Linnud, loomad ja sugulased. Gerald Durrell

kinnitades, „kas mu pere on ikka täie mõistuse juures.”

      „Kas Margo kavatseb maskiballile minna?” uuris tädi Fan, kes oli huviga kogu protseduuri jälginud.

      „Ei, memm,” möirgas Prue, „see on ta vinnidele.”

      Margo tõusis ja suundus kobamisi ukse poole. „Ma lähen magama,” teatas ta.

      „Kui sa kedagi trepil kohtad, siis nad saavad küll kohutava šoki,” arvas Prue.

      „Veeda kenasti aega,” soovitas tädi Fan. „Ära kogu ööks välja jää. Ma tean, millised te, noored, olete.”

      Kui Margo oli lahkunud, pöördus Prue ema poole.

      „Näed nüüd, Louie, kallis? Ma ei liialdanud,” ütles ta. „Sellel naisel on halb mõju. Margo käitub nagu hullumeelne.”

      „Hea küll,” rahustas ema, kelle põhimõtteks oli alati oma lapsi kaitsta, ükspuha kui valesti nad ka ei oleks teinud. „Arvan, et ta on olnud pisut mõistmatu.”

      „Mõistmatu!” hüüatas Prue. „Kapsalehed näol! Ei tee kunagi midagi sellist, mida Mawake heaks ei kiida! See on kahjulik!”

      „Ma poleks sugugi üllatunud, kui ta esimese auhinna saaks,” ütles tädi Fan itsitades. „Ei usu, et seal veel mõni oleks, kes kapsast kujutaks.”

      Vaidlus kord kasvas, kord kahanes, aeg-ajalt katkestasid seda tädi Fani meenutused maskiballidest, kui ta veel Indias elas. Lõpuks Prue ja tädi Fan lahkusid ja me emaga valmistusime magama heitma.

      „Mõnikord ma mõtlen,” ütles ema, kui oli riided seljast võtnud ja tule kustutanud, „mõnikord mõtlen, et olen perekonnas ainus terve mõistusega inimene.”

      Järgmisel hommikul otsustasime minna kauplustesse, kuna ema tahtis osta ja kaasa võtta terve rodu asju, mis Korful olid kättesaamatud. Prue ütles, et see on suurepärane plaan, kuna ta saaks siis teel oma bedlingtonikutsikad nende uutele omanikele ära viia.

      Nii me siis kogunesime kell üheksa „Balaklava Villa” ette kõnniteele. Ilmselt pakkusime möödakäijatele üsna veidrat vaatepilti. Tädi Fan, oletatavasti meie saabumise pidulikuks tähistamiseks, oli pähe pannud suure sulega haldjakübara. Ta seisis kõnniteel nagu maipuu4, ümber keha mässitud kaheksa tema ümber hullava, kiskleva ja urineeriva bedlingtonikutsika rihmad.

      „Arvan, et võtame parem takso,” ütles ema, vaadates hüplevaid kutsikaid ärevalt.

      „Oh ei, Louie,” vaidles Prue vastu. „Mõtle kuludele! Me võime sõita metrooga.”

      „Kõikide nende kutsikatega?” küsis ema kahtlevalt.

      „Jah, kallis,” ütles Prue. „Memm on täiesti harjunud nendega ümber käima.”

      Tädi Fan, kes oli kutsikate rihmadest peaaegu liikumatuks mähitud, tuli lahti päästa, enne kui saime hakata metroojaama poole minema.

      „Pärm ja vahtrasiirup,” lausus Margo. „Ära lase mul pärmi ja vahtrasiirupit unustada, ema. Mawake ütleb, et see on vinnide vastu hea.”

      „Kui sa veel kord seda meest mainid, saan tõsiselt vihaseks,” sõnas ema.

      Meie liikumine metroojaama poole oli aeglane, kuna kutsikad purjetasid ümber iga teel oleva takistuse sinna-tänna ja meil tuli pidevalt peatuda, et tädi Fani elektripostide, neljakandiliste sambapostkastide ja juhuslike möödujate küljest lahti harutada.

      „Väikesed võrukaelad!” hüüatas ta hingetult pärast iga kokkupõrget. „Nad ei mõtle midagi paha.”

      Kui me lõpuks piletikassa juurde jõudsime, pidas Prue maha pika ja terava vaidluse bedlingtonide piletihinna üle.

      „Kuid nad on ainult kaheksanädalased,” jätkas ta protesteerimist. „Lastelt alla kolme aasta te piletit ei nõua.”

      Lõpuks olid piletid siiski ostetud ja me suundusime eskalaatori poole. See paiskas meile näkku maa sisemusest tuleva sooja õhu pahvaku, mis näis kutsikatele väga virgutavalt mõjuvat.

