Linnud, loomad ja sugulased. Gerald Durrell

kallis?” päris ema huviga.

      Punetavanäoline ja turris perekond jõllitas mind ootusrikkas vaikuses.

      „Noh,” sõnasin mõtlikult, „tahan kirjeldada sinu armulugu kapten Creechiga, ema.”

      „Mis?!” kriiskas ema nördinult. „Seda sa ei tee... armulugu selle vastiku vanamehega, no tõepoolest. Ma ei taha, et sa sellest kirjutad.”

      „No minu arvates on see küll parim lugu,” ütles Larry õliselt. „Romaani värelev kirg, meespeategelase armas arhailine võlu... moodus, kuidas sa viisid vaese vanapoisi...”

      „Oh, ole vait, Larry,” ütles ema pahaselt. „Sa teed mu tigedaks, kui niimoodi räägid. Ma ei usu, et selle raamatu kirjutamine oleks sul hea mõte, Gerry.”

      „Ma ütlen seda, et kui see raamat sul ilmub, lööme su maha,” teatas Larry.

      Silmitsi sellise kindla ja üksmeelse perekonnaga, turris nende otsusest mind iga hinna eest takistada, jäi mul üle teha vaid üht. Istusin maha ja kirjutasin selle raamatu.

      I OSA

      LONDON. PRELÜÜD

      KOKKUPUUDE VAIMUDEGA

      Mida näed sa veel ses tumedas

      möödanikus ja aja kuristikus?

      Shakespeare „Torm”

      Kõik see sai alguse siis, kui Margo hakkas järsku kaalus juurde võtma. Üsna varsti oli ta oma õuduseks peaaegu ümmargune. Andrucelli, meie majaarst, kutsuti välja seda saladust uurima. Margo tüsedust üle vaadates tõi ta kuuldavale terve seeria murelikke po-po-po-sid. Ta proovis Margo peal mitmeid ravimeid mitmesugustes annustes ja mitmeid dieete, kuid asjatult.

      „Ta ütleb, et tema arvates on see näärmetest,” tunnistas Margo meile ühel päeval söögilauas pisarsilmil.

      „Näärmetest?” küsis ehmunud ema. „Mida ta sellega silmas peab?”

      „Ma ei tea,” ulgus Margo.

      „Kas me peame sinu haigusi alati söögiajal arutama?” uuris Larry.

      „Larry, kallis, Andrucelli ütleb, et see on näärmetest,” lausus ema.

      „Lollus,” sõnas Larry kergelt. „See on kutsikaümarus.”

      „Kutsikaümarus!” piiksatas Margo. „Kas sa tead ka, palju ma kaalun?”

      „Sul on vaja rohkem kehalist tegevust,” ütles Leslie. „Miks sa ei tegele purjetamisega?”

      „Paat on tema jaoks liiga väike,” ütles Larry.

      „Tõbras!” puhkes Margo nutma. „Sa ei ütleks niiviisi, kui teaksid, mida ma tunnen.”

      „Larry, kallis,” ütles ema lepitavalt, „see polnud sinust just kena.”

      „Noh, mis mina saan parata, kui ta käib ringi nagu laiguline arbuus,” väitis Larry ärritunult. „Teie käitumise järgi võiks arvata, et mina olen süüdi.”

      „Midagi peab ette võtma,” muretses ema. „Lähen homme Andrucelli juurde.”

      Ent Andrucelli kordas, et tema arvates on Margo olukord tingitud näärmetest ning et tema meelest peaks Margo Londonisse ravile minema. Seega saadeti Margo pärast telegrammide ja kirjade rodu kiiresti Londonisse kahe ainsa väärt sugulase, kellega me veel suhtlesime, õrna hoole alla. Need olid mu ema nõbu Prudence ja tema ema, vanatädi Fan.

      Pärast lühikest kirja, mis teatas, et Margo on õnnelikult pärale jõudnud ja et tema, nõbu Prue ja vanatädi Fan on peatunud Notting Hill Gate’i lähedal asuvas hotellis ning Margo on hea arsti hoole all, ei saanud me Margolt enam kaua mingit teadet.

      „Ma soovin, et ta kirjutaks,” ütles ema.

      „Ära muretse, ema,” rahustas Larry. „Muide, millest ta peaks kirjutama, saatma sulle oma uued mõõdud?”

      „Noh, ma tahaks teada, mis seal toimub,” ütles ema. „Pealegi on ta Londonis.”

      „Mis see London siia puutub?” küsis Larry.

