Sume on öö. Френсис Скотт Фицджеральд

kogu, kes sportlasliku sundimatusega laiutas end tugitoolis? Tõeline tragöödia oli väljas veebruarihämuses pargis, kus linnupoeg oli murdnud oma tiivad, siin kabinetis oli aga kõik kuidagi tehtud ja võlts ja vale.

      „Ma tahaksin nüüd … ka teie tütrega kõnelda. Paar minutit esialgu,” ütles doktor Dohmler inglise keele peale üle minnes, otsekui lootes, et see toob ta Warrenile lähemale.

      Warren jättis tütre Dohmleri kliinikusse ja sõitis Lausanne’i tagasi. Paar päeva hiljem kirjutasid doktor Dohmler ja Franz Nicole’i haigusloosse:

      Diagnostic: Schizophrénie. Phase aiguë en décroissance. La peur des hommes est un symptôme de la maladie, et n’est point constitutionnelle … Le pronostic doit rester

      reserve.7

      Ja siis jäid nad päevast päeva kasvava huviga ootama mr. Warreni lubatud teist visiiti.

      Tulek aga viibis. Kui kaks nädalat täis sai, saatis doktor Dohmler kirja. Edasine vaikus sundis teda pöörduma aparaadi poole, mida tollal peeti une folie’ks8 Ta telefoneeris Veveysse Grand hotelli. Mr. Warreni toapoiss teatas, et nad sõidavad Ameerikasse tagasi ja mr. Warren teeb reisiks viimaseid ettevalmistusi. Kui aga doktor Dohmler meelde tuletas, et nelikümmend Šveitsi franki kaugekõne eest kantakse kliiniku raamatupidamisest läbi, lõi tolle Tuileries’ ihukaitsja meelekindlus kõikuma ja mr. Warren saadi telefonile.

      „Absoluutselt vajalik on … et teie isiklikult kohale ilmute. Küsimus on … teie tütre tervises. Ma ei saa vastutust enda peale võtta.”

      „Aga kuulge, doktor, selleks te ju seal olete. Ma pean kiiremas korras koju tagasi pöörduma.”

      Doktor Dohmler ei olnud nii kauge maa tagant varem kellegagi rääkinud, aga oma ultimaatumi esitas ta aparaati nii kategoorilises toonis, et too ahastav ameeriklane liini teises otsas andis järele.

      Pool tundi pärast seda, kui Warren oli Zürichi järve kaldal asuva erahaigla uksest teistkordselt sisse astunud, murdus ta. Laiad õlad hästi istuva kuue all tõmblesid valjude nuuksatuste taktis, silmad olid punasemad kui päike Genfi järvel, ja arstid kuulsid tema kohutavat ülestunnistust.

      „See lihtsalt juhtus nii,” ütles ta kähiseva häälega. „Ma ei tea … ma ei oska seda seletada … Kui ta ema suri, oli ta veel päris väike tüdruk ja tihtipeale ronis ta hommikul minu voodi, mõnikord aga magas minu kõrval terve öö. Mul oli temast kahju, ta oli nii väike ja abitu. Ja kui me pärast kusagile sõitsime, kas autoga või rongiga, hoidsime ikka teineteisel käest kinni. Ta armastas mulle laulda. Mõnikord me ütlesime: „Ärme teeme täna kellestki välja … oleme ainult kahekesi … mina sinuga ja sina minuga.”” Ta häälde ilmus masendus ja sarkasm. „Inimesed ütlesid: „Vaadake, kui kena isa ja tütar!” ja pühkisid silmi. Me olime nagu armukesed … ja siis korraga me olimegi armukesed … ja kümme minutit hiljem oleksin ma tahtnud enda maha lasta … aga ju ma olen nii paadunud degenerant, et mul ei olnud julgust püstolit võtta.”

      „Ja edasi?” küsis doktor Dohmler. Tema mõte läks järjekordselt Chicagole ja talle meenus see maheda hääle ning näpitsprillidega kahvatu härrasmees, kes oli kolmekümne aasta eest teda Zürichis külastamas käinud. „Kas see asi teil jätkus?”

      „Ei, ei! Kohe selsamal hetkel ta just nagu kangestus … muutus jäätükiks. Ainult kordas veel: „Ei ole midagi, issi, ei ole midagi. Ära muretse. Sest ei ole midagi.”

      „Muid tagajärgi ei olnud?””

      „Ei.” Warren nuuksatas kramplikult ja lõristas mitu korda järjest nina. „Peale nende tagajärgede, mis nüüd on.”

      Ülestunnistuse ära kuulanud, nõjatus Dohmler oma väikekodanlikult sisustatud kabinetis vastu sügava tugitooli korju ja pomises põlastavalt: „Mats!” – see oli üks neid väheseid mitteteaduslikke termineid inimeste käitumise hinnanguks, mis ta oli viimasel kahekümnel aastal endale lubanud. Siis ütles ta:

      „Minge nüüd Zürichisse, ööbige seal mõnes hotellis ja tulge homme hommikul uuesti minu juurde.”

      „Ja siis edasi?”

