Armastuse ja sõja laulud. Santa Montefiore

ennast eesootava õhtu suhtes palju paremini, ja kohe astusid tema juurde Adeline’i ekstsentrilised vanatüdrukutest õed Hazel ja Laurel.

      „Mu kallis Maud, sa näed nii kaunis välja,” alustas Hazel. „Eks ole ju tõsi, Laurel? Maud näeb nii kaunis välja.”

      Laurel, kes väga harva oma õest eemal oli, naeratas talle pontsakatesse punastesse põskedesse. „Näeb küll, Hazel. Tõesti näeb. Lihtsalt kaunis.” Maud vaatas alla kahe ümmarguse näo poole, mis talle innukalt vastu särasid, ja naeratas viisakalt, enne kui eemaldus neist nii kiiresti kui võimalik, tuues ettekäändeks, et peab minema kirikuõpetajat tervitama. „Vaene proua Daunt on haigeks jäänud,” ütles Hazel õpetaja naise kohta.

      „Palume Maryl homme koogi küpsetada ja viime selle talle,” tegi Laurel ettepaneku, viidates teenijannale.

      „Suurepärane mõte, Hazel. Kui koogi sisse natuke brändit panna, toob see talle tervise tagasi, on ju nii?”

      „Oh, päris kindlasti!” hüüatas igirõõmus Laurel ja plaksutas erutatult oma väikesi käsi.

      Kirikuõpetaja oli tüse pikkade turris vurrude ja punaste tursunud põskedega ennast täis mees, kes nautis elumõnusid nii, nagu oleks see üks jumala vähem tuntud käskudest. Ta pidas isukalt jahti, oli hea laskur ja innukas kalamees. Tihti liikus ta oma lambukeste hulgas võiduajamistel ega jätnud seal kunagi kasutamata võimalust jutlust pidada, otsekui õigustaks pidev moraalilugemine tema viibimist selles patupesas. Maud oli usklik naisterahvas, kui see talle sobis, ja ta jälestas kirikuõpetajat tolle eputamise pärast. Selles Inglismaa linnas, kust tema pärit oli, oli vikaar olnud lihtne inimene, kellele meeldisid tavalised ja napid naudingud, ning sellised pididki usumehed Maudi meelest olema. Aga Maud sirutas käe välja ja teretas kirikuõpetajat, peites tõelised tunded jaheda viisakuse maski taha. „No kas see pole mitte kaunis proua Deverill,” ütles kirikuõpetaja, võttis naise saleda käe oma käsnjasse pihku ja surus seda tugevasti. „Kas Victoria sai homseks teenistuseks kirjakoha?”

      „Sai küll,” vastas Maud. „Harjutasin seda koos temaga, aga te ju teate neid noori, nad loevad liiga kiiresti.”

      „Ma saan aru, et ta jätab meid varsti maha ja läheb Londonisse?”

      „Ma ei tea, mida ma ilma temata peale hakkan,” kurtis Maud, kellel õnnestus alati kõik vestlused enda ümber keerlema panna. „Olen ikka väga üksildane, kui mulle ainult Elspeth seltsiks jääb.”

      „Aga Harry tuleb ju varsti vaheajale ja teil on ju ikka veel…” Õpetaja hakkas just Kittyt nimetama, kui Maud teda kiiresti katkestas.

      „Hea hariduse eest tuleb maksta kõrget hinda,” kuulutas ta tõsiselt. „Aga sedasi need asjad käivad ja Harry on Etonis õnnelik, nii et ma ei tohiks kurta. Igatsen teda kohutavalt. Ta on kümmet tütart väärt. Jumal ei pidanud vajalikuks mulle rohkem poegi anda,” lisas ta etteheitvalt, otsekui oleks kirikuõpetaja kuidagi vastutav.

      „Tütred hoolitsevad teie eest, kui te vanaks jääte,” lausus õpetaja abivalmilt ja tegi oma šerriklaasile põhja peale.

      „Harry hoolitseb minu eest, kui ma vanaks jään. Tütardel on siis oma lastega liiga palju tegemist, et minu peale mõelda.”

      Sel hetkel astus nende juurde Adeline ning tema armsat naeratust ja säravaid silmi nähes tundis õpetaja sooja kergendustunnet. „Me siin rääkisime just, leedi Deverill, et tütred on emale vanaduspäevil suureks lohutuseks.”

      „Ei oska öelda, sest minu tütar purjetas üle ookeani ega vaadanud tagasigi,” ütles Adeline, kuid mitte ebasõbralikult. „Aga ma olen kindel, et teil on õigus. Maudil on kõvasti vedanud, et tal on kolm tütart.” Maud pööras pilgu kõrvale. Adeline’il oli rahutuks tegev komme temast otse läbi vaadata, otsekui mõistaks ta täpselt kõiki Maudi puudusi ja need teeksid talle isegi pisut nalja.

      „On vägagi võimalik, et Victoria ja Elspeth abielluvad inglastega ja lahkuvad igaveseks Iirimaalt. Mina loodan Harry peale, sest ükskõik kelle ta naiseks võtab, tema jääb ikka siia elama.”

      Adeline vaatas kindlalt Maudile otsa. „Sa unustad Kitty, mu kallis.”

