Surnu vees. Ann Granger

mõne töö ära teha selle eest tervet varandust nõudmata. Kohalikud olid kohe öelnud: „Teil läheb tarvis Wayne Garleyt.”

      Garley oli ümbruskonnas „korraldaja”. Ükskõik, mida vaja oli, tema ajas asja korda – kas tegi ise ära või leidis kellegi, kes sellega hakkama sai (tavaliselt oli see keegi tema suurest suguvõsast.) Kui oli vaja üürida pulmadeks poni ja kaarikut või likvideerida ummistust, panna üles müügilette aiapeo jaoks või ehitada kivimüüri, tuli lihtsalt küsida Wayne Garleylt. Kõik Garleyd olid ühte nägu. Olgu mehed või naised, ikka olid nad väikesed ja soonilised, pähkelpruuni näo, erksate silmade ja nöbininaga.

      Lettie Stone oli Bethile rääkinud, et Garleyd abielluvad alati „perekonda.” „Tead küll, nõbudega ja nii,” ütles Lettie, kes käis korra nädalas tolmuimejat mööda treppe üles-alla vedamas ja köögi kivipõrandat pesemas. „Eks neid ole palju ka, kelle hulgast valida.”

      „Imelik,” arvas Neil, kui see talle edasi räägiti. Ta ütles seda mõtlikult. Võib-olla ilmub kummaline tätoveeritud ja õhupüssidega relvastatud Garleyde suguharu välja mõnes tulevases raamatus.

      „Lettie kinnitab, et Wayne Garley meid hätta ei jäta. Ta pole mitte ainult usaldusväärne, ta on ka heasüdamlik,” kaitses Beth Wayne’i.

      „Ma näitan, kuhu halud panna, Wayne,” ütles Beth nüüd valjusti. „Kohe maja taga põõsaste juures on väike kuur.”

      „Ma tian küll,” kostis Garley, „te ei pia tulema. Kas sobib, ma sõidan ümber nurga?”

      „Tuhnite niimoodi kõik segi,” vaidles Neil. „Maa on väga märg.”

      „Ma’p saa ju puid süles tassida,” kostis Neil. „Mul kuluks terve igavik ja eks nad ole rasked kah. Kui te mind muidugist aidata ei taha?”

      „Oh, sõitke siis pealegi!” nähvas Neil ja läks sisse.

      Bethile tundus, et ta nägi Wayne’i näol kerget irvet. „Tänan,” ütles Beth. „Kas arve on kaasas?”

      „Kaasas.” Wayne tuhnis oma lühikese nahkjaki taskutes ja tõmbas välja kortsus paberilehe.

      „Sularahas nagu alati?” küsis Beth.

      „Kui teil on ükspuha, siis mina eelistan sularaha. Ei pia hakkama panka minema, et tšekki rahaks teha.”

      „Hea küll, astuge majast läbi, kui olete halud riita ladunud. Raha ootab.”

      Garley noogutas ja ronis autosse tagasi. Kui Beth majja läks, kuulis ta, kuidas mees autoga ümber nurga kolistab.

      Hoolimata esialgsest tõrksusest oli Neil kaunistusi üles pannes õige innukas ja töö edenes kiiresti. Beth mõtles just teha ettepaneku juua tass kohvi, kui köögi poolt kostis Garley hüüdmist.

      „Ta mõtleb ka kohvi peale,” arvas Neil.

      Aga ta eksis. Kohv ei tulnud Wayne’ile pähegi. Kui Beth ja Neil kööki läksid, seisis Wayne, töösaapad jalas, põrandaplaatidel, mille Lettie oli eelmisel päeval puhtaks pesnud. Tagaukse juurest temani tuli porine jäljerada. Tavaliselt Wayne nii hoolimatu ei olnud ja Bethile näis, et Wayne’i näol on rabatud ilme.

      „Kas te olete täna pangal käinud?” küsis ta kähedalt.

      „Ma ju ütlesin, Wayne, mul on see raha olemas,” tuletas Beth talle meelde.

      Wayne raputas pead. „Ma’i mõtle sellist panka! Hoopis seda, kus jõgi jookseb teie aia ääres.”

      No mõni ime siis, et Wayne oli saabastega nii palju pori kaasa toonud. Hiljutised vihmad ja üle kallaste tõusnud jõgi olid muutnud aia alumise osa läbipääsmatuks. Nojah, mõtles Beth, suuremale osale inimestest küll, aga nagu näha, mitte Wayne Garleyle.

      „Miks te sinna läksite?” küsis Beth. „Seal on ju praegu lausa mädasoo, Wayne. Me pole juba paar päeva seal käinud. Kui me poleks künka otsas, oleks jõgi poolde aeda tunginud.”

