Surnu vees. Ann Granger

Garley heitis tulijatele kogenud pilgu. „Võmmid,” märkis ta.

      kolmas peatükk

      Mõni minut varem oleks Dave Nugent Kirikla väravast sisse keerates peaaegu alla ajanud mehe, kes mööda sissesõiduteed nende poole jooksis.

      Vaatepilt polnud mitte lihtsalt ebaharilik, see oli lausa pentsik. Mees oli pikk ja kõhn – piibuork, öelnuks Nugenti vanaema. Kõrend oli ilmselt kõvasti endast väljas, ta oli oma pikad käed üles tõstnud ja vehkis ägedalt, väljendamata siiski midagi konkreetset, ainult kohkumist ja õudu. Jess Campbell hüüatas hoiatavalt. Peaaegu olekski toimunud kokkupõrge. Nugent vajutas pidurit, nii et märga kruusa lendas, ja pistis pea aknast välja. Mees hingeldas, näol metsik ilme. „Kes pagan teie olete?” nõudis ta.

      „Politseinikud, söör,” ütles Jess kõrvalistmelt.

      Mees vahtis teda rabatult ja hüüatas siis: „Jumal tänatud! Me leidsime just midagi hirmsat … Jõest.”

      Ta keeras ringi, et teed juhatada, ja vehkis ägedalt kätega, et nad talle järgneksid. Corcoran, kes oli tulnud oma nelikveolisest välja teiste juurde, pomises Jessi kõrval: „Ma ju ütlesin, et vool on ta allavett viinud.”

      Keha oli kinni jäänud maabumissilla kaugemale jõkke ulatuva kinnituspuu külge, sild oli ulatunud veest välja, enne kui vihmad selle jõkke uputasid. See polnud sadamasillaks piisavalt suur, aga ilmselt oli keegi kunagi hoidnud selle külge kinnitatuna väikest paati. Mitte praegused omanikud, mõtles Jess. Või kui hoidsidki, polnud paadist praegu mingit märki ning Jess kahtlustas, et silda pole kaua aega kasutatud ja see laguneb. Keha veest välja tirimiseks selle peal küll seista ei saanud.

      Aga surnukeha oli see igatahes kinni püüdnud. Polnud kahtlust, et surnu oli naissoost. Siin oli see madalamas vees kui seal, kus Lacey oli seda näinud. Veekeerised olid keha keerutanud, nii et paljad jalad olid vaatajate poole ning kerkisid aeg-ajalt pinnale, kui keha üles-alla hulpis. Kingad olid ilmselt jõkke kukkunud.

      Corcorani mehed olid juba vees ja tõstsid parajasti keha välja.

      Siis keerasid nad selle ringi ja kui nad, jalad sügavalt mudas, kaldale vaarusid, vajus tüdruku pea kuklasse. Tema pikad juuksed hõljusid nagu veetaimed, neist nirises ojana vett. Varem olid tuukrid Jessile veehaldjaid meenutanud. Nüüd näis talle, et nad on ühe veehaldja tolle veealusest kuningriigist kinni püüdnud ja maa peale tirinud. Tüdruk oli väga noor. Jessile meenusid maja omanikud, kes seisid tema taga. Ta keeras ringi ja nägi nende õudusest tardunud nägusid. Mees nägi välja, nagu hakkaks kohe oksele. Naine oli karjumiseks suu avanud, kuid sealt ei tulnud piiksugi, ja ta oli tardunud, huuled O-kujuliselt lahti.

      Tööriietes mees, kes oli uppunu leidnud, seisis eemal mehe ja naise selja taga − Jessile tundus, et mitte sellepärast, et teda häiris surm, vaid pigem seetõttu, et ta tahtis politseist eemale hoida. See ei tähendanud, et ta olnuks segatud millessegi kriminaalsesse. Talle lihtsalt ei meeldinud inimesed, kes esitasid isiklikke küsimusi. Jessi meelest oli ta mingi töömees ja oli toonud koorma lõhutud küttepuid.

      „Kas te ei tahaks sisse minna, härra ja proua Stewart?” küsis Jess. „Ma tulen kohe ja räägin teiega paar sõna.”

      Abielupaar noogutas ja pöördus kuulekalt minekule. Mees võttis naisel õlgade ümbert kinni ja naine pani käe mehe pihale. Näis, et kui üks neist oma käe ära võtab, kukub teine pikali.

      „Seersant Nugent võtab nüüd teie andmed ja tunnistuse, härra Garley,” ütles Jess töömehele. „Siis võite minna.”

      Garley kortsutas pahaselt kulmu, kuid noogutas. Ta läks Nugenti kannul pargitud autode poole. Kui nad liikuma said, hakkas niigi vettinud maastikule jälle vihmapiisku langema.

      Corcorani mehed olid tüdruku mudaseks trambitud murule selili maha pannud. Nad olid kandnud teda hellalt ja astusid nüüd eemale, näod ilmetud nagu elukutselistel leinajatel, lastes teistelgi tüdruku nägu näha. Tüdruk oli lubivalge, surnukahvatu, nagu romantilistele luuletajatele nii väga meeldis väljenduda. Tema suu oli paokil ja silmad vahtisid tühjal pilgul üles. Nahk helkis talvises jahedas päikesepaistes nagu poleeritud. Tundus, nagu hakkaks tüdruk kohe rääkima, nagu tahaks öelda, mis temaga oli juhtunud. Ühes kõrvas oli tal suur võrukujuline kuldne kõrvarõngas. Teine oli ilmselt kusagil jõepõhjas, nagu kingadki.

