Öökull. Самюэль Бьорк

sa silmas pead?” küsis Miriam automaatselt pisut tõrjuvalt, aga kahetses seda kohe.

      Poiss oli lihtsalt uje ja saamatu. Ta püüdis ainult vestlust arendada, vahest isegi väikest viisi külge lüüa, millega ta ilmselt polnud harjunud või mis tal absoluutselt välja ei tulnud. Miriamil hakkas temast lausa kahju, kui ta nägi, kuidas poiss seal seisab ja oma klaasi külge klammerdub, lootes, et äkki täna õhtul näkkab. Riietuse mõttes mõjus ta niisama kohatult nagu Miriam, valge särk, viigipüksid ja jalavarjud, mis nägid välja nagu kallid ja läikivad Itaalia kingad, ent olid nende odavam variant. Miriam vangutas enda üle pead ja häbenes oma tähelepanekut. Mõne aasta eest oleks ka tema istunud aknalaual, joint huulte vahel, või olnud üks neist, kes seisis laual, juuksed püsti peas ja pudel käes, aga nüüd ta juba teadis, kuidas Scarosso kingad välja näevad.

      „Ma olen lapsega kodus,” vastas ta sõbralikult. „Ma olen õppinud ajakirjandust ja kavatsen edasi õppida, aga praegu olen täiskohaga koduperenaine.”

      „Ah nii,” kostis ümmarguste prillidega poiss ja vaatas teda pettunud pilgul, mida Miriam oli tihti baarides ja kohvikutes kohanud.

      Miriam Munch oli ilus tüdruk, kellel oli alati olnud lööki. Enamast piisas sellest, kui ta ütles: „Mul on tütar, kes saab varsti kuueseks,” et huvilised saba jalge vahel taanduksid.

      „Ja millega sina tegeled?” küsis Miriam sõbralikult, aga külgelööja oli pisut lössi vajunud ja ümmarguste prillidega poisi pilk oli juba mujal.

      „Ta on kibe käsi plakateid kujundama, eks ole, Jacob?”

      Ja siis oli ta ühtäkki kohal.

      Nägu.

      „Jacob, see on Miriam, Miriam, see on minu sõber Jacob, aga te vist olete juba tuttavaks saanud, vaat kui tore.”

      Nägu tegi Miriamile silma ja naeratas.

      „Ah see on tema …” kohmas ümmarguste prillidega poiss, kes paistis tundvat piinlikkust ja kippus korraga kangesti lahkuma.

      „Ma vist vajan veel üht,” pomises poiss, näitas joogi poole ja läks ära.

      „Tema? Või nii? Tema, kes …?” naeratas Miriam.

      „Ah, tead küll,” ütles nägu ja naeris pisut.

      „Ilus kleit muide, tore on näha, et siin on vähemalt üks, kellel on maitset.”

      „Tänan,” ütles Miriam ja tegi niksu.

      „Noh?” ütles nägu.

      „Mis noh?” küsis Miriam.

      „Kas siin pole liiga palju rahvast?”

      „Ülearugi,” naeris Miriam.

      „Internasjonalenis pakutakse üsna head Margaritat,” naeratas nägu.

      „Ei oleks arvanud, et seda ütlen,” naeris Miriam. „Aga tekiila kuluks praegu ära.”

      „Siis oleme rääkinud,” tegi nägu silma, pani oma klaasi tööpinnale ning sammus Miriami ees lärmaka rahvahulga vahelt rahulikult läbi ja uksest välja.

      7

      Politseinik Jon Larsen, keda tunti sõprade seltsis Curry nime all, püüdis oma korteri ust lukust lahti keerata, aga võti ei läinud sisse.

      Ta oli lubanud elukaaslasele mitu korda, et lõpetab mängimise. Nad olid kaua aega raha kogunud. Olid pannud juba üle aasta iga kuu kaks tuhat krooni kõrvale, sest elukaaslane tahtis Fidžisse sõita. Kolmeks nädalaks paradiisi. Et juua eksootilisi jooke, päikesevarjud sees. Et ujuda koos kirevate kaladega lasuursinises vees. Et saada priiks tööst, mida ta heameelega ei teinud, ja nüüd oli Curry kõik jälle ära rikkunud.