      Kirikuõpetaja naeratas laialt, ta oli noorimasse Deverilli väga kiindunud. „No tema juba Iirimaalt ei lahku, mitte mingil juhul. Vean suure summa peale kihla, et Kitty abiellub iirlasega.” Maud püüdis naeratada, kuid tema veripunased huuled tõmbusid lihtsalt grimassiks.

      Adeline vangutas pead ega püüdnudki varjata erilist kiindumust, mida ta Kitty vastu tundis. „Kitty on kartmatu. Kindla peale teeb ta midagi üllatavat. Vaat selle peale olen mina nõus suure summa mängu panema.” Maud tundis, et peaks omalt poolt ka midagi lisama, aga ta ei teadnudki õieti, missugune tema tütar on. Ainult seda, et tal on samasugused leekivpunased juuksed nagu Adeline’il ja samasugune rahutuks tegevalt läbinägelik pilk.

      Viimaks ilmus uksele O’Flynn ja teatas, et õhtusöök on nüüd valmis. Maud leidis oma abikaasa arutamas järgmist jahilkäiku isaga, kellel oli käes juba kolmas klaas šerrit. Lord Deverill nägi alati kuidagi koitanud välja. Tema hallid juuksed olid metsikud, otsekui oleks ta just ratsutamast tulnud, ja pintsak nägi välja, nagu oleksid hiired selle küünarnukke nakitsenud. Kui väga Skiddy ka ei püüdnud, et isanda rõivad oleksid puhtad ja pressitud, ikka nägid need välja nii, nagu oleksid äsja alumisest sahtlist välja tõmmatud – ja ta keeldus jäärapäiselt uusi riideid ostmast. „Kas sa teeksid mulle seda rõõmu ja lubaksid ennast lauda juhatada, Maud?” küsis Hubert naudinguga minia ilusat nägu vaadates. Maud, kes võis alati äia toetuse peale kindel olla, pistis käe talle käevangu ja lubas ennast söögituppa saata.

      Bertie ulatas käsivarre Põõsastele ja nende erutatud lobisemine mässis ta endasse nagu märkamatu linnuvidin. Kirikuõpetaja astus söögituppa koos Adeline’iga ja nende vestlus piirdus õpetajapoolse loenguga naiste valimisõigusest, mida Adeline kuulas ainult poole kõrvaga ja huvitult.

      Kõik seisid söögipalve ajal, Hubert laua ülemises, Adeline alumises otsas, õpetaja Adeline’i paremal käel marutava Maudi kõrval. Langetati pead ning õpetaja kõneles madala ja ähvardava kantslihäälega. Samal hetkel, kui söögipalve oli lõpetatud, paiskus uks lahti ja, käed piidale toetatud, ilmus lävele Bertie noorem vend Rupert, korratu välimusega ja ilmselt purjus. „Kas mulle ka kohta on?” küsis ta ema poole pöördudes.

      Adeline ei olnud sugugi üllatunud, nähes oma keskmist last, kes elas umbes miili kaugusel merevaatega majas, mis oli varem kuulunud tema kadunud ämmale, lesestunud leedi Deverillile. „Mine istu oma tädide vahele,” lausus Adeline toolileenile nõjatudes.

      Hubert, kes polnud oma lootusetu pojaga nii kannatlik ja uskus, et olnuks parem, kui ta oleks koos noorema õega ära Ameerikasse sõitnud, seal naise leidud ja oma eluga ehk midagi peale hakanud, uratas valjusti ja ütles: „Kokal on vaba päev, jah?”

      Rupert naeratas oma kõige sarmikamat naeratust. „Kuulsin, et mu kallid tädid Hazel ja Laurel tulevad õhtust sööma, papa, ega suutnud kiusatusele vastu panna.” Põõsad punastasid rõõmust, tajumata Ruperti kergelt tögavat tooni, ja nihkusid teineteisest eemale, nii et O’Flynn sai tooli nende vahele lükata.

      „Kui meeldiv õhtu sellest kujuneb,” rõõmustas Laurel. „Kas sa ei arva, Hazel?”

      „Oi, päris kindlasti arvan, Laurel. Tule istu, Rupert-kallis, ja räägi meile, mis asju sa ajad. Sa elad nii põnevat elu. Tegelikult rääkisime alles eile, et mis tunne küll oleks olla noor, eks ju, Laurel?”

      „Oi jaa, muidugi rääkisime. Hazel ja mina – me oleme nii vanad ja meil ei jää muud üle, kui rõõmustada nende väikeste uudisjupikeste üle, mida sinult saame, Rupert, nagu palukesi rikka mehe laualt.”

      Rupert võttis istet ja voltis salvräti lahti. „Mida proua Doyle on siis meile täna õhtuks valmistanud?” küsis ta.

      Oli juba üle südaöö, kui Bertie ja Maud sõitsid tagasi Jahimajja. Maud valas oma raevu välja väsinud ja meeldivalt napsise abikaasa peale. „Ruperti käitumine on lihtsalt teotav – niimoodi kutsumata kohale ilmuda! Maani täis oli ta ka ja kehvasti riides. Arvestades seda rahasummat, mille isa