Armastuse ja sõja laulud. Santa Montefiore

taga ja ütlesid söögipalve, siis võttis preili Grieve istet ja Kitty tõi üles saadetud köögiliftist lauale nõu hautise ja küpsekartulitega. „Mis sul viga on, et su vanemad sind söögiaegadel näha ei taha?” küsis preili Grieve, kui Kitty laua taha istus. „Ma saan proua Gibbonsi jutust aru, et kui su vend ja õed olid väikesed, oli lõuna alati perekondlik ettevõtmine.” Ta võttis endale hautist. „Võib-olla tuleb see sellest, et sa ei oska korralikult käituda. Oma eelmises töökoha leedi Billow’ juures lõunastasin ma alati koos perekonnaga, aga õhtust sõin üksinda, mis oli tõesti õnnistatud kergendus. Kas me peame siin koos sööma, kuni sa täiskasvanuks saad?”

      Kitty oli preili Grieve’i õelate pilgetega harjunud ja püüdis nende peale mitte ärrituda. Nutikus oli tema ainus kaitseviis. „See peaks teile ju meeldima, preili Grieve, muidu võiksite end üksildasena tunda.”

      Preili Grieve naeris rõõmutult. „Ma oletan, et sa oled oma arust hea kaaslane, eks ole?”

      „Ikka parem kui üksindus.”

      „Ma poleks selles nii kindel. Sul on üheksa-aastasele sobimatu keelepruuk. Pole ime, et isa ja ema sind näha ei taha. Victoria ja Elspeth on noored daamid, aga sina, Kitty, oled nagu mingi metslane, keda tuleb taltsutada. On ränk katsumus, et see ülesanne mulle osaks sai, aga ma teen oma südameheadusest kõik, mida suudan. Meil on veel pikk tee käia, enne kui sa oled vähegi kõlblik, et abikaasat leida.”

      „Ma ei taha mingit abikaasat,” vaidles Kitty kahvliga lihatükki suhu pistes. Liha oli seest külm.

      „Muidugi sa praegu ei taha. Sa oled ju laps.”

      „Kas teie olete kunagi endale abikaasat tahtnud, preili Grieve?”

      Guvernandi silmis välgatas korraks midagi ebakindlat, mis paljastas terasele väikesele tüdrukule rohkem, kui ta tahtis. „See ei puutu kuidagi sinusse, Kitty. Istu sirgelt, sa pole mingi kartulikott.”

      „Kas guvernandid üldse tohivad abielluda?” jätkas Kitty, ta teadis vastust, aga nautis preili Grieve’i piinatud pilku.

      Guvernant prunditas huuli. „Loomulikult tohivad nad abielluda. Kust sulle üldse selline mõte tuli, et ei tohi?”

      „Aga ükski neist ei ole ju abielus.” Kitty näris vapralt soonilist lihatükki.

      „Nüüd aitab, tüdruk, muidu lähed ilma õhtusöögita magama.” Aga preili Grieve oli korraga näost väga roosaks muutunud ja Kitty nägi korraks vilksamisi seda noort naist, kes oli oma toas kirja kohal nutnud. Ta pilgutas silmi ja see pilt oli kadunud. Preili Grieve põrnitses taldrikut, otsekui püüdes kõigest väest tundeid kontrolli alla saada. Kitty soovis nüüd, et poleks nii õel olnud, aga kasutas juhust ja sülitas lihatüki salvrätikusse ning voltis selle siis sülle, nii et guvernant ei pannud tähele. Ta püüdis välja mõelda midagi head, mida öelda, aga midagi ei tulnud pähe. Natuke aega istuti vaikides.

      „Kas te mängite klaverit, preili Grieve?” küsis Kitty viimaks.

      Naine vaatas Kittyt, otsekui oleks too puutunud mingit nähtamatut närvi. „Mulle aitab sinu küsimustest, noor daam. Sööme nüüd lõpuni vaikides.” Kitty oli hämmastunud. Ta poleks oodanud nii karmi reaktsiooni selle peale, mis tema meelest oli lihtsalt tavaline küsimus. „Veel üks sõna ja ma tirin su neid punaseid juukseid pidi siit välja ja viskan sinu tuppa.”

      „Need on Tiziani tooni, mitte punased,” pomises Kitty hulljulgelt.

      „Sa võid kasutada kõiksugu peeni sõnu, mida tahad, tüdruk, aga punane on punane, ja kui sa minu käest küsid, siis väga ebameeldiv.”

      Ülejäänud õhtusöögiaja pingutas Kitty süüa vaikides. Preili Grieve’i nägu oli kiviseks tardunud. Kitty kahetses, et oli üldse püüdnud kena olla, ja otsustas, et pole enam kunagi nii rumal, et muutub kaastundlikuks. Kui nad olid lõpetanud, ladus Kitty kuulekalt nõud köögilifti ja vajutas kellanuppu, et lift alla kööki tagasi tõmmataks.