      „Sellises suures linnas võib kõike juhtuda,” arvas ema süngelt. „Räägitakse igasuguseid lugusid, mida kõik võib suurlinnas tüdrukutega juhtuda.”

      „Tõepoolest, ema, muretsemine on täiesti asjatu,” ütles Larry ägedalt. „Mida, taeva pärast, võib sinu arvates temaga juhtuda? Kas sa arvad, et ta on mingisse pahelisse urkasse meelitatud? Nad ei saaks teda kuidagi uksest sisse.”

      „See pole mingi naljalugu, Larry,” manitses ema karmilt.

      „Kuid sa teed paanikat täiesti ilmaasjata,” lausus Larry. „Ütle mulle, milline enesest lugupidav valge orjakaupleja Margole veel teise pilgu heidaks? Ma ei usu, muide, et keegi tema äraröövimiseks küllalt tugev oleks.”

      „Noh, ma olen mures,” lausus ema võitlushimuliselt, „ja ma saadan telegrammi.”

      Nii ta siis saatis telegrammi nõbu Prudence’ile, kes lõpuks vastas, teatades, et Margo on hakanud läbi käima inimestega, keda tema heaks ei kiida, ja et tema arvates oleks hea, kui ema sinna tuleks ja Margole aru pähe paneks. Kohe pääses valla tõeline põrgu. Murest murtud ema saatis Spiro, meie isehakanud ja hädavajaliku giidi, filosoofi ja sõbra, kiiresti pileteid ostma ja hakkas ise meeletult pakkima. Siis järsku tulin talle mina meelde. Tundes, et minu jätmine kahe vanema venna õrna hoole alla tooks pigem halba kui head, otsustas ta, et pean temaga kaasa tulema. Nii saadeti Spiro kiiresti veel kord pileteid ostma ja hakati uuesti pakkima. Võtsin kogu lugu kui taeva kingitust, sest olin just saanud endale uue koduõpetaja, härra Richard Kralefsky, kes püüdis, vali otsustavus näol, mulle ebareeglipäraseid prantsuse keele verbe õpetada. See reis Inglismaale tõotas minu arvates anda mulle nii vajalikku hingetõmbeaega.

      Rongireis oli sündmustevaene, välja arvatud see, et ema oli kogu aeg hirmul, nagu võiks fašistist karabinjeer ta arreteerida. See hirm suurenes veel tuhandekordselt, kui ma Milanos vaguni udusele aknale Mussolini karikatuuri joonistasin.

      Ema nühkis seda taskurätikuga oma kümme minutit võistlusel esineva pesunaise õhinaga, enne kui ta uskuma jäi, et see on tõesti maha kustutatud.

      Pärast rahulikke, pikki ja päikesepaistelisi Korfu-päevi oli meie saabumine Londonisse hilja õhtul vapustav kogemus. Jaamas oli nii palju võõraid inimesi, kõik edasi-tagasi sagimas, näod hallid ja murelikud. Peaaegu arusaamatu keel, mida pakikandjad rääkisid, ja tuledesäras London, täis sebivaid inimesi. Takso otsis teed läbi Piccadilly nagu mingi põrnikas tulevärgis näituseplatsil. Külm õhk pani hingeõhu rääkimisel suu ees aurupilvena hõljuma, nii et võis end tunda mingi multifilmitegelasena.

      Lõpuks venis takso „Balaklava Villa” tahmastest korintose võltssammastest mööda. Saime oma pagasi vanema kõverjalgse iirlasest uksehoidja abiga hotelli, kuid meid vastu võtmas polnud kedagi. Ilmselt oli meie tulekust teatav telegramm ära eksinud. Pakikandja informeeris meid, et noor daam oli läinud koosolekule, miss Hughes ja vana daam aga koeri toitma.

      „Kallis, mida ta ütles?” küsis ema, kui pakikandja oli toast lahkunud, sest viimase aktsent oli nii tugev, et tundus, nagu oleks ta mingit võõrkeelt rääkinud. Ütlesin, et Margo olevat mingile koosolekule läinud ning nõbu Prue ja tädi Fan toidavad koeri.

      „Mida ta sellega mõtles?” küsis ema hämmelduses. „Mis koosolekule Margo on läinud? Mis koertest ta rääkis?”

      Ütlesin, et ma ei tea, kuid selle vähese järgi, mida ma Londonist olen näinud, on mulle mulje jäänud, et ainuke, mis siin veel puudub, on kari koeri ringi traavimas.

      „Hea küll,”