      Doktor Dohmler laiutas käsi − sirutas käed just nii palju välja, et parajasti oleks sülle mahtunud noor siga.

      „Chicago,” pani ta ette.

      NELJAS PEATÜKK

      „Nii me siis saimegi teada, milles oli õieti asi,” jätkas Franz. „Dohmler lubas tüdruku ravile võtta, kui Warren on nõus pikemaks ajaks – kõige vähem viieks aastaks – lõpetama igasuguse läbikäimise oma tütrega. Kui ta oli enesevalitsuse tagasi saanud, paistis talle kõige suuremat peavalu valmistavat see, et Ameerikas keegi tõelist põhjust kogemata kuulda ei saaks. Me määrasime tüdrukule kindla ravikuuri ja jäime ootama. Prognoos oli halb. Nagu sa ise väga hästi tead, on paranemiste protsent, isegi nõndanimetatud sotsiaalsete paranemiste protsent selles eas väga väike.”

      „Esimesed kirjad olid tõesti halvad,” nõustus Dick.

      „Väga halvad ja väga tüüpilised. Ma olin tükk aega kahevahel, kas seda esimest kliinikust välja lastagi. Siis aga mõtlesin, et Dickile tuleb kasuks, kui ta teab, et meie siin ka ikka vaeva näeme. Et sa kirjadele vastasid, oli sinust väga suuremeelne.”

      Dick ohkas.

      „Kuidas sa nii ilusale tüdrukule vastamata jätad – ma sain ta käest terve pataka fotosid. Ja esimesel kuul ei olnud mul seal Prantsusmaal õieti midagi teha. Muide, ega ma talle muud vastu ei kirjutanudki kui et: „Ole tubli tüdruk ja kuula arstide sõna.””

      „Sellest piisas. Nüüd oli tal keegi väljaspool kliinikut, kellele võis mõelda. Algul ei olnud tal mitte kedagi, sest oma vanema õega, ainuke, kes tal on, ei paista tal suuremat klappi olevat. Pealegi aitas meid kirjade lugemine – need andsid tema seisukorra kohta head informatsiooni.”

      „Rõõm kuulda.”

      „Hakkab sul nüüd pilt ilmet võtma? Ta tundis, et ka tema oli süüdi. Iseenesest pole kaassüükompleks ju midagi olulist – välja arvatud siis, kui me tahame inimese loomulikku psüühilist stabiilsust ja karakteri tugevust määrata. Alguses oli šokk. Siis ta saadeti pansionaatkooli, ja kui ta seal kuulis, mida teised tüdrukud räägivad, hakkas ta puht enesekaitseks endale sugereerima, et temal ei olnud vähimatki süüd. Sealt oli aga juba kerge libiseda luulude maailma, kus mehed on seda pahelisemad, mida rohkem nad sulle meeldivad ja sa neid usaldad …”

      „Kas ta sellest … noh, sellest hirmsast läbielamisest ise on midagi otseselt rääkinud?”

      „Ei, ja olgu muide öeldud, et kui ta – see oli kusagil oktoobri keskpaiku – hakkas normi tagasi minema, olime päris kimbatuses. Oleks ta kolmekümneaastane olnud, oleksime võinud rahulikult oodata, kuni ta ise oma tasakaalu lõplikult kätte saab, aga et ta nii noor on, siis me kartsime, et see kujunemisaastate puseritiolek võib ta kibestunuks ja kalgiks jätta. Seepärast ütles doktor Dohmler talle otse välja: „Teie tulevik sõltub nüüd teist endast. Ärge mingil tingimusel arvake, et teiega on asi otsas. Midagi ei ole otsas – teie elu alles algab,” ja samas vaimus edasi. Ta on tegelikult väga intelligentne tüdruk ja Dohmler andis talle Freudi lugeda, mõõdukalt ja valikuliselt mõistagi, ja ta tundis asja vastu siirast huvi. Ta on siin meie kõikide lemmik. Aga äärmiselt kinnine,” lisas Franz, ja jätkas kõhklevalt: „Me siin mõtlesime, et ei tea, et äkki on nendes viimastes kirjades, mis ta sulle ise Zürichist posti pani, midagi niisugust, mis võiks tema praegusele vaimsele seisundile ja tulevikuplaanidele valgust heita.”

      Dick kaalus hetke.

      „Jah ja ei. Kui tahad, toon need kirjad järgmine kord kaasa. Minu meelest on temas optimismi ja täiesti normaalset elujanu – ka paistab ta olevat üsna romantiline. Vahel mainib oma minevikku, aga umbes samal moel nagu need inimesed, kes on vangis istunud ja kellest sa kunagi aru ei saa, kas see minevik tähendab neile kuritegu või vanglakaristust või kõike seda kokku, mis nad on läbi elanud. Lõppude lõpuks ei ole

7

Diagnoos: Lõhestunud isiksus. Haigus akuutses ja halvenevas faasis. Meeste kartus on haiguse sümptoom, kuid ei mingil juhul konstitutsionaalne … Prognoos jätta edaspidiseks. (Tõlge originaalis.)

8

Meeletus, narrus. (Prants. k.)