      Kitty pesi ennast külma veega, sest Bridie vend Sean Doyle, kes tassis köögist sooja vett ülemisele korrusele, tõi seda lastetiiba ainult igal teisel õhtul. Preili Grieve jälgis, et ta oma palved ütleks. Kitty palvetas kohusetundlikult mamma ja papa, õdede ja venna ning vanavanemate eest. Siis lisas ta veel ühe palve ka preili Grieve’i eest: „Palun, jumal, vii ta minema. Ta on kohutav ja ebasõbralik ning ma vihkan teda. Kui ma oskaksin needa nagu Maggie O’Leary, paneksin talle peale needuse, et õnnetus jälitaks teda tema päevade lõpuni ega laseks mitte kunagi lahti.”

      Kolmas peatükk

      Maud Deverill istus vaikides abikaasa kõrval tõllas. Tema kinnastatud käed olid sülle laotatud teki all kokku pandud, karuskasukas soojendas rinda ja selga, aga ta värises ikka. Öö oli selge ja külm, aga siiski hõljus õhus igavene niiskus, mis kerkis märjalt maapinnalt, kandus soolase meretuulega sisemaale ja oli küllalt pealetükkiv, et kontideni tungida. Bertie oli tagasi tulnud varasel õhtul, nagu tal kombeks oli, lõhnates hobuste ja higi järele. Ta oli leedi Rowan-Hamptonit soojalt tervitanud, aga Maud ei lasknud ennast nende näilisest aupaklikkusest lollitada. Ta oli sageli mehe krael oma sõbranna lõhnaõli tundnud ja märganud ulakaid pilke, mida nad teineteisele heitsid, kui arvasid, et neid ei jälgita. Võiks küsida, miks oli Maud nii lähedases suhtes oma abikaasa armukesega? Sest ta uskus, võib-olla küll ekslikult, et sõbrad tuleb hoida enda lähedal, aga vaenlased veel lähemal. Nii oligi see Grace’i, tema ohtlikema vaenlasega, keda polnud lihtsalt võimalik veel lähemale tuua.

      Tõld kolistas mööda mõisamaadel tiirutavat külateed, üle loikude ja aukude, kuni jõudis lossi juurde, nii et sõitjad olid üsna läbi raputatud. Teener avas ukse ja ulatas proua Deverillile käe, too võttis selle vastu, sirutas ebakindlalt välja ühe jala ja kobas ülemist astet otsida. Viimaks astus ta tõllatrepist alla ja toetus abikaasa käsivarrele. Bertie oli linavalgete juustega nägus mees laia proportsionaalse näo ja hallide silmadega, mis olid heledad nagu pardimuna. Tal oli kuiv huumorimeel ja nõrkus ilusate naiste vastu. Bertie oli tõepoolest terves Corki krahvkonnas kuulus oma tasase sarmi ja leebe südamlikkuse poolest ning oli iga daami lemmikmees, kuigi loomulikult mitte Maudi oma, sest tema oli haavunud tõsiasjast, et abikaasa polnud kunagi jagamatult talle kuulunud.

      Et teed valgustada, olid mõlemal pool lossiukse kõrval läidetud tõrvikud. Bertie ja Maud Deverill olid lähimad naabrid, aga saabusid Maudi pideva venitamise tõttu alati viimasena. Naine lootis alateadlikult, et kui ta muudkui jorutab ja aega viidab, läheb mees ilma temata.

      „Kui ma pean jälle kirikuõpetaja kõrval istuma, siis ma lasen ennast maha,” turtsus Maud ja tema erepunased huuled näisid pimeduses mustad.

      „Mu kallis, sa istud alati kirikuõpetaja kõrval, aga pole ennast veel maha lasknud,” vastas Bertie kannatlikult.

      „Su ema teeb seda meelega, et mulle närvidele käia.”

      „Miks ta seda peaks tahtma?”

      „Sest ta põlgab mind.”

      „Jama. Mamma ei põlga kedagi. Te olete lihtsalt väga erinevad. Ma ei mõista, miks te omavahel läbi ei saa.”

      „Mu pea valutab. Ma poleks pidanud üldse tulemagi.

      „Aga kui sa juba tulid, siis võiksid natuke lõbutseda ka.”

      „Sulle see muidugi sobib, Bertie. Sina oled alati iga peo hing. Sa meeldid kõigile. Mina olen siin lihtsalt selleks, et sinu lõbutsemisele kaasa aidata.”

      „Ära ole rumal, Maud. Tule nüüd, sa külmud siin väljas surnuks. Mul on vaja midagi juua.” Nad astusid halli, Maud võttis vastu tahtmist kasuka seljast ja kindad käest ning ulatas need O’Flynnile.

      Maud oli kaunis, kuigi karmiilmeline naine. Teda oli õnnistatud kõrgete põsesarnade, sümmeetrilise südamekujulise näo, suurte kahvatusiniste silmade ja kena sirge ninaga. Tal olid täidlased huuled ning tema blondid juuksed olid paksud ja läikivad, üles pandud nii, et lokid ja lained olid täpselt seal, kus peab. Maudi nahk oli piimjasvalge, käed ja jalad väikesed. Õigupoolest oli ta nagu meeldiv marmorkuju, mille on tahunud heasoovlik looja, aga siiski oli ta külm ja karm, ilma igasuguse meelelisuseta. Ainus