Meetod 15/33. Shannon Kirk

ja nii, et sain teekonda jälgida –, viis kiire järelduseni: minu vangistaja on ajudeta pärdik, kes tegutseb autopiloodil nagu robotsõdur. Aga ma tundsin end mugavalt tugitoolis, mille ta oli poltidega kaubiku põrandale kinnitanud. Mainin ära, et vaatamata sagedasele nurisemisele mu lõdva silmasideme üle oli ta kas liiga laisk või tähelepanematu, et õliriiet korralikult kinni siduda, mistõttu sain ma mööduvatelt siltidelt teada, mis suunas me liigume: läände.

      Esimesel ööl magas ta 4,3 tundi. Mina 2,1. Pärast kahte päeva ja ühte ööd pöörasime 74. mahasõidule. Ja ärge üldse küsige tohutult piinlike vetsupeatuste kohta inimtühjades teeäärsetes tualettruumides.

      Kui meie tee lõppes, veeres kaubik aeglaselt mööda mahasõitu alla ja ma otsustasin sekundeid lugeda. Üks Mississippi, kaks Mississippi, kolm Mississippi … Kui olin 10,2 korda kuuekümneni lugenud, peatas ta auto ja mootor jäi järsku seisma. Kiirteelt oli siia 10,2 minutit. Nägin alla vajunud silmasideme ülemisest servast õhtuhämaruses halli põldu, millele langes valge täiskuuvalgus. Kaubikut kriipisid mingi puu peenikesed oksad. Paju. Nagu mamma juures. Aga see ei ole mamma kodu.

      Ta seisab kaubiku kõrval. Tuleb mulle järele. Ma pean kaubikust välja minema. Ma ei taha siit välja minna.

      Ma võpatasin valju metallikriipimise ja paugu peale, kui kaubiku uks lahti lükati. Me oleme kohal. Oleme vist kohal. Me oleme kohal. Mu süda peksles sama kiiresti nagu koolibri tiivad. Me oleme kohal. Mu juuksepiirile kogunes higi. Me oleme kohal. Kätest kadus kogu jõud ja õlad muutusid kangeks, moodustades koos seljaga suure T-tähe. Me oleme kohal. Ja mu süda peksles jälle, sellise rütmiga võisin maa värisema panna või merel tsunami tekitada.

      Minuni jõudis maaõhk, mis tuiskas otsekui minu lohutamiseks vangistajast mööda. Põgusaks hetkeks paitas mind jahe embus, kuid mehe kohalolek lõhkus lummuse peaaegu niipea, kui see tekkis. Ta oli minu eest pooleldi ees oleva silmasideme tõttu muidugi osaliselt varjatud, kuid ma tundsin, et ta seisis ja vaatas mind. Milline ma sinu silmis olen? Noor tüdruk, kes on su sitase kaubiku kongis tugitooli külge teibitud? Kas see on sinu jaoks normaalne? Kuradi imbetsill.

      „Sa ei karju ega nuta ega anu mind nagu teised,” ütles ta, nagu ta oleks just nüüd saanud ilmutuse, mis polnud talle mitu päeva kohale jõudnud.

      Ma pöörasin pea nagu kurjast vaimust vaevatu kiiresti tema hääle poole, et teda sel moel närvi ajada. Ma pole kindel, kas ajasin, kuid arvasin, et ta nihkus veidi tahapoole.

      „Kas sa tunneksid end siis paremini?” küsisin ma.

      „Jää vait, kuradi hull väike lita. Mul on täiesti kama, mida te, litsid, teete,” ütles ta valjusti ja kiiresti, nagu tuletades endale meelde, kelle käes on võim. Järeldasin tema valjuhäälsest ärritusest, et olime kahekesi, kus iganes me viibisime. See ei ole hea. Ta võib siin vabalt karjuda. Me oleme üksinda. Ainult meie kaks.

      Sain kaubiku küljele kaldumisest aru, et ta haaras ukseraamist ja tõmbas end sisse. Ta uratas pingutusest ja ma panin tähele suitsetajale omast vaevalist hingamist. Tüüpiline väärtusetu paks logard. Ma nägin varje ja osaliselt tema liikumist ning valgusti all tema käes mingit hõbedast teravat eset helkimas. Niipea kui ta minu juurde jõudis, tundsin tema lõhna: liisunud higi, kolm päeva pesemata ihu haisu. Tema hingeõhk meenutas lehkavat suppi. Ma krimpsutasin nägu, pöörasin selle toonitud akna poole ja hoidsin hinge kinni.

      Ta lõikas läbi teibi, mis mu käsi põranda külge kinnitatud tugitooli käetugede küljes hoidis, ja pani mulle paberkoti pähe. Ahaa, haisukott, sa saad siis aru, et silmaside ei toimi.

      Mind ei häirinud enam kurjus, olin sellega tugitoolis istudes leppinud, kuid mul polnud aimugi, mis mind ees ootab. Siiski ei punninud ma talumajja minemise vastu – ilmselt oli see talumaja. Järeldasin päev läbi karjamaal rohtu söönud lehmadest õhku jäänud lõhnast ning kõrgest rohust ja taimevartest, mis vastu mu jalgu laksasid, et jõudsime heinamaale või nisupõllule.