      Curry vandus endamisi, lõpuks läks tal korda väike võti vaevumärgatavasse auku torgata ja korteriuks nii vaikselt, kui ta vähegi suutis, lahti keerata. Ta püüdis jopi nagisse riputada, aga see läks mööda, ning seisis ja tuikus esikus, kaaludes, kas minna magamistuppa või pagendada end vabatahtlikult diivanile. Seal pidi ta tavaliselt magama, kui ta jõudis koju sellises olekus, täis nagu tarakan, võimetu oma tegudest aru andma, kõik säästud tuulde loobitud. Järjekordne pokkeriõhtu ja jälle ilma võiduta, õigemini kaotusega, jälle suure kaotusega. Tal oli kogu õhtu hea seis olnud, aga ta oli pannud kogu raha mängu tugeva rea peale ja talle oli vastatud mastiga, irevil hammastega, ja ühekorraga olid kõik tema žetoonid omanikku vahetanud. Siis tuli ju mure pudelisse uputada, kuidas Sunniva sellest aru ei saanud? Pärast kaheksat lauas istutud tundi. Pärast seda, kui ta oli mänginud kogu õhtu nagu jumal. Pannud käe maha, kui tarvis. Tõstnud, kui tarvis. Bluffinud, kui tarvis. Ta oli mänginud hästi, tõesti hästi. Laua ümber oli noogutatud, täna õhtul mängib Curry nagu mees, aga siis oli lõpuks kõik kuradile läinud. Hetkeline ülbus, potis ligi 40 000, mingil kuradi moel ta seda ei kaota, see on lõpuks ometi tema õhtu, ja siis oli kõik läinud nii nagu alati.

      No on kuradi perse.

      Ta nõjatus seinale, sai viimaks kingad jalast, tuikus elutuppa ja võttis suuna diivanile.

      Kuidas Sunniva sellest aru ei saanud, et Curryl oli viimasel ajal olnud nii palju jamasid kaelas. Nii palju jamasid ja ta vajas seda, et kõigest vabaneda. Fidži oli Sunniva idee ja napsid ju ahvatlesid, aga kas pidi joomiseks teise maailmaotsa sõitma? Juua sai siin koduski. Curry ei hoolinud suurt meres suplemisest ega rannamõnudest, ta sai kohe esimesel päeval päikesepõletuse ja pidi edaspidi varjus istuma. Nüüd suutis Curry oma viha üles puhuda, kui tuikus üle toa ja räntsatas oma jässaka kerega valgele IKEA diivanile. Ta pani pea diivanipadjale ja üritas endale pleedi peale sikutada, kuid ei saanud seda põlvedest kaugemale, kui telefon ta üles äratas, ilma et ta oleks märganud, et oli vahepeal maganud.

      „Halloo?”

      Väljas oli suur valge. Kahvatu oktoobripäike säras talle näkku ega lasknud tal reaalsusest kõrvale hiilida. Ta oli end jälle seamoodi täis kaaninud ja löönud läbi kogu nende säästetud raha, tugeva rea peale vastase masti vastu.

      „Oled üleval?” küsis Munch.

      „Üleval?” pomises Curry, suutmata pead padjalt tõsta.

      Munch tundus kannatamatu ja erakordselt halvas tujus.

      „Me kutsume kõik kohale, ole tunni pärast üldbriifingul.”

      „Pühapäeval?” haigutas Curry.

      „Oled vormis?” jätkas Munch.

      „Ma olen …” hakkas Curry selgitama.

      Ta oli magades padja ära ilastanud. Tundis põsega, et see on märg. Tal oli raskusi, et sõnad ajust kätte ja suust välja saada.

      „Tunni pärast töö juures?”

      „Loomulikult,” pomises Curry ja ajas end poolenisti diivanilt üles, kui keha talle jõhkralt eelmist päeva meelde tuletas ja sundis ta pikali tagasi.

      „Pean ainult … Sunnivaga … jätma ära pühapäevase jalutuskäigu … Pidime metsa minema, et hingata värsket õhku, aga see …”

      Silmadega, mis ei tahtnud päris lahti minna, piidles Curry vargsi kahele poole, ega naist läheduses ole, kuid ta ei paistnud kodus olevat.

      „Kahju küll, et ma pean teie pereidülli häirima, aga sa pead tööle tulema,” lausus Munch kuivalt.

      „Mis … on juhtunud?”

      „Pole telefonijutt. Tunni pärast, okei?”

      „Jaa-jaa, selge see, et tulen, ma pean ainult …” jätkas jässakas raske pohmelliga politseinik, aga Munch oli juba kõne lõpetanud.

      Pea kummargil, komberdas Curry kööki ja võttis kolm peavalutabletti, mille loputas alla liitri veega. Ta tuikus edasi duši alla ja seisis seal, kuni soe vesi otsa sai.

      Kui ta oli jõudnud Mariboes gate 13 ette, valis ta välisukse koodi just samal hetkel, kui saabus Anette Goli. Curryle meeldis Anette. Naine oli tasase loomuga, ei olnud ülbe, aga oli samal ajal kuradi hea politseiadvokaat