Öökull. Самюэль Бьорк

noogutas ta ja naeratas korraks. „Järgmine kord.”

      Mattias Wang paistis pettunud, kui avastas, et osutite põhjal on aeg läbi.

      „Olgu siis,” ütles ta ja pani pastaka enda ees laual olevale märkmikule. „Järgmisel nädalal samal ajal?”

      „Okei.”

      „On tähtis, et …” ütles vuntsidega mees, aga Mia võttis juba suuna ukse poole.

      4

      Holger Munch tundis kerget pahameelt, aga ka mingit kergendust, kui astus esimest korda üle kümne aasta oma endisesse koju. Pahameelt, et oli nõustunud Marioni sünnipäeva seal pidama. Kergendust, sest oli tundnud hirmu vanade mälestuste ees ega teadnud, kuidas see võib talle mõjuda, kuid maja, kus ta nüüd seisis, ei meenutanud enam tookordset. Seal oli remonti tehtud. Paar seina oli maha võetud. Seinad olid värvitud teistes toonides. Munch märkas üllatunult, et tema varasem kodu näeb päris kena välja, ja mida rohkem ta ringi vaatas, seda rahulikumaks ta muutus. Rolfi, seda Hurumi õpetajat ka ei paistnud. Vahest ei tulegi sellest kõige jubedam õhtupoolik?

      Marianne oli talle ukse avanud sellesama näoilmega nagu kõigil varasematel kordadel, kui nad olid olnud sunnitud koos aega veetma, kas siis leeris, sünnipäevadel või matustel, viisakalt ja sõbralikult teretades. Ei embust ega muud tundeavaldust, aga ka mitte kibedust, pettumust ega vihaseid silmi nagu paaril esimesel korral pärast lahutust. Ainult vaoshoitud, aga siiski sõbralik naeratus. Tere tulemast, Holger, tule ja istu, ma kaunistan Marioni torti, panen kuus küünalt. Mõelda, et ta on juba nii suur!

      Munch riputas mantli esikusse ja hakkas just kingitusega tuppa astuma, kui kuulis hõiset, millele järgnesid nobedad sammud teise korruse trepist alla.

      „Vanaisa!”

      Marion tuli jooksuga tema juurde ja kallistas teda pikalt.

      „Kas see on mulle?” küsis ta ja vaatas roosat kingitust suurisilmi.

      „Palju õnne sünnipäevaks,” naeratas Munch ja silitas lapselapse pead. „Mis tunne on olla kuueaastane?”

      „Ei olegi väga teistmoodi, umbes peaaegu nagu eile, kui ma olin viieaastane,” naeratas Marion vanainimeselikult, pööramata kingituselt pilku. „Vanaisa, kas ma võin selle kohe lahti teha? Palun, kas tohib?”

      „Me peame enne sünnipäevalaulu ära ootama,” ütles Miriam, kes oli ka teiselt korruselt alla tulnud.

      Tütar astus Munchi juurde ja kallistas teda.

      „Nii tore, et sa tulla said, isa. Kuidas sul läheb?”

      „Aitäh, hästi,” vastas Munch ja aitas tütrel viia suure kingituse tuppa lauale, kus oli teisigi pakke.

      „Oi, see kõik on minule, oi, kas ma ei või juba pakke lahti teha…” lunis tüdruk, kes oli enda arust juba liiga kaua ootama pidanud.

      Munch vaatas tütre poole, kes talle naeratas. Tema pilk tegi isale rõõmu. Pärast lahutust oli nende vahekord olnud pehmelt öeldes kõike muud kui sõbralik, aga viimastel kuudel näis, nagu oleks viha, mida tütar tema vastu kõik need aastad tundnud oli, hakanud pisitasa lahtuma.

      Kümme aastat. Jahe vahekord isa ja tütre vahel. Lahutuse tõttu. Sest isa oli liiga palju töötanud. Ja kummalisel kombel oli see jälle töö, mis oli neid lähendanud, nagu leiduks maailmas siiski õiglust. Vähem kui pool aastat tagasi oli neil olnud suur kriminaalasi, kuhu olid segatud ka Miriam ja Marion. Üks segane tüüp oli viieaastase Marioni röövinud ja oleks võinud arvata, et see tekitab nende vahele paksu verd ja tütar peab isa ka seekord vastutavaks, aga läks vastupidi. Miriam ei kandnud üldse isa peale vimma, vaid oli üliõnnelik, et töörühm kuriteo lahendas. Uut sorti lugupidamine. Holgerile näis, et ta loeb seda välja tütre silmist, kes nägi nüüd isa teisiti ja mõistis, kui tähtis on tema töö. Miriam ja Marion olid käinud politseipsühholoogi juures teraapias, et juhtunu lahti harutada, aga õnneks paistis, et see ei olnud lapse hinge jälgi jätnud. Ehk oli ta ohu suuruse mõistmiseks liiga väike olnud. Mõnel ööl oli Marion küll koledate unenägude peale nuttes ärganud, aga see oli ruttu möödunud. Emal oli mõistagi raskem, Miriam oli teraapias ilma Marionita edasi käinud. Võib-olla käis ikka veel, Holger ei teadnudki seda, nii lähedased nad ei olnud, et tütar oleks talle absoluutselt kõik ära rääkinud, aga igatahes olid nad sinnapoole teel. Üks samm korraga.

