõudis seda, nõudis liikumist, ja mis enim liigutas kui raha, mis oimu erutas kui rikkus ning vara, mammon ja hüüs? Istuks raha paigal, istutaks ta toimetuna inimesedki, uinutaks parajate viivukeste valvelt. Alatasa valvel oli passinud Gerdruta ja omadega mäel, imetluse vääriline nagu ülespoole asetatud ilus asi kunagi, rõõmuks iseendale vanus aastais, kus enamik temaealisi mullatarre oli kolinud. Tema säilis, aus ja vaimus hinge jäetud, sellega juba õigustatud enamat himustama.

      Kui tahtega sama hästi oleksid taibunud liikmed, üles avitanud, ära karjalapse hüüust! Keerukas polnud, sest igapäev koitis, tuhm valguses, millesse aurusid hoone avarad aknad, ei talude mägrasilmataolised. Ühtlane ja leitsakune tuprus maikuu kõrtsi madaluses, mis leseosana oli Gerdrutale kätte langenud. Tarmukusega pidas ta ametit. Kõrts oleks ära võetud, kui end täiesti ei andnud tööle, ja kergemini oleks võetud vastaliselt. Ausast tööst rohkem, mäherdusest nagunii maksid oma küüntega, lugesid kintsukaaped. Hardunud tuleviku kujutluses asusid peremehed paigas tubliduse toel. Kuid ideaalidest järelpõlv toitus, kullatisest, millega peitis vere, vina ja nõe, muldse põranda, mullase, keskpäevaski hämara uru, halli sügaviku, milline värv, oh kustumatut sööbimist, nii kakssada ajastaega hiljem, sügaviku järglastele sai eriliseks lemmikuks. Ent Gerduta põlgas alanduse, laskis taganeda nendel, kes oleksid vastu osutanud, ka oma poegade ning tütarde ees, keda ta siiski oli järjele paigutanud.

      Tuhinas, kus kõik teda tundsid, kõik hüüdsid auväärselt kõrtsiemaks, hakkas veidralt kahju, et keegi Keedu ei öelnud. Imelik värk inimeseloomaga. Midagi vastukarvalist tahab ta järsku, et see valuleks. Alles pärast tunnistaks, kas head või paha see tegi, väike näriv igatsus. Või töötles Gerdrutat, et kõrtsivines üks kõnelus tikkus meelisse tagasi. Eilne, juhutine, puhutine, selgusetuna alanud, ähma lõppenud, aga kriipiv ja krehvtine. Antsakusi kaikus meeste jorinast, tubakasõõmudest ja hapukapsa lehast poolõhtusse, kus tüdrukud toimetasid, kõrtsiema niisama ilutses või pragas, tema pähe aga jooksis vestluskaaslase jutt.

