Meetod 15/33. Shannon Kirk

üle.” Rahunedes leidis ta abi sellest, mis talle omane: üksikasjaliku strateegia loomisest. Mingil hetkel helistas ta töö juurde ja ütles, et tuleb kontorisse alles järgmisel esmaspäeval. Ta tõi sobivaid rasedate vitamiine ja tegi raamatukogutoast lapse toa. Mina tegin kõike, mis ta ütles, tundes kergendust ja tänu ning mõnel harval hetkel, kui ma kontrolli mõttes hirmulüliti sisse lükkasin, arutut hirmu.

      Kliiniku külastamisele järgneval esmaspäeval, päev enne seda, kui pidin günekoloogi juurde minema, panin enne kooli minekut voodriga musta värvi vihmamantli selga ja haarasin vihmavarju kaasa. Seljakott oli pungil, seal olid raamatud, retuusid, spordirinnahoidja, sokid ja aluspesu – kõike seda läks vaja pärast kooli joogatunnis, kuhu ma ei olnud oma nime kirja pannud. Tegemist oli pisiasjaga, mida ma pärast kuudepikkust plaanimatut pettust jätkuvalt varjasin ja millest ma polnud vanematele rääkinud, sest nõuande joogatundi minna sain raamatukogust varastatud rasedusteemalisest raamatust. Igatahes, neile, kes midagi ei teadnud, tundus, nagu oleksin kodust vahetusriided kaasa võtnud.

      Ma vinnasin seljakoti selga, läksin küürus seljaga uksest välja ja jäin seisma. Pagan, ma unustasin kunstitunni jaoks knopkad ja juuksevärvi kaasa võtta. Lõunasöögi ka. Võtan parem rohkem toitu kaasa, et ma pärast trenni ära ei minestaks. Ma ei pannud välisust kinni, läksin tagasi meie puidust tasapinnaga köögikapi juurde, haarasin knopkad – ema õigusbüroo laost pärit hiigelsuure paki – ja juuksevärvi ning suskasin need köögikapile visatud kotti. Siis tegin maapähklivõi ja moosiga neli saia, pistsin need ka kotti ja kuna mul polnud aega väiksemaid koguseid eraldi tõstma hakata, toppisin sinna ka terve purgi maapähkleid, kimbu banaane ja kaheliitrise veepudeli. Proovige ise kuueteistkümneaastane ja rase olla. Teil läheks ka kõht tühjaks.

      Pungil kott seljas ja kõht ees, meenutasin ma keppjalgadega jubedalt joonistatud ringi. Ma jätkasin teed raskuse tõttu kehvasti tasakaalu hoides ja astusin meie kruusaga kaetud sissesõiduteele. Postkasti juures tundsin mingil teadmata põhjusel soovi peatuda ja vaadata oma kodu poole – männiku varjus seisva pruuni mansardkatusega maja poole. Punase välisuksega. Tahtsin vist näha, kas mu mõlema vanema autod on läinud, et olla kindel – nad on läinud tagasi tööle, naasnud oma tavalise elu juurde. Ma ehk leidsin mingisuguse turvatunde uskumisest, et nad olid vaatamata perekonnas toimunud pöördele oma igapäevarutiiniga jätkanud.

      Sissesõidutee lõpus oli mul valida, kas pöörata vasakule või paremale: kooli tagumine uks oli sama kaugel vasakule pöörates kui eesuks paremale pöörates. Mõõtsin kord ära, kui palju aega kummagi vahemaa läbimiseks kulus, vasakult minnes läks uksest ukseni jõudmiseks 3,5 minutit ja paremalt 3,8 minutit. Tegelikult sõltus see, kas ma pöörasin vasakule või paremale, mu hetke tujust. Tol esmaspäeval oli see tuju vale.

      Ma pöörasin paremale ja jätkasin oma musta vihmavarju all teed tänava suunas. Jämedad vihmapiisad peksid vastu varju ja maapinda, nagu oleks alanud õhurünnak või relvastatud mees oleks tagasi tulnud. Iga kord, kui ma sellist täristamist kuulen, tuleb mulle meelde esimene klass, nii et otse loomulikult mõtlesin häirekelladele ja sellele, kui tore oli politseinikku relvastatud mehele otsa kargamas näha. Kuna mu mõtted olid mujal ja ma meenutasin õudustäratavat mälestust, ei märganud ma märga, kalki, halli hommikut, mis oli otsekui eelmäng, õnnetuse kuulutaja.

      Kui ma oleksin vasakule läinud, ei oleks ta saanud kaubikuga mu kõrvale sõita ja mind üllatada. Ta oleks nii liiga suure stseeni korraldanud, sest tal oli tee ääres ainult umbes viis sekundit, et mind märkamatult sisse vedada. Nad olid kõik ette plaaninud. Ilmselt harjutanud. Alguses nad ilmselt arvasid, et olen nende aega väärt. Terve, noor, blond tüdruk, kelle kõhus on terve poiss. Kiituskirjaga Ameerika tüdruk, jõukast perest, ees särav karjäär teadusmaailmas. Ma olin saanud auhindu oma keeruliste eksperimentide, demonstratsioonide, mudelite ja ettekannete eest. Olin kuueaastasest saadik igal suvel teaduslaagrites käinud ja aasta vältel eravõistlustest osa võtnud. Vanemate abil ehitasin keldrisse tipptasemel varustusega labori. Minu maailmas ei olnud kohta poest ostetud mikroskoobil. Minu varustus oli pärit samadest kataloogidest, mida kasutasid suured ülikoolid ja rahvusvahelised ravimikorporatsioonid. Ma uurisin, mõõtsin, loendasin, arvutasin, tegin kõike. Olgu tegemist füüsika, keemia, meditsiini või mikrobioloogiaga, ma armastasin tegeleda asjadega, mille juurde kuulus kord ja võrdlemine, arvutamine ja tõestatavad teooriad. Vanemad, kellel oli palju tegemist, hellitasid mind teadushobi toetamisega ja andsid mulle hulgaliselt raha. Minu beebi ja mina oleme väga väärtuslikud, mõtlesin ma röövimise ajal. Kuid oma suureks hämmelduseks sain varsti karmi õppetunni: meid ei tahetud aju ega lunaraha pärast.

