Originaalsus. Kuidas teisitimõtlejad maailma edasi viivad. Adam Grant

on skeptiline, on firma käima lükkamiseks vaja üüratut ponnistamist. Ja kui ma kuulsin, kuidas Neil ja tema sõbrad firma asutamist ette valmistades aega veetsid, süvenes minus tunne, et nad on hukule määratud.

      Ütlesin Neilile, et esimese hoobi annab neile see, et nad kõik käivad alles koolis – kui nad Warby Parkerisse tõesti usuvad, tuleks neil kool sinnapaika jätta ja pühendada kõik ärkvel oldud tunnid selle elluviimisele.

      „Me tahame riske hajutada,“ vastas Neil. „Me ei tea kindlalt, kas see on hea idee, ja meil pole aimugi, kas see korda läheb, ning seepärast oleme asja kallal töötanud vabal ajal pärast koolitunde. Olime enne sellega alustamist neli sõpra ja leppisime kokku, et üksteisega ausalt äri ajamine on edust tähtsam. Aga suveks sai Jeff grandi, mis võimaldas tal kogu aja ärile pühendada.“

      Aga ülejäänud kolm sõpra? „Me kõik saime praktikakoha,“ tunnistas Neil. „Mina konsultatsioonifirmas, Andy riskikapitaliäris ja Dave tervishoiu alal.“

      Kuna aega oli napilt ja tähelepanu hajutatud, polnud nad ikka veel kodulehte üles ehitanud ja firma nimes kokku leppimine oli neil võtnud pool aastat. See oli teine hoop.

      Aga enne kui ma neis lõplikult lootuse kaotasin, meenus mulle, et kõik nad pidid samal aastal kooli lõpetama ning järelikult on neil seejärel aega ülepeakaela ärisse sukelduda ja end täielikult firmale pühendada. „Noh, mitte tingimata,“ ajas Neil sõrad vastu. „Me hajutasime riskid ära. Juhuks, kui asi ei võta vedu, otsisin endale pärast lõpetamist täiskohaga töö. Jeff niisamuti. Ja Dave tegi suve jooksul igaks juhuks kaks praktikat läbi ning räägib nüüd endise tööandjaga uuesti ametisse asumise võimalusest.“

      Kolmas hoop. Nemad olid mängust väljas – ja nii ka mina.

      Ma keeldusin Warby Parkerisse investeerimast, sest Neil ja tema sõbrad olid liiga minu moodi. Mina sain professoriks seepärast, et tahtsin kangesti avastada uusi tõdesid, jagada teadmisi ja õpetada järgmisi tudengipõlvkondi. Aga hetkil, kui ma enda vastu täitsa aus olin, teadsin, et mind peibutab ka professuuri turvalisus. 20. eluaastais poleks mul kindlasti olnud enesekindlust alustada oma äri. Ja kui seda oleks siiski leidunud, oleksin ma kindlasti koolis edasi käinud ja riskide maandamiseks töökoha otsinud.

      Kui ma võrdlesin Warby Parkeri tiimi valikuid oma ettekujutusega edukate ettevõtjate valikutest, ei klappinud need omavahel kokku. Neilil ja tema kolleegidel ei jätkunud julgust otse lahingusse tormata ning see pani mind kahtlema nende enesekindluses ja pühendumuses. Nad ei tahtnud tõsimeeli edukaiks ettevõtjaiks saada, nad ei pannud selle nimel kõike mängu. Minu meelest olid nad läbikukkumisele määratud, sest nad mängisid turvalist mängu ega läinud täispanga peale. Tegelikult aga lõid nad just selsamal põhjusel läbi.

      Ma tahan kummutada müüdi, et originaalsus nõuab äärmist riskivalmidust, ja veenda teid selles, et tegelikult on originaalsed inimesed palju tavalisemad, kui meile tundub. Igal alal – alates ärist ja poliitikast kuni teaduse ja kunstini – on inimesed, kes edendavad maailma originaalsete ideedega, harva enesekindluse ja pühendumuse etalonid. Tavades kaheldes ja olemasolevat trotsides võivad nad olla pealtnäha julged ja enesekindlad. Pealiskihi alla piiludes selgub siiski tõde, et ka nemad maadlevad hirmude, ebakindluse ja kahtlustega. Me arvame, et nende stiimulid on seespidised, kuid tihti ergutavad ja vahel koguni sunnivad neid teised inimesed. Ja kui riskialtid nad ka ei tundu, eelistavad nad tegelikult riske vältida.

