Sume on öö. Френсис Скотт Фицджеральд

mitte seda. Aga ma palun küll, et sa ühtegi mõtlematut sammu ei astu. Dick, sa oled mees, kes naistele meeldib.”

      „Jumal aidaku mind! Heakene küll, ma ei astu ühtegi mõtlematut sammu ja olen nii eemaletõukav kui võimalik. Iga kord kui ma teda vaatama lähen, söön enne küüslauku ja jätan habeme ajamata. Tal ei jää muud üle kui pakku joosta.”

      „Küüslauku ei maksa!” ütles Franz, kes Dicki sõnu tõsiselt võttis. „See võib su praksisele halvasti mõjuda. Või, kuule … sa teed vist nalja.”

      „… ka võiksin ma ühte jalga longata. Ja seal korteris, kus ma elan, ei ole nagunii korralikku vanni.”

      „Muidugi teed nalja.” Franz tundis kergendust, või õigemini tegi näo, nagu vabanenuks ta pingest. „Aga nüüd jutusta mulle endast ja oma kavatsustest.”

      „Mul on ainult üks kavatsus, Franz: saada heaks psühhiaatriks, ja kui hästi läheb, siis mitte ainult heaks, vaid kõikidest kõige paremaks.”

      Franz naeris mõnusalt, kuid mõistis samas, et seekord Dick ei naljatanud.

      „Suurepärane – ja väga ameerikalik plaan,” ütles ta. „Meil see niisama lihtsalt ei läheks.” Ta tõusis püsti ja sammus rõduukse juurde. „Siit, kus ma seisan, paistab Zürich. Näed, see seal on Großmünsteri torn. Sinna põranda alla on maetud mu vanaisa. Natuke edasi üle silla ja seal puhkab Lavater, üks mu esivanemaid, kes ei olnud kirikusse matmisega nõus. Sealsamas lähedal on ühe teise esivanema Heinrich Pestalozzi ausammas ja doktor Alfred Escheri ausammas. Ja kõikidest kõige kõrgemal seisab Zwingli. Mul on igal sammul silme ees terve panteon kuulsusi.”

      „Jah, ma mõistan,” Dick tõusis püsti. „Ma niisama praalisin. Pole ju astutud rohkem kui paar esimest sammu. Suurem osa ameeriklasi, kes Prantsusmaal teenisid, kipuvad kangesti koju tagasi, aga mina küll mitte – mulle makstakse veel terve aasta kroonukassast palka, kui ma vaid kusagil ülikoolis loenguid kuulan. Kas pole uhke žest valitsuse poolt! Osatakse hinnata neid mehi, kelle kätes on tulevik. Kuuks ajaks läheksin küll koju isa vaatama. Ja tuleksin siis siia tagasi – mulle pakuti kohta.”

      „Kuhu?”

      „Teie konkurentide juurde – Gisleri kliinikusse Interlakenis.”

      „Sinna küll ei tasu minna,” hoiatas Franz. „Viimase aastaga on neil tulnud ja läinud oma tosin noort tohtrit. Gisler põeb ise maniakaal-depressiivset psühhoosi, kliinikut juhivad tema naine ja selle armuke. Sa saad loomulikult aru, et see jutt pole võõrastele kõrvadele.”

      „Aga kuidas on sinu Ameerika plaanidega?” küsis Dick nagu muuseas. „Mäletad, me pidime New Yorki sõitma ja seal miljonäridele kliiniku avama, mis on meditsiini viimase sõna järgi sisse seatud.”

      „Ah neid tudengipõlve õhulosse.”

      Dick sõi lõunat Franzi pool, kliiniku territooriumi servas asuvas väikeses majas Franzi nooriku ja pisikese koera seltsis, kes lõhnas põlenud kummi järele. Ta tundis ebamäärast ängistust; seda ei põhjustanud ei siinne mõõdukas kokkuhoidlikkus ega frau Gregoroviuse enam-vähem etteaimatud ilmumine Franzi ellu, vaid see silmapiiri ootamatu ahenemine, millega Franz näis täiesti leppinud. Asketism oli Dickile hoopis teise väärtusega – tähendas talle eesmärgile pühendatud abinõu, koguni aupaistet, mis andis edasirühkimiseks jõudu; tal oli raske soostuda oma elu vabatahtliku sobitamisega raamidesse, mille esiisad olid kindlaks määranud. Mööblit täistopitud söögituba röövis Franzi ja tema naise liigutustest, nende kodustest žestidest graatsia ja tarmu. Sõjajärgsed kuud Prantsusmaal ja see ameerikalik hoogsus, pillamine ning suurejoonelisus, millega asuti sõja tagajärgi likvideerima, olid Dickile oma pitseri jätnud. Ka inimesed, nii mehed kui ka naised, olid teda mitmeid asju teise pilguga nägema pannud, ja võib-olla just vaistlik äratundmine, et see kõik ei tule tõsiste kavatsustega mehele kasuks, oli ta toonud tagasi siia Šveitsi, kella- ja lelumeistrite kodumaale.