      Teise päeva õhtu õhk jahutas mu käsivarsi ja rinda isegi läbi voodriga musta vihmamantli. Vaatamata paberkotile ja lontivajunud sidemele mu silme ees valgustas kuu meie teed. Ta hoidis relva mu seljal ja mina juhatasin pimesi teed, liikudes lihtsalt kuu poole. Me sumpasime läbi põlvini ulatuva vilja nii kaua, et jõudsin üks kord kuuekümneni lugeda. Mina tõstsin numbrite lugemise rõhutamiseks põlvi kõrgele, tema löntsis jalgu lohistades minu järel. Selline meie kaheinimeseparaad oligi: üks, sahh, kaks, sahh, kolm, sahh, neli.

      Ma võrdlesin oma kurba marssi plangult alla hüppama sunnitud meremeeste märja surmaga ja mõtlesin välja oma esimese vara: terra firma1. Siis maastik muutus ja ma ei tajunud enam kuud. Maapind andis minu tarbetult jõuliste ja raskete sammude all veidi järele ning kuiva tolmu põhjal, mida mu paljastele pahkluudele puistati, arvasin, et olen muldteel. Mõlemalt poolt kriipisid oksad mu käsivarsi.

      Valguse puudumine + muru puudumine + muldtee + puud = mets. See ei ole hea.

      Pulss mu kaelas ja süda tundusid eri rütmi löövat, kui mulle meenus õhtuste uudiste lugu ühest teisest teismelisest, kes oli mingis teises osariigis, siit kaugel, metsast leitud. Kui kauge see tragöödia oli siis tundunud, nii eemal reaalsusest. Tal olid käed otsast saetud, temalt oli süütus võetud ja tema laip oli madalasse hauda visatud. Kõige hullemad olid jäljed koiottidest ja puumadest, kes saatanasilmadega nahkhiirte kurjade silmapilgutuste ja öökullide kurblike pilkude all oma osa võtsid. Lõpeta … loe numbreid … pea meeles numbrite lugemist … pea arvet … keskendu …

      Need hirmsad mõtted hajutasid mu tähelepanu. Mul läksid numbrid sassi. Peletasin õuduse eemale, võtsin end kokku, hingasin sisse suure sõõmu õhku ja aeglustasin rinnas lendava koolibri lendu, täpselt nagu isa mulle isa-tütre ju-jutsu ja taiji tundides õpetas ning täpselt nagu kirjeldati meditsiiniõpikutes, mida ma meie keldris oma laboratooriumis hoidsin.

      Arvestades põgusat hirmu, mis tekkis metsa sisenedes, hüppasin kolm numbrit edasi. Kui olin ühe korra tihedas metsas kuuekümneni lugenud, jõudsime madalale murule ja olime taas külluslikus kuuvalguses. See peab olema lagendik. See ei ole lagendik. Või on? See on sillutis. Miks me autot siia ei parkinud? Terra firma, terra firma, terra firma.

      Me jõudsime järgmise niidetud murulapini ja peatusime. Võtmekõlin, uks avanes. Enne kui mul numbrid meelest läksid, arvutasin need kokku ja jätsin meelde, kui kaua kaubikust selle ukseni jõudmiseks kokku kulus: 1,1 minutit jalutades.

      Mul ei olnud võimalust hoone välimust uurida, aga ma kujutasin ette valget talumaja. Vangistaja juhatas mind kohe trepist üles. Üks trepp, teine trepp … Kui me kolmandale korrusele jõudsime, pöörasime 45 kraadi vasakule, tegime kolm sammu ja jäime uuesti seisma. Võtmed kõlksatasid. Riiv lükati eest. Lukk tehti lahti. Uks kriuksatas. Ta võttis koti ja silmasideme ära ja lükkas mind mu kongi, neli korda seitse meetrit suurde tuppa, millest ei olnud väljapääsu.

      Ruumi valgustas kuu, mis paistis sisse uksest paremale jäävast kõrgel asuvast kolmnurksest aknast. Otse ees oli lai kattemadratsiga vedrumadrats, mis oli otse põrandale asetatud, kuid mida kummalisel kombel ümbritses puidust raam, millel olid olemas küljed, põhjaliistud ja varbadest peats. Näis, nagu oleks kellelgi jaks otsa saanud või ta unustas lahti laotada reformpõhja, millele vedru- ja kattemadrats oleksid pidanud toetuma. Seetõttu oli voodi nagu lõuend, mida ei olnud veel kinnitatud, vaid mis seisis lihtsalt viltuselt raamis. Voodil oli valge puuvillane lina, üks padi ja punane kootud tekk. Selle kohal olid kolm uksega paralleelset laetala: üks läve kohal, teine lõikas ristkülikukujulise toa kaheks ja kolmas läks risti üle mu voodi. Toal oli kaldlagi, nii et talade külge võis end vabalt üles puua – kui selline soov peaks tekkima. Midagi muud seal polnud. Tuba oli õõvastavalt puhas, õõvastavalt tühi, ainukeseks lisandiks oli vaikne sisin. Isegi munk oleks end sellises vaakumis alasti tundnud.

      Läksin otsejoones madratsi juurde, samal ajal kui tema osutas ämbrile, mida tuli poti asemel kasutada, kui mul oli öösel „kusta või sittuda” vaja. Kuu lõi pärast tema lahkumist rohkem särama, hingates nagu välja õhu, mida oli oma galaktilistes kopsudes kinni hoidnud. Vajusin nüüd valgemas toas

1

ladina k terra firma – kuiv maa. –Tlk