      Kui ma olin hommikusest teekonnast umbes kakskümmend sammu läbida jõudnud, ilmus välja punakaspruun kaubik, mille häält varjas piksekärgatus. Küljeuks lükati lahti ja õllekõhuga mees tõmbas mu vasakult poolt sõidukisse. Nii lihtsalt see käiski. Ja nii kiirelt. Ta viskas mu tugitooli, mis oli poltidega kaubiku rihvelmetallist põranda külge kinnitatud. Ta surus mulle relva niimoodi näkku, et see puudutas mu hambaid ja ma tundsin suus samasugust kaua aega püsivat maitset nagu tahtmatult kahvlit hammustades. Üks auto tuiskas mööda, pritsides hoobilt kõnniteele lombid, olles minu täbarast olukorrast teadmatuses. Ma panin instinktiivselt käed kõhule. Tema pilk liikus nendega kaasa, ta suunas relva mu nabale.

      „Kui sa end liigutad, raisk, kihutan lapsele kuuli kerre.”

      Ma olin jahmatusest tardunud, ahmisin õhku ega suutnud hingata. Mu süda jäi lausa seisma, vaatamata sellele, et see muidu metsikult tagus. Tavaliselt ei ole mind võimalik niimoodi rabada – vaid tõsine šokk võib mind ehmatada ja mu südame pekslema panna. Vangistuse ajal suutsin suuremalt jaolt seda isiklikku nõrkust alla suruda. Kuid kaubikus, kurnava tunnetepahvaku all kannatades, istusin liikumatult, samal ajal kui tema mind ettepoole lükkas, mul koti seljast tiris ja selle lahtise vihmavarju kõrvale põrandale viskas. Ta pani relva oliivikarva pliidile, mida hoidsid kaubiku vastasseinas paigal elastsed nöörid. Seejärel rebis ta mul käed kõhult ja tõmbas randmed toruteibiga tooli käetugede külge. Mingil seletamatul põhjusel, millest ma pole veel aru saanud, tegi ta rohelisest õliriidest lohaka silmasideme. Aga ma olen su nägu juba näinud. Sinu õelaid musti silmi, hõreda habemetüüka ja kehva jumega pundunud nägu.

      Mind rööviti nii kiiresti. Mind rööviti, sest pöörasin paremale. Mind rünnati vasakult.

      Ta pani vihmavarju kokku, viskas selle kaubiku tagaossa, võttis relva ja läks küürutades juhiistmele. Seda kõike ma ei näinud, vaid tundsin või kuulsin õhus olevatest mikroosakestest ja mikrodetsibellidest, mis sekundi murdosa hiljem minuni jõudsid. Just need subatomaarsed osakesed keerlevad nüüd minu mälestustes ringi.

      „Kuhu sa mind viid?” karjusin talle.

      Ta ei öelnud midagi.

      „Kui palju sa tahad? Mu vanemad maksavad. Palun lase mul minna.”

      „Me ei taha su raha, lita. Sa sünnitad meile selle lapse ja ma viskan su karjääri teiste väärtusetute plikade juurde. Jää nüüd vait, või ma löön su kohe maha, raisk. Mul pole sellist paska vaja. Kas kuuled?!”

      Ma ei vastanud.

      „Kas kuuled mind, raisk?!”

      „Jah.”

      Need olid faktid. Ma panin jala seljakotile, et see eemale ei libiseks.

      TEINE PEATÜKK

Eriagent Roger Liu

      Ma olin FBI-s töötanud viisteist aastat, kui mulle anti toimik number 332578, Dorothy M. Salucci juhtum. Lapseröövid on minu saatus ja mu elu on seetõttu väga õnnetu olnud. Mis puutub Dorothy M. Saluccisse, siis tema juhtumist on mul kõige raskem üle saada. Tema pärast läksin ma lõpuks FBI-st ära. Viieteistkümnest aastast põrgus piisab.

      Alustan siis päris algusest.

      1. märtsil 1993 helistati mulle raseda teismelise pärast, kes rööviti kooli lähedalt. See juhtum oli sarnane teiste samasugustega, mille kallal ma olin viimase aasta jooksul töötanud: rase teismeline, abielus vanemad, kuus kuni kaheksa kuud rase, valgenahaline. Sellised juhtumid teeb keeruliseks esialgne valearvamus, et laps on minema jooksnud. Statistika järgi põgeneb igal aastal kodust lausa 1,3 miljonit teismelist, suur osa neist soovimatu raseduse pärast.