***

      Ühes põnevas uuringus esitasid juhtimisteadlased Joseph Raffiee ja Jie Feng lihtsa küsimuse: kas äri alustades on targem põhitöökoht alles hoida või sellest loobuda? Aastail 1994–2008 jälgisid nad kogu Ühendriike esindavat valimit, mis koosnes viiest tuhandest 20.–50. eluaastais ettevõtjaks hakanud ameeriklasest. See, kas nad jäid oma põhitööle või lahkusid sealt, ei olenenud nende rahalistest vajadustest – suure perekondliku tulu või kõrge palgaga inimesed ei loobunud põhitööst oma äri kasuks teistest suurema ega väiksema tõenäosusega. Ühe küsitluse põhjal selgus, et need, kes sukeldusid ülepeakaela ärisse, olid ülisuure enesekindlusega riskijad. Ettevõtjad, kes hajutasid oma riske sellega, et töötasid äri alustades põhikohal edasi, olid palju vähem riskialtid ja enesekindlad.26

      Kui te mõtlete nagu enamik inimesi, ennustate te riskijatele selget eelist. Ja ometi tõestas uurimus vastupidist: põhikohal edasi töötanud ettevõtjad nurjusid oma äris 33 % harvemini kui palgatööst loobunud.

      Kui te pelgate riskida ja kahtlete mingil määral oma ideede tasuvuses, jääb teie asutatud firma tõenäoliselt püsima. Kui aga olete keevaline mängur, on teie idufirmal märksa vähem edulootust.

      Just nagu Warby Parkeri asutajad, jäi ka enamik neid ettevõtjaid, kelle firmad jõudsid viimati ajakirja Fast Company koostatud edetabeli tippu, pärast oma äri alustamist palgatööle edasi. Endine tippjooksja Phil Knight hakkas 1964. aastal oma auto pakiruumist jooksutossusid müüma, kuid töötas siiski kuni 1969. aastani ühtlasi raamatupidajana.27 Pärast Apple I leiutamist asutas Steve Wozniak 1976. aastal koos Steve Jobsiga oma firma, kuid töötas 1977. aastani Hewlett-Packardis täiskohaga insenerina edasi.28 Ja kuigi Google’i asutajad Larry Page ja Sergey Brin mõtlesid 1996. aastal välja mooduse, kuidas internetiotsinguid plahvatuslikult edendada, ei lahkunud nad kuni 1998. aastani Stanfordi doktoriõppest. „Me peaaegu poleks Google’it asutanudki,“ ütleb Page, „sest kartsime nii väga doktorantuurist välja kukkuda.“ Olles mures, et vastne otsingumootor ei lase teadustööle keskenduda, üritasid nad 1997. aastal Google’it vähem kui kahe miljoni dollari eest maha müüa. Nende õnneks lükkas loodetud ostja pakkumise tagasi.29

      Palgatöö säilitamise komme ei iseloomusta mitte üksnes edukaid ettevõtjaid. Paljud mõjukad loovinimesed on jäänud täiskohaga tööle või õppima ka pärast seda, kui suurteosed on neile tulu toonud. Filmi „Selma“ lavastaja Ava DuVernay töötas esimese kolme filmi loomise ajal publitsistina ning pühendus täiel määral filmitegemisele alles pärast nelja-aastast karjääri ja paljude auhindade võitmist.30 Brian May õppis parajasti astrofüüsika doktorantuuris, kui ta hakkas uues bändis kitarri mängima. Ta loobus õpinguist alles mitu aastat hiljem, et Queeniga täispangale minna. Varsti pärast seda kirjutas ta laulu „We Will Rock You“.31 Mitu Grammyt võitnud muusik John Legend andis esimese albumi välja 2000. aastal, kuid töötas 2002. aastani juhtimiskonsultandina – päeval valmistas ta PowerPointi-esitlusi ette ja õhtuti käis esinemas.32 Õuduskirjanduse meister Stephen King töötas seitse aastat pärast esimese jutustuse kirjutamist õpetaja, majahoidja ja tanklateenindajana ning loobus palgatööst alles aasta pärast oma esimese romaani „Carrie“ avaldamist.33 „Dilberti“ autor Scott Adams töötas telekommunikatsioonifirmas Pacific Bell veel seitse aastat pärast seda, kui tema esimene koomiks ajalehtedes laineid lõi.34

      Miks mängisid kõik need originaalsed isiksused turvalist mängu ega riskinud kõigega?