      Jess kükitas surnud tüdruku kõrvale, et teda paremini näha.

      Üheksateist, võib-olla kakskümmend aastat vana, mõtles ta. Tema paljad jalad oleksid võinud olla mõne skulptuuri omad. Varvaste ja pahkluude ümber oli takerdunud peenikesi veetaimejuppe, mis suurendasid veelgi ihu sarnasust marmoriga. Tüdruku varbaküüned olid nagu sõrmeküünedki hõbedaseks lakitud.

      Oli üks Victoria-ajastu maal – Millais’ oma vist –, mis kujutas Shakespeare’i uppunud Opheliat vees, ümberringi mitmesugused taimed. Jessile meenus, et koolis oli kunstiõpetaja rääkinud, kuidas Millais’ modell pidi lebama tundide kaupa vannis ja külmetas enda kõvasti ära. Aga sellele Opheliale siin oli Surm käe peale pannud.

      Tüdrukul oli seljas õhuke ringja litritest mustriga pluus. Talvise külma vastu sellest küll abi ei olnud, nii et tal oli pidanud olema ka jakk või mantel. Mustad püksid olid mingist pesusametitaolisest materjalist. Peened riided, et kuhugi välja minna, mõtles Jess.

      Jess tõusis, võttis mobiili ja helistas jälle Carterile, et rääkida talle leiust. „Kas peas või näol on nähtavaid vigastusi?” küsis Carter.

      „Mina küll ei näe, ainult mõned kriimustused, mille on ilmselt põhjustanud põõsad, kuhu kinni jäänult see loomaarst teda varem nägi. Ta pole vees ilmselt kuigi kaua olnud. Corcorani arvates sattus ta sinna väga hilja eile õhtul või siis varastel hommikutundidel kusagil vahemikus Weston St Ambrose’ist siiani. Kui nii, siis on kõik, mis ta sisse võis võtta, ikka veel tema kehas. Tom Palmer oskab meile rohkem öelda. Aga minu silmale …” Jess jäi vakka.

      „Mida?”

      „Ma ütleksin, et ta on end riide pannud selleks, et kuhugi peole minna, jalas tumedad sametised püksid ja seljas sädelev pluus, suured kõrvarõngad kõrvas, üks neist on küll kadunud. Riided on läbi ligunenud, aga litritest muster on üsna selgesti näha. Kingad on ka kadunud. Nii sõrme- kui ka varbaküüned on hoolitsetud ja lakitud. Tom peab lahkamise nii ruttu ära tegema, kui vähegi võimalik. Loodame, et vesi pole kehalt asitõendeid maha uhtunud.”

      „Naiste rõivamoodidest ei tea mina midagi,” ütles Ian kuivalt tema kõrva ääres. „Aga kui tüdruk läks kohtama, peame välja uurima, kes see kutt on. Muidugi pärast seda, kui oleme teada saanud, kes see tüdruk ise on! Kena, hakkame siis asjaga pihta.”

      Jess pani telefoni jopetaskusse tagasi ja heitis pilgu aiale enda ümber. Peagi lööb seal kõik kihama, kui teised kohale jõuavad, nende hulgas ka arst, kes surma kinnitab. Veel rohkem autosid künnab seda, mis on järel Stewartite murust. Tema enda saabumine koos Nugenti ja Corcoraniga ning kõik järgnev oli juba niigi palju kahju tekitanud. Jessil oli Stewartitest kahju.

      Ta jättis Nugenti välja peameheks ja hakkas maja poole minema, mõeldes tee peal välja sobivalt vabandavat sissejuhatust raskele küsitlusele. Keegi ei eelda ju, et tema kodust saab äkitselt politseioperatsiooni keskpunkt. Ees paistis avatud uks. See viib ilmselt kööki. Jess läks sinna.

      Stewartid olidki köögis. Nad istusid kõrvuti, vaatasid avatud ukse poole ja sealt paistvasse aeda, kuigi jõge nad kõrgete loorberipõõsaste ja puukuuri tagant ei näinud. Mees ja naine istusid vaikides nagu kaks tardunud kogu. Köök õhkus soojust, aga Stewartitel oli šoki tõttu külm. Jess tundis, et peab käe sirutama ja avatud uksele koputama, kuigi seesolijad nägid teda selgesti. Ta märkas kergendust tundes, et põrandaplaadid on juba porised, nii et ta ei pidanud vabandust paluma pori sisse kandmise pärast. Siiski võttis ta kummikud jalast ja pani ukse kõrvale väikese varju alla. Kui mina siin elaksin, mõtles Jess, laseksin korraliku katusealuse ehitada.

      Ta tatsas sisse, märjad sokid jalas, ja alustas: „Palun väga vabandust selle kõige pärast, härra ja proua Stewart.”

      „Pole teie