      Haukudes ja urisedes tormasid nad sasipuntras edasi, tirides enda järel tädi Fani nagu hiiglaslikku täispurjes sõjalaeva. Alles siis, kui nad eskalaatorit nägid, hakkas neil tekkima kartus selle suhtes, mida nad senini ilmselt vaimustavaks seikluseks pidasid. Paistis, et neile ei meeldinud sellele liikuvale trepile astuda, ja oma otsuses olid nad üksmeelsed. Tükk aega olime kõik eskalaatori otsa juures tihedasse puntrasse mässitud ja rabelesime vinguvate, hüsteeriliste kutsikatega. Meie taha tekkis järjekord.

      „Seda ei tohiks lubada,” ütles härmas välimusega, kõvakübaraga mees. „Koeri ei tohiks metroosse lasta.”

      „Ma maksin nende eest,” ähkis Prue. „Neil on samasugune õigus metroos sõita kui teil.”

      „Kuradi põrgu!” märkis teine mees. „Mul on kiire. Kas te ei saaks mind mööda lasta?”

      „Väikesed võrukaelad,” vabandas tädi Fan naerdes. „Nad on selles eas nii vallatud.”

      „Kuidas oleks, kui me igaüks kutsika sülle võtaksime?” pakkus ema, rahvahulga torinast üha enam ärevusse sattudes.

      Samal hetkel astus tädi Fan tagurpidi eskalaatori esimesele astmele, libises ja kukkus nagu riietekosk, tirides vinguvaid kutsikaid enda järel.

      „Tänu jumalale,” ütles kõvakübaraga mees. „Nüüd ehk saame edasi liikuda.”

      Prue seisis eskalaatori otsal ja kiikas alla. Tädi Fan oli jõudnud poole tee märgini ja avastanud, et kutsikate raskuse tõttu on võimatu püsti tõusta.

      „Memm, memm, kas sinuga on kõik korras?” kisas Prue.

      „Kindlasti on, kallis,” rahustas ema lohutavalt.

      „Väikesed võrukaelad!” ütles tädi Fan jõuetult, kui eskalaator teda allapoole viis.

      „Nüüd, kus teie koerad on läinud, madam,” ütles kõvakübaraga mees, „ehk oleks ka meil võimalus selle jaama teenuseid kasutada?”

      Turris Prue pöördus võitlusvalmilt, kuid Margo ja ema krabasid temast kinni ja nad libisesid mööda treppi alla bedlingtonide ja riiete lainetava puntra poole, mis oli vanatädi Fan.

      Me aitasime ta püsti, kloppisime puhtaks ja harutasime kutsikatest lahti. Seejärel suundusime perrooni poole. Mitte kunagi, ka kõige paremal ajal, pole bedlingtonid olnud eriti esinduslik tõug, aga nüüd, kriisimomendil, nägid nad viletsamad välja kui ükski nendest koertest, keda tunnen. Nad seisid ägedalt võbisedes, tuues kuuldavale värisevaid kõrgehäälseid klähvatusi nagu miniatuursed kajakad ja kükitasid perioodiliselt, et perrooni oma hirmu tagajärgedega kaunistada.

      „Vaesed väiksekesed,” ütles üks paks naine möödudes kaastundlikult. „Lihtsalt häbiasi, kuidas mõned inimesed loomi kohtlevad.”

      „Oh! Kas kuulsid, mis ta ütles?” lausus Prue nördinult. „Lähen talle järele ja ütlen, mis ma arvan.”

      Õnneks saabus sel hetkel mürina ja sooja aurupilve saatel rong ning tõmbas kõikide tähelepanu kõrvale. Selle mõju kutsikatele oli silmapilkne. Hetke seisid nad värisedes ja halisedes nagu rühm nälginud halle lambukesi, siis aga tormasid mööda perrooni minema justkui Koljatite meeskond, tirides tädi Fani enda kannul.

      „Memm, memm, tule tagasi!” kisendas Prue, kui me neile järele sööstsime. Ta oli unustanud tädi Fani koertejuhtimise meetodi, mida viimane oli mulle pikalt selgitanud: iialgi ära tõmba rihma pingule, sest see võib nende kaeltele viga teha. Jätkates selle koertetreeningu uudse meetodi elluviimist, galopeeris tädi Fan mööda perrooni eemale, bedlingtonid kiljudes ees. Lõpuks püüdsime nad kinni, aga kui me kutsikatest jagu saime, sulges rong just sel hetkel rahuloleva sisinaga uksed ning mürises jaamast minema. Seega pidime

4

maipuu – lilledega ehitud post, mille ümber Inglismaal 1. mail tantsitakse.