      Kaethe Gregoroviuse nägu lõi Dicki komplimentidest särama, Dick ise aga tundis kasvavat rahutust – teda ahistas siinne lillkapsalik surutus ja ta vihkas end oma ei tea kust tekkinud kergatslikkuse pärast.

      Jumal, olen siis mina lõpuks niisamasugune nagu kõik teised? mõtles ta öösel pärani silmi lage vahtides. Olen ma niisamasugune kui kõik teised?

      Head sotsialisti selliste mõtetega mehest ei saa, küll aga võiks saada hea teadlane, kes ei tunnista varem tallatud radu. Asi oli selles, et juba mõnda kuud oli Dick Diver ametis oma noorusepaleuste ümberhindamisega, mille käigus inimesel tuleb otsustada, kas tasub või ei tasu selle eest surra, millesse ta enam ei usu. Zürichi unetus öövaikuses vahtis ta tänavalaterna valguskumas võõrast sahvriakent ja mõtles, et ta tahaks olla hea, tahaks olla õiglane, tahaks olla julge ja tark, aga et see kõik ei ole hoopiski niisama lihtne. Veel tahtis ta olla armastatud, kui seda annab muule juurde sobitada.

      VIIES PEATÜKK

      Verandale langes peahoone avatud klaasustest nii palju eredat valgust, et vaid vilajate vaheseinte mustad varjud ja torutoolide fantastiline muster viirutasid gladioolipeenart. Miss Warren vilksatas algul teiste ringisaalivate kogude vahel, kuid märkas siis Dicki ja ilmus täies elusuuruses ukseavva; kui ta üle läve astus, püüdis ta oma näole vestibüüli viimase valguskuma ja tõi selle koos endaga verandale. Tema sammus oli tantsunõtkust – kogu viimase nädala oli ta kõrvus helisenud laul, lõõskava taeva ja vahedate varjude suvemeloodia, mis Dicki saabumisega oli nii valjuks läinud, et ta oleks võinud kaasa laulda.

      „Tere õhtust, kapten,” lausus Nicole, oma pilku mehe pilgust vaevaga vabastades, otsekui oleksid need ühte sulanud. „Kas istume siiasamasse?” Ta seisis liikumatult ja vaatas hetke ringi. „Suvi on sama hästi kui käes.”

      Keegi naine oli ta järel välja tulnud, massakas naine, sall ümber õlgade, ja Nicole tutvustas teda Dickile:

      „Señora …”

      Franz vabandas end ja Dick tõstis kolm tooli lähestikku.

      „Ilus õhtu,” ütles señora.

      „Muy bella,”9 nõustus Nicole ja pöördus siis Dicki poole: „Kas te jääte siia pikemaks?”

      „Kui te mõtlete Zürichit, siis jah.”

      „Täna on õieti esimene tõeline kevadõhtu,” tähendas señora.

      „Kui kauaks?”

      „Vähemalt juulikuuni.”

      „Mina lahkun juunis.”

      „Juuni on siin väga ilus kuu,” seletas señora. „Jääge juuniks veel siia ja minge alles juulis ära, kui liiga kuumaks läheb.”

      „Kuhu te kavatsete minna?” küsis Dick Nicole’ilt.

      „Eks näe, kuhu mu õde mind viib. Aga ma tahaksin küll kuhugi niisugusesse kohta, kus on huvitav ja lõbus, sest ma olen nii palju aega kaotanud. Kui just arstid õigemaks ei pea, et ma algul mõnda vaiksemasse kohta lähen – vahest ehk Comosse. Teie võiksite ka Comosse tulla!”

      „Ah, Como …” alustas señora.

      Majast kostsid trio esituses Suppé „Kerge ratsaväe” esimesed taktid. Nicole kasutas juhust, et püsti tõusta, ja kui Dick teda kogu nooruslikus ilus enda ees seismas nägi, haaras teda erutus, mis kõhu krampi tõmbas ja kurku pitsitas. Nicole naeratas liigutavalt nagu laps ja see nukker naeratus näis kätkevat kogu maailma kaotatud nooruse.

      „Muusika on liiga vali, et sellest üle rääkida – ehk läheksime jalutama. Buenas noches, señora.”10

      „Head ööd, head ööd.”

      Nad läksid alla trepist, millel oli kaks astet. Paari sammu järel lõikas jalgteed terav vari ja Nicole võttis tal käe alt kinni.

      „Mul on mõned õe saadetud Ameerika grammofoniplaadid,” ütles Nicole. „Kui te järgmine kord tulete, mängin neid teile. Ma tean siin ühte

9

Väga ilus. (Hisp. k.)

10

Head ööd, proua. (Hisp. k.)