Surnu vees. Ann Granger

juba aastaid midagi ette võtnud põhimõttel, et „see maja elab minu niikuinii üle”.

      „Härra Martini meelest ei olnud suuremal remondil erilist mõtet,” olid kinnisvaraagendi sõnad selle kohta. „See kajastub ka hinnas,” oli mees veel lisanud.

      Maja oli vana härra Martini tõepoolest üle elanud, siis oli see asjatult ostjat oodanud ja algsest hinnast oli ainult pool järele jäänud, enne kui Stewartid silmapiirile ilmusid. Beth mõistis nüüd, et kinnisvaraagent ja endise omaniku asjadega tegelevad testamenditäitjad pidasid neid ilmselt taeva kingituseks. „Otse Londonist, ja raha nagu raba!” võis agent Bethi arvates rõõmustada.

      Igatahes kadus korteri müügist saadud raha kiiresti nagu hall varahommikuses päikeses, samuti summa, mille Beth sai oma endiselt tööandjalt. Neil jättis rahaasjad tema ajada. Beth kavandas hoolikalt, arvestades nende igapäevaseid kulusid. Aga Neil kas ei märganud seda või ei hoolinudki sellest oma maailmas keset lihaselisi pronkskiivritega kangelasi, müütilisi elukaid, mõõka keerutavaid kangelannasid ja nii mees- kui ka naissoost nõidu ja võlureid. Raamatuid osteti hästi, müüginumbrid polnud just megasuured, kuid ikkagi korralikud, aga kui neist nüüd ainult üks teenis, oli vabalt kulutatav sissetulek, millega nad olid harjunud, äkitselt kõvasti kahanenud. See maja, Kirikla, oli nagu täitmatu koletis, kes on mõnest Neili raamatust põgenenud ja nõuab nüüd, et teda suurte rahasummadega toidetaks. Beth polnud veel Neilile rääkinud, kui kehvaks nende rahanduslik seis oli muutunud. Ta polnud tahtnud Neili muretsema panna, sest mees oli viimasel ajal olnud, noh … okkaline oli ilmselt õige sõna. Neili taevasse oli ilmunud kurjakuulutav pilv kirjaga „kirjutamistõrge”. Uus raamat ei tahtnud edeneda ja võib-olla oli mees taibanud, et kirjutamine oligi nüüd nende ainuke sissetulekuallikas. Neil polnud tahtnud rääkida oma eelmise päeva käigust agendi juurde, pärast mida ta oli olnud napisõnaline ja rõhutud.

      Kindel oli see, et Neil polnud paar viimast nädalat olnud tema ise. Tegelikult juba alates sellest kohalikus kolledžis toimunud loovkirjutamise kursusest, mida ta juhendas. Ta juhendas sellist kursust teist korda. Eelmine oli toimunud möödunud talvel varsti pärast seda, kui nad siia kolisid. See oli osutunud väga menukaks ja kolledž oli peale käinud, et ta ka sel aastal kursust juhendaks. Ennast meelitatuna tundes oli Neil nõusse jäänud. Teisele kursusele oli ennast kirja pannud liiga palju soovijaid.

      Bethil oli selle üle, et Neil oli kursuse juhatamisega nõustunud, hea meel mitte ainult pakutud tagasihoidliku rahasumma tõttu, vaid ka sellepärast, et kirjaniku elu oli põhiolemuselt üksildane. Bethile meeldis, kui Neil hakkas õhtuti käima koos mõne kursuslasega klaasikest võtmas. Ta polnud eriline napsimees, seega Beth ei muretsenud, kuigi pärast oli vaja koju sõita. Neil võttis klaasi veini ja sellega asi piirdus. See tagasihoidlikkus tähendas ka, et pubiskäigud ei toonud kaasa äkilist väljaminekute suurenemist. Bethi arvates oli õpetamine Neilile meeldinud.

      Aga kirjutamine nõuab keskendumist ja võib-olla oli kirjutamiskursuse juhatamine Neililt siiski nii palju tähelepanu nõudnud, et uus raamat kannatas. Beth ohkas ja pööras ringi, et kabinetist lahkuda. Ta tõmbas selga esikus rippuva kerge vateeritud jaki ja läks välja. Kõrgel tamme otsas istuv vares nägi teda ja tõi kuuldavale valju hoiatuskraaksatuse. Neil pühkis ikka süvenenult lehti hunnikusse. Ta jättis töö hetkeks katki, tõstis pilgu ja lükkas prillid jälle ülespoole.

      „Tere, kullake. Ma ei põleta neid ära. Jätan nii, nagu on.”

      „Miks?” Beth oleks peaaegu küsinud: „Mida siin põletada on?”, sest niiske lehehunnik oli väga väike.

      „Jäägu siilidele.”

      „Ma pole nädalate viisi aias ühtegi siili näinud. Nad on kõik juba talveunes.”

      „Vähemalt üks sagib ikka veel ringi. Ma kuulsin, kuidas ta öösel turtsus, ja vaata, ta on siia oma visiitkaardi ka jätnud. Siilid on ju peaaegu ohustatud liik, nende arvukus väheneb kiiresti. Ma arvasin, et oleks hea neile talvitamiskoht jätta.”