Miks on riskid nagu aktsiaportfellid?

      Poolsada aastat tagasi töötas Michigani ülikooli psühholoog Clyde Coombs välja uudse riskiteooria. Kui teete aktsiaturul mõne riskantse investeeringu, saate te end kaitsta, kui hoolitsete, et teie teised investeeringud oleksid turvalised. Coombs väitis, et edukad inimesed käituvad ka igapäevaelus riskidega samamoodi, tasakaalustades neid oma portfellis. Kui me satume ühes valdkonnas ohtu, maandame üldist riskitaset teises valdkonnas ettevaatlikult tegutsedes. Kui kavatsed blackjack’is agressiivselt panustada, tasub kasiinosse sõita aeglasemini, kui kiirusepiirang ette näeb.35

      Riskiportfellid seletavad, miks inimesed muutuvad tihti ühes eluvaldkonnas originaalseks, ent käituvad teistel aladel üpris tavapäraselt. Pesapalliettevõtja Branch Rickey avas ukse esimesele mustanahalisele profile Jackie Robinsonile, kuid hoidus kiivalt pühapäeviti mänguplatsil käimisest,

26

Joseph Raffiee ja Jie Feng, „Should I Quit My Day Job? A Hybrid Path to Entrepreneurship“, Academy of Management Journal 57 (2014): 936–63.

27

Bill Katovsky ja Peter Larson, Tread Lightly: Form, Footwear, and the Quest for Injury-Free Running (New York: Skyhorse Publishing, 2012); David C. Thomas, Readings and Cases in International Management: A Cross-Cultural Perspective (Thousand Oaks, CA: Sage Publications, 2003).

28

Jessica Livingston, Founders at Work: Stories of Startups’ Early Days (Berkeley, CA: Apress, 2007).

29

Isiklikud vestlused Larry Page’iga 15. ja 16. septembril 2014, ning „Larry Page’s University of Michigan Commencement Address“, 2. mai 2009, http://googlepress.blogspot.com/2009/05/larry-pages-university-of-michigan.html; Google Investor Relations, https://investor.google.com/financial/tables.html.

30

„With Her MLK Drama Selma, Ava DuVernay Is Directing History“, Slate, 5. detsember 2014, www.slate.com/blogs/browbeat/2014/12/05/ava_duvernay_profile_the_selma_director_on_her_mlk_drama_and_being_a_black.html.

31

Laura Jackson, Brian May: The Definitive Biography (New York: Little, Brown, 2011).

32

Tiffany McGee, „5 Reasons Why John Legend Is No Ordinary Pop Star“, People, 6. november 2006, www.people.com/people/archive/article/0,20060910,00.html; „Singer/Songwriter John Legend Got Early Start“, USA Today, 28. juuli 2005, http://usatoday30.usatoday.com/life/music/news/2005-07-28-legend-early-start_x.htm; John Legend, „All in on Love“, Huffington Post, 20. mai 2014, www.huffingtonpost.com/john-legend/penn-commencement-speech-2014_b_5358334.html.

33

Lucas Reilly, „How Stephen King’s Wife Saved „Carrie“ and Launched His Career“, Mental Floss, 17. oktoober 2013, http://mentalfloss.com/article/53235/how-stephen-kings-wife-saved-carrie-and-launched-his-career.

34

Scott Adams, Dilbert 2.0: 20 Years of Dilbert (Kansas City, MO: Andrews McMeel Publishing, 2008).

35

Clyde H. Coombs ja Lily Huang, „Tests of a Portfolio Theory of Risk Preference“, Journal of Experimental Psychology 85 (1970): 23–29; Clyde H. Coombs ja James Bowen, „Additivity of Risk in Portfolios“, Perception & Psychophysics 10 (1971): 43–46, ja „Test of the Between Property of Expected Utility“, Journal of Mathematical Psychology 13 (323–37).