      „Kus Johannes on?” küsis Munch, kui nad olid diivanile istunud.

      „Ta on valves, Ullevålist helistati. Pidi kohe minema. Tuleb kohe, kui saab. Töö, tead isegi, pole naljaasi, kui oled nii tähtis tegelane,” ütles tütar ja tegi talle silma.

      Munch naeratas sõbralikult ja otsekui tänuks vastu.

      „Tort on valmis,” ütles Marianne ja tuli tuppa, naeratus näol.

      Holger Munch piidles teda vargsi. Ta ei tahtnud otse vahtida, aga ei suutnud Mariannet ka vaatamata jätta. Naine vastas vilksti ta pilgule ja Munchil tekkis korraks kiusatus meelitada ta kööki ja haarata embusse nagu vanasti, aga õnneks suutis ta end vaos hoida tänu Marionile, kes ei suutnud ennast enam ohjeldada.

      „Kas ma võin nüüd lahti teha? Kingitused on ju palju tähtsamad kui see tobe laul.”

      „Tead ju küll, et me peame laulma ja küünlad ära puhuma,” ütles Marianne ja paitas lapselapse pead. „Siis peame ootama, kuni kõik on kohal, nii et kõik saaksid sinu ilusaid kingitusi näha.”

      Marianne, Miriam, Marion ja tema. Holger Munch ei oleks uneski osanud paremat õhtupoolikut ette näha. Aga näis, nagu oleksid ta endise naise sõnad, et tuleb oodata ka kõiki teisi, etenduse märksõna, sest välisuks avanes ja esikusse astus Rolf, Hurumi kooliõpetaja, naeratus näol ja hiiglasuur lillekimp käes.

      „Tere, Rolf,” naeris Marion, jooksis talle vastu ja kallistas teda.

      Munch tundis väikest pistet, kui nägi, kuidas väikesed käed embasid meest, kes talle sugugi ei meeldinud, aga see läks ruttu üle. Munchile oli see väike tüdruk kõige tähtsam maailmas ja lapse elus oli see alati nii olnud. Vanaisa oli üksi. Vanaema ja Rolf olid koos.

      „Näe, kui palju kingitusi mul on!”

      Ta vedas Hurumi kooliõpetaja kättpidi tuppa, et too näeks kingilauda.

      „Tore küll,” ütles õpetaja ja paitas ta pead.

      „Kas need on ka minule?” naeratas Marion ja näitas suure buketi poole, mis Rolfil käes oli.

      „Ei, need on vanaemale,” ütles õpetaja ja heitis pilgu Marianne poole, kes vaatas naeratades ukse poole.

      Munch nägi, millise pilgu tema endine naine Rolfile saatis. Ja siis oligi kõik läbi. Hea tunne. Idüll. Mänguidüll. Ta tõusis, et tere öelda, andis õpetajale kätt ning jäi seisma ja pealt vaatama, kuidas mees, keda ta tegelikult vihkas, ulatas tema endisele naisele ülepakutud lillekimbu ja andis põsele musi.

      Õnneks tuli talle ka seekord appi Marion, kes õhetas juba põnevusest ja keeldus kauem ootamast.

      „Kaua võib seda laulmist oodata,” ütles väike tüdruk valjusti ja tuletas Munchile ise seda teadmata sõbralikult meelde, miks ta seal on.

      Nad laulsid kiiresti, sest Marion ei kuulanud seda niikuinii. Ta puhus tordilt küünlad ära ja sööstis kingituste juurde.

      Pool tundi hiljem sai laps valmis ja istus oma kingituste ees päris kurnatult. Barbie-kingid olid olnud talle meeltmööda, ta oli vanaisa kallistanud, ja kuigi Munch oli oodanud Miriamilt noomivat pilku, et ta jälle lapse ära rikub ega olnud teinud õiget valikut, jäi pilk tulemata. Tütar oli naeratanud otsekui tänuks ja pannud ta tundma, et kõik on parimas korras.

      Kui kingid said avatud, tekkis piinlik hetk. Marianne ja õpetaja istusid laua taga diivanil ja õhus oli vestluse ootus, mida keegi tegelikult ei soovinud, aga Munch pääses õnneks ka sel korral, seekord tänu telefonile. Jälle Mikkelson, nüüd sobis see hiilgavalt. Munch palus vabandust ja läks välja trepile, süütas igatsetud sigareti ja võttis kõne vastu.

      „Jah?”

      „Kas