Üksildane täht. Paullina Simons

mehe lugu. Siin ei ole armuvärgile kohta, kuitahes kohutav või tõeline see ka poleks. Õige, musirull?” Rööbastelt maha hüpates tonksas ta Hannah’t kivide peal.

      „Õige,” vastas too.

      Masonil oli uus ettepanek. „Me leidisime ükskord kohvri. See oli usse täis. Ja teinekord me leidsime elusa küüliku.”

      „Jah,” ütles Blake. „See oli maitsev. Aga Chloe’l on õigus. Me vajame lugu, vennas.” Ta lõi pihuga vastu otsaesist. „Käes! Kuidas oleks inimese peaga prahi sees?”

      Chloe’l ei pilkunud seekord isegi silm. Peaaegu, nagu oleks ta inimese pead prahi sees varemgi näinud. „Kena,” ütles ta. „Ja siis?”

      Blake kehitas õlgu. „Miks see sulle nii korda läheb, mis edasi juhtub?” küsis ta.

      Chloe sai aru, et poiss ei võta asja tõsiselt. See, millega poisid elatist teenisid – see oli töö. Nüüd tuli neil ainult mõned sõnad välja mõelda ja need nii meeldivalt ritta panna, et lugu võidu tooks. Blake oli veendunud, et see on käkitegu.

      „Sul on õigus, orjalik pühendumus sündmustikule teeb meid väikekodanlikuks,” ütles Chloe. „Olgu see sündmustik milline tahes.”

      „Jah. Kirjanik annab muudkui vihjeid, mis järgmisena toimub, aga niipea, kui lugeja ära arvab, mis juhtub, siis jääb ta kas magama või tahab kirjaniku maha lüüa.”

      „Milles see nõks siis on? Ära anna iial lugejale seda, mida too tahab?”

      Blake raputas pead. „Ei. Anna talle seda, mida ta isegi ei teadnud tahta.” Ta käitus nii, nagu tema teaks, mis see on.

      Nad pöörasid kodu poole. „Nad leiavad inimese pea,” jätkas poiss, kui nad jalutasid Chloe’ga kõrvuti koduteel mändide vahel, Hannah ja Mason nende järel. Mõnisada meetrit läks tee allamäge, seejärel ahenes see külatänavaks, millel said liigelda korraga ainult kas üks veoauto, üks auto või inimesed. „Aga mitte pealuu.” Blake vaatas tagasi ja pööritas Hannah’ poole suuri silmi. „Pea, mis on äsja kehast eraldatud. Sellel on veel liha luude peal. Ja nad ei tea, mida teha. Kas hakata asja uurima? Kas kutsuda politsei?”

      „Ma arvan, et nad peaksid ise uurima,” ütles Mason sõpradele järele jõudes. „Uurimine on äge.”

      „Selles peitub oht.”

      „Oht on hea,” ütles Hannah nende selja tagant. „Oht on lugu.”

      Ei, tahtis Chloe oma parandamatut sõbrannat parandada. Oht on oht. See ei ole lugu.

      Blake jätkas juurdlemist. „Mis siis, kui liigsete küsimuste pinnimine valedelt inimestelt nende elu surmaohtu seab?”

      Chloe imestas, kas oli ka mõnda muud liiki ohtu.

      „Keegi peab neil suu kinni panema. Aga kes?”

      „Eks ikka need, kes selle pea kehast eraldasid.”

      „Aga miks peaks keegi pea kehast eraldama?” küsis Mason.

      „Ma ei tea veel. Aga ma tõesti arvan, et leidsimegi midagi. Haiku, mida sina arvad?”

      „Mina ütlen, et laske aga samas vaimus edasi.” Chloe lasi käiku oma kõige vähem julgustava tooni.

      „Oodake! Mul tuli mõte!” hüüatas Blake. „Mis siis, kui nad leiavad kohvri? Jah, salapärase kohvri! See on sinine. Oh, mu jumal, nüüd ma tean. See ongi minu lugu.” Blake peatus ja pöördus tüdrukute poole, ise üle näo särades, punetav ja õhinas. „Sinine kohver”. Ta plaksutas käsi. „See on paganama vägev!”

      Hannah naeratas tunnustavalt.

      Chloe leidis end õlgu kehitamas. „See on hea pealkiri põnevikule,” ütles ta. „Aga pealkiri ei ole veel lugu. Mis selles kohvris on? Kui sa selle saladuse suudad välja mõelda, Blake, siis alles on sul oma lugu.”