      „Gerdruta, Gerdruta,” manitseb too, „kas ep hiili su südamel rääkimata asi? Miski rõhub nagu vesikivi, rõhuma jääb kõnelemata?” – Mida vastaks vooruslik naine, kel keelatakse mõelda endast teisiti kui harjunult; kuis laseb ta teistel oma voorustesse rõhuda? – „Väänik sosistaja, käänuline hundimokk!” hurjutab tema. „Või mulle plekki panema, kes ma elujärje puhtalt olen elanud, häbiasja ei ole toimetanud! Kui ehk valitsejahärraga, mil tema noor oli, ning selle eest olen maksnud, härrakese ilmale kandnud. Eks minulgi üks poeg või sirguda härrade soost!?” – Patuteod visatagu kiusakale kohe, et tema nendega ei targutaks. Isegi tõstis ettevaatus Gerdruta hääle kilama. Oleks kui turmatud tema ausust, kobedalt kõigutamatut, oleks kui kaheldud, et ta truu ja allaheitlik oli õilmitsenud. Temasugune olla truuduse varjul ajanud püsti soove naiste moodi, kes kaugele edenevad ja naisettevõtlejaiks saavad hüütud. – Nägematu vestleja kõkutab, puhakuist lennutades ämblikuniite. „Ah sind! Kas mitte mehed ei ole sinu sugu rohkendades abiks olnud?” – „Abiks või mitte, ning mulle see rohkendamise värk on meeldinud kah! Ep salga, kui nad ikka sinu kallal õiget tonksu löövad… Praegugi lööksid, kui nemad nõnda vanad ei oleks nagu mina olen noor, noor lesknaine, niisamuti lesktamm, kellele lehed jäävad! Heh, ei nähta minu rõõska palet, minu kortsudeta sarnu, mis kui süütu lapsukese näosse on kirjutatud. Ning ep tule see lihavusest, sina hundimokk! Tiiraseks tahad sa mind teotada… Teisest servast – himupiltideta ei võiks ma õiglase kombel pühaskojas kahjatseda, ilmaasjata tõstaks pühapäevas jala sinna! Jätame valitsejahärra – teised rõõmud olen mina mehenaise auga maitsnud. Kolm meest olen ära pidanud, kõik matnud mulda või mõttesse – mis saad selles ette heita? Et poolenisti matsin? Kümme last olen sünnitanud, kaks otse Mulla-Madisele, kaks tõbedesse lasknud kaduda. Neh, Madisele, ausalt ning ametliselt, mul on arved paigas, et ma mitte Liiva-Hannusele oma emakoda ei ole avanud. Aga kuus hingekest on minul alal, kuus head, paremat nendest, kes keerutavad sinu ümber, paremat tuhaninadest, tolmusabadest ja viinakõridest. Mõnda viltust nende juures minu emasüda näeb… sina ei tohi mitte! Ükski ep tohi. Pahandad sina mu emasüdame puhtusest, kui oma lastele kaasa tunnen!?” – Taas kõkutab teine, teadmise mõnus, mida teisele kuulutada. Pistakana Gerdrutale, kes otsekui aimul tardub iga kahtlase eel. – „Kas selle mehe, kelle oled mõttesse matnud, ei oleks sina pidanud päris mulda annetama? Kas ep heitu sinu hing, kui eksib mõtlema temale? Eks tohtinud see mees-ainuke sulle Keedu öelda?”

      Siis märkas Gerdruta, et ta iseendale oli jutustanud, iseendaga vaielnud, ennast hirmuga kuulanud ja hirmu hukates kõgisenud. Kuid ei vaibunud hirm, näis uuesti sündivat. Nädalapäevad tagasi, vahest kahed nädalapäevad oli puutunud temasse, mis ärevdas. Ennegi oli puutunud, purukaupa puutus, raasuti abistas targaks saama. Mehi oli möiranud kõrtsitoas, tema istunud armastuses oma kõrgel järil leti taga. Ei viitsinud arulagedatega samasse lauda heita, kui paluti. Korraga oli hõisanud Joosev, sinder selline:

      „Kõrtsiema, kui sinu mees elus peaks olema, mis sa temaga teeksid?”

      „Sina tühjajahvataja, mitte üks minu meestest ep ole elus! Kui oleks, ta oleks puruvana, tal ep oleks enam meeste riistu ning mina teda ei tahaks oma rõõsa näo ja kae, ümarate käsivartega! Kõik oma mehed olen mina matnud nagu laulatatud naisterahvas –”

      Sest nõnda Gerdruta kõneles, nõnda alati, kui temasse riivati, ja kaua oleks kõnelnud, kõrtsikoertele jutlustanud kauem kiriksandist, oma elulaevukese juhtijast. Sellestki kireb, kel vagaduse näitus enese pealt laenata. Mehed kuulasid tihti, vaikisid, nagu oleks oma naine eriti kanges kujus neile õpetusi ladunud; olnuks Gerdruta kõhn, ei kuulataks teda. Joosevile ei mõjunud pühakoda aga ka kõrtsis. Paistis antvärk vana kui känd, ent hulkus maad mööda, hiljuti Alutagutsest Puhja ja kuhu sealt, ei mõistnud ise. Teel korjas kõrvusse, mida lobises edasi, uudisena, imena, naljaks ehk pahameeleks.

      „Kas sinu esimene mees, Tõnn nimi, mitte elus ep ole, kui sina ihukäega teda mulda ei ole tõstnud?” õrritas Joosev. „Minagi teda mäletan.”

      „Võeh,”