      „Seda ma vaatama läksingi, et kui palju teil siin üle on ujutatud,” seletas Garley. „Jõgi on allavoolu igal pool üle kallaste tulnud ja see teie väike sildumiskoht on üleni vee all. Kui veel sajab, tõuseb jõgi nii kõrgele, et teie tagaukseni jääb ainult viisteist jalga. Kas teil liivakotte on? Ma arvan, et teil võib neid vaja minna. Võin teile mõne tuua.”

      Sildumiskoht, mida Wayne mainis, oli jõkke ulatuv kipakas puust platvorm. Parimatelgi aegadel polnud see kuigi turvaline ja oli praegu üldse vee alla kadunud, mitte pinnasest kahe jala kõrgusel.

      „Kui te sellest juba juttu teete,” ütles Beth Wayne’ile, „ma mõtlesingi küsida, kas saaksite selle sildumiskoha maha lammutada, muidugi kevade poole, kui veetase on langenud.”

      Wayne tõmbas sügavalt hinge. „Sinna on midagi kinni jäänud, see on peaaegu vee all. Ma arvan …” Wayne pööras rõhutatult pilgu Bethilt ära ja rääkis edasi Neilile otsa vaadates.

      Neil näis kohkunud. „Mis see on?”

      „Parem, kui te ise järele vaatate,” vastas Wayne ebamääraselt ja hakkas sama teed tagasi minema, kust ta sisse oli tulnud.

      „Lähme kahekesi,” sosistas Beth. „Ma ei tea, mis see on, aga Wayne tahab meile kangesti näidata.”

      Garleyl oli terav kuulmine. Ta peatus ja vaatas tagasi. „Ei, teie ärge tulge, proua Stewart, ainult teie mees. On parem, kui teie ei tule.” Ta kõhkles. „See on miskit surnut, ma arvan.”

      Neil otsustas jutuohjad oma kätte võtta. „Jama!” ütles ta. Kiiresti lisas ta siis: „See tähendab, ma arvan, et see on mingi praht, mitte surnud loom. Nädala jooksul on igasugust rämpsu jõge mööda alla tulnud. Oota siin, ma toon saapad ja lähen vaatan järele.”

      Ta järgnes Garleyle. Üksi jäänud Beth kõhkles algul, pomises siis: „No tõepoolest …” ja tõmbas jalga kummikud, mis tal köögiukse juures seisid. Kui ta välja astus, kuulis ta Neili häält, millest kostis õudus.

      See pani ta otsustama. Mis seal ka polnud, ta pidi minema ja välja uurima. Kui hull see asi ikka olla sai?

      Neil ja Garley seisid selle vastas, mis puust sildumispaigast veel näha oli. Nad osutasid vette ja vaidlesid. Beth ligines neile diagonaalselt, nii et mehed ei jäänud tema ja selle vahele, mis seal vees ka oli. Minek oli raske, pinnas imes saapaid sisse, Beth vaarus ohtlikult ja sirutas käed laiali, et tasakaalu säilitada. Vees oli kindlasti midagi suurt, mingi mügar, mis oli silla juurde takerdunud. Pooleldi vee all olles hulpis see lainetes. Beth ei saanud täpselt aru, mis see on.

      Ta hõikas: „Mis seal on?”

      Neil pöördus ja, märganud Bethi, hakkas kätega vehkima, nagu tahaks teda minema peletada. „Mine tuppa tagasi!” hüüdis ta.

      „Jäta rumalused, Neil.” Beth sumpas otsustavalt edasi, kuigi tundus, nagu liiguks ta liimi sees, iga sammu juures kostis lurtsumist ja jalga oli raske välja tõmmata. Kinnijäänud objekt kerkis äkki ülespoole ja tõusis pinnale, nii et Beth nägi seda paremini. See polnud loom. Näis, et sel on riided seljas, ja midagi oli veel. Juuksed, pikad juuksed hõljusid selle ümber vees. See mügar oli naise ülakeha.

      Bethile tõusis sapp kurku ja teda ajas iiveldama. Ta neelatas tugevasti. „See on … keha,” hingeldas ta.

      Neil hakkas komistades oma naise poole minema. „Ütlesime ju, et sa ei tuleks siia …”

      Lause jäi katki, sest nad kuulsid, et eesväravast keerasid sisse sõidukid, mida oli kindlasti rohkem kui üks. „Mis siis nüüd?” ägas Neil. „Mine tuppa, Beth!” Neil läks uurima, kes seal olid tulnud. Beth ei saanud teha, mida Neil oli palunud − isegi siis mitte, kui oleks tahtnud. Tema jalad ei liikunud. Raskustega keeras ta ennast nii palju, et Neili minekut vaadata, ja märkas siis, et Garley seisab tema kõrval.

      Kui Beth nüüd seal oli, näis Garley tema kohaloluga leppivat. „Ma arvasingi, et see on surnukeha,” ütles ta Bethile. „Rämpsu tunnen ma alati ära, kui ma seda näen.”

      Neil tuli tagasi ja mitte üksinda. Koos temaga kiirustasid