      Blake naeris, muretsemata üksikasjade pärast, nagu oli talle kombeks. Temasugune mees nägi üksnes suurt pilti. „James Bond läheb alati välismaale saladust lahendama ja püüab kõik halvad kinni,” ütles ta. „Mõni fantastiline eksootiline lokaal, täis jooke, naisi ja hädaohtu.”

      Chloe pingutas väga, et mitte otsaesist hõõruda. Tal olid head kogemused, kuidas ema eest oma ahastust varjata, aga siin oli kogu lool üleüldse teine mõõde. „James Bond on valitsuse spioon. Ta tapab raha eest. Te ei tuhla rämpsu sees, et maharaiutud päid leida.”

      „Välismaa!” hüüatas Mason. „Blake, sa oled geenius.”

      Blake’i kogu paabulinnusaba avanes kaleidoskoopilistes rohelistes värvides.

      „Aga oota,” ütles Mason. „Meie sinuga pole ju üheski välisriigis käinud.”

      Blake tõkestas tüdrukute tee, naeratades neile tähendusrikkalt. „Veel mitte,” ütles ta.

      Tüdrukud jäid osavõtmatuks. Ainult Chloe niheles veidi. Oh, ei! Ta ei mõtle ometigi, et …

      „Me tuleme koos teiega Euroopasse,” ütles Blake. „Masonil on õigus, ma olengi geenius. Vastus meie saladuslikule kohvrile on Euroopas. Oh sa poiss, see on fantastiline! Ja me oleme teema kallal töötanud ainult viis minutiti. Kujutage ette, kui hea šedööver sellest tuleb, kui me sellele veel mõne päeva pühendame.” Blake tagus vastu ruudulist flanellsärki. „Me võime võita raamatuauhinna.”

      „Mis raamatuauhind see võiks olla, Blake?” uuris Chloe.

      „Ma ei tea, Chloe. Auhind, mis antakse aasta parimale raamatule, raamatute Oscar. Grammy, Emmy.”

      „Pulitzer?”

      „Mis iganes. See ei ole enam tähtis. Kirjutada midagi, mis hakkab inimestele meeldima, see on tähtis.”

      Chloe kummardus Hannah’ poole. „Kas sinu hull poiss-sõber ütles praegu, et ta tahab koos meiega Euroopasse minna?”

      „Päris kindlasti ei saa see tõsi olla,” sosistas Hannah talle kurnatud ilmel vastu. „Ma räägin temaga …”

      Blake tõmbas Hannah’ Chloe juurest eemale. „Hannah, millal teie kahekesi Barcelonasse lendate?”

      „Ma ei tea,” vastas Hannah. „Chloe, millal me lendame?”

      „Ma ei tea,” pomises Chloe.

      „Mason, sinna läheme meie ka, vennas. Barcelonasse! Meie loo kulminatsioon on seal.” Blake naeris. Vennad lõid patsi ja müksasid õlad kokku.

      „Minu arvates ütlesid sa, et see ei ole selline lugu,” sekkus Chloe.

      „Kui lõpplahendus leiab aset Barcelonas, Haiku, siis saab sellest väga edukas lugu. Kas seal on need härjajooksud?”

      „Oh, issake, ei. Need on Pamplonas.”

      „Oota,” ütles Hannah. „Blake, sa ei mõtle seda ometi tõsiselt – meiega kaasa tulla?”

      „Mõtlemisaeg on juba läbi. Me tuleme, kullake!”

      Mason paistis ehmununa. „Me läheme Euroopasse? Kas sa ajad mulle kärbseid pähe?”

      „Mason, kas ma mitte alati ei tule lagedale kõige paremate ideedega?”

      Mason oli sõnadega kimpus.

      „Blake …” Lõpuks ometi lülitus Hannah aktiivselt vestlusse. „Mõelge sellele üks minut. Te ei võta seda loo kirjutamist tõsiselt, ega ju? Võistlus on mõeldud kõigile Maine’i elanikele. Tuleb tihe konkurss. Juba meie koolist on vähemalt sada osavõtjat. Kõik õpilased meie kirjandusajakirja toimetusest esitavad oma loo.”

      „Hannah, kas sa oled seda kirjandusajakirja lugenud?” küsis Blake käsi viibutades ja tee peal hüpeldes. „Selle nimi on Perutav Hobu, tule jumal appi.” Ta naeris. „Juba selle pealkirja pärast peaksid need tobud osalemisest loobuma. Kas sa mäletad ajakirja aprillikuu numbrist üht mõtet: Ürgse kirega paigaldatud püramiidide pastišš esindab oma sõnaohtrusega kogu falloslikku proosat. Minul on falloslik proosa siin olemas.