      Ükskõik mida, kui ainult tööd ei pea tegema, mõtles Beth korraga ärritudes. Asendustegevus või katse loometõrkest üle saada? Või on asi selles, et meile tuleb jõuluks külalisi? Neil ei taha, et maja tuleks rahvast täis, ei taha jutuvada ja oma päevarutiini häirimist. Susie lapsed hakkavad jooksma mööda koridori, peatrepist üles, siis ülakorrusel, teenijatrepist alla, koridori tagasi ja siis uuesti otsast peale. Aga mina ootan seda lärmi, seltskonda, laste elevust jõuludest. Mind ei häiri seegi, kui nad televiisorist multikaid vaatavad.

      Beth otsustas härjal sarvist haarata. Neilile vastasseisud ei meeldinud, ta oli peaaegu kõigega nõus, et neid vältida, aga vahel pidi ta need siiski välja kannatama.

      „Ma mõtlesin,” alustas Beth elavalt, „et ehk sa tahaksid tulla ja aidata mul esikusse ja söögituppa kaunistused üles panna – kui sa töös niikuinii juba pausi pead.”

      Neil pööras pilgu naiselt kõrvale ja torkis luuaga lehehunnikut. „Ma siin lihtsalt … juba lähengi kabinetti tagasi.”

      „Ei lähe ju. Mul on sind viieteistkümneks minutiks tarvis. Viisteist minutit võid mulle pühendada küll.”

      Neil teadis, et naisel on tõsi taga, ja sai pahaseks. „Ma ei saa aru, miks meil neid kaunistusi tarvis on. Keegi ei tule enne kui jõululaupäeval ja 27. detsembri hommikul lähevad nad jälle ära. Ei tasu ju vaeva.”

      „Lapsed loodavad kaunistusi näha, minu ema ja isa ka, samuti sinu vanemad ja minu õde.”

      „Miks nad kõik üldse meile peavad tulema?” Neil oli juba tõrges, aga nad olid sellest kõigest varem rääkinud.

      „Me ju otsustasime nii, meie kõik. Me oleme ainsad, kellel on piisavalt magamistube, et kõik ära mahutada.” Beth viipas käega maja poole. „Neli vaba magamistuba, Neil, isegi viis, kui pööningul asuv teenijatuba ka arvesse võtta, ja jõulud on ainus aeg, kui keegi üldse seal magab!”

      „Sinu ema ja isa olid lihavõtte ajal siin,” protestis Neil. „Ning Susie ja need paganama lapsed mürgeldasid suvel meil terve nädala ringi!”

      „Sinu ema ja isa olid siin eelmine kord Hispaania-reisilt tulles.”

      „Nemad ei jookse treppidest üles ja alla,” torises Neil.

      „Kuula nüüd, Neil,” ütles Beth teravalt. „Meil tulevad tõelised vanamoodsad perekondlikud jõulud ja see tähendab kaunistusi, jõulupuud, astelpõõsaoksi, kogu kupatust. Ma ootan seda väga ja sulle meeldib see tegelikult ka, sa tead, et meeldib.”

      „Vilkuvatest tulukestest ma igatahes keeldun.” Neil tahtis, et viimane sõna jääks talle. „Sinna hulka käivad ka need, mis sa puu otsa riputad.”

      „Neid pole tarviski. Ma ostsin möödunud aastal fiiberoptilise puu, mäletad?”

      „Kila-kola,” porises Neil. „Niru puu, tobedad kulinad – ja astelpõõsas on paganlik sümbol. Hea küll, aga olgu see viimane kord. Tuleval aastal ma midagi sellist enam kaasa ei tee.”

      „Ja pole vajagi,” nõustus Beth armsasti, „tuleval aastal võime jõulukruiisile minna. Kui me seda endale muidugi lubada saame, eks!”

      Neil oli nii rabatud, et ei saanud sõnagi suust. Aga just siis, kui nad maja juurde olid jõudnud, purustas vaikuse kolin ja mürin, sest sissesõiduteele keeras sõiduk ja liikus lärmakalt edasi nende poole. Vares laperdas kraaksudes oma kõrgelt kohalt minema, andes valjusti teada võõra saabumisest.

      „Wayne Garley,” ägas Neil.

      „Tore,” vastas Beth. „Ta tõi halud kohale.”

      „Mis hea pärast meil peaks halutuli olema, kui me lõpuks ometi saime keskkütte korda, sellest mina küll aru ei saa. Tead, meie metsad …”

      „Me ei hakka ju kogu aeg puudega kütma, ainult pühade ajal.” Veoauto peatus kruusa õhku paisates ning pleekinud sinistes pükstes ja paljukannatanud nahkjakis mees, villane müts peas, ronis autost välja ning müdistas Bethi ja Neili juurde.

      „Tõin teie puud ära!” kuulutas tulija. „Veab teil, kas teate. Sel ajal on küttepuude järele alati nõudmine.