Maali mulle lootus II osa. Vennad. Erika Nessel

ei armasta kedagi! See on Kenzo seadus, kui sa veel ei tea,” meenutas mulle Funkie, istus mu kõrval olevale pukile ning tellis uue martini. „See on puhtalt tema mure, kui ta minusse armunud on.” Ta süütas suitsu, pakkus teise mulle, andis tuld. Baarman Miles, paks nagu maapirn, viskas möödaminnes hooletult meile tuhatoosi.

      Tuli välja, et Dan Disbyl polnudki täna enam midagi tarka rääkida. Tegime koos suitsu ja unistasime.

      „Millest sa koguaeg mõtled?” küsis Funkie ootamatult, nii et ma võpatasin. Olin vahepeal ta olemasolu hoopis unustanud.

      „Lance'st,” vastasin ausalt.

      „Tollest rikkast nolgist?” imestas Funkie. Näis, et talle ei mahu kuidagi pähe, kuidas võib maailmas olla veel mõni mees peale tema enese, kelle peale on võimalik mõelda. Et ta polegi ainus selline, noh…

      Ma vastasin ükskõikselt:

      „Jeah, ta on kadunud…”

      „Sa polegi teda rohkem näinud?”

      Ma raputasin pead.

      Dan ütles:

      „Äkki on midagi juhtunud?”

      „Ei tea, Funkie, ma ei tahaks sellele nii mõelda.”

      „On ta siis tõesti seda väärt, et sa tema järele ikka veel igatsed?”

      „On küll.”

      Nii me konutasime veel natuke aega koos, kuni Funkie'l teine suits otsa lõppes. Siis ta tõusis, lõi mulle oma raske käe õlale ning ütles:

      „Tule meie hulka!” Ja kõndis minema.

      Istusin edasi, põrnitsedes oma poolikut pitsi. Väsimus kippus peale ja koos sellega ka uni. Hommikul tuleb vara tõusta, mis siis, et homme on laupäev. Mul polnud tahtmist kuulata plikade loba. Pealegi ei lase nad siis mind enam niipea minema. Mõtlesin just, et lähen õige vaikselt ära, nii et teised ei märkakski mu lahkumist. Siis vähemal ei süüdistata mind soigumises. Kuna ma tõusta ei viitsinud, pidin tükk aega selleks hoogu võtma.

      Mu juhm olesklemine katkes äkki, kui kuulsin enese kõrvalt tuttavat häält, mis parasjagu andis baarmanile veel tuttavamat kirjeldust:

      „Liiguta oma ajusid, mees! – heledad juuksed, pikk tukk, 17-aastane lontrus, lühemat kasvu pilbas. Oled siin sellist näinud?”

      „Ma ei usu. Päris võõraid käib siin vähe, selline oleks ehk meelde jäänud,” vabandas Miles ettevaatlikult.

      Ma tõstsin pea, et vaadata meest, kes seisis minust kahe kliendi kaugusel.

      „Tore,” sõnas tüüp ähvardavalt. „Aga tead, vana, ma ei usu sind kah! Tal on siin piirkonnas tutvusi, ta peab siin käima. Tuleta hästi meelde, ätt, ma võin öelda isegi nime: Lance Jason, kurat võtaks!”

      „Täiesti võõras nimi,” jäi Miles endale kindlaks. „Pole iialgi kuulnud.”

      „Sa valetad!” arvas pikajuukseline blondiin ja rabas järsku baarmanil rinnust. „Ma tean, et sa valetad ja ma lööksin heameelega sul hambad sisse selle eest, et sa mulle valetad! See poiss peab siin kusagil elutsema ja sa kindlasti tunned teda!”

      „Ei, ausõna, härra, ma vannun teile – ma ei tea, kellest te räägite!” hüüatas paks Miles kahvatades.

      Liiga tuttav mees, et oleksin saanud varjata tema äratundmist, lasi baarmani särgiesise lahti ja Miles põrkus hirmunult eemale. Blond, sihvakas võõras näis olevat äärmiselt tüdinud ja vihane.

      „Ma räägin Lance Jasonist!” urises ta, püüdes kõigest väest säilitada taasleitud enesevalitsust. „Kas siin pole kedagi, kes teda võiks tunda?”

      „Pole aimugi, härra,” iitsatas Miles vastu ning teenis hävitava pilgu ärritatud võõra käest.

      Mul hakkas Milesist kahju, ajasin end sirgu ja hüüdsin üle meeste peade:

      „Steve! Mina tunnen Lance'i!”

      Välkkiirelt vaatas ta minu poole.

      „Lorie!?” hüüatas õhku ahmides ning unustas korrapealt baarmani. Astus minu juurde. „Ma ei tundnud sind ära. Miks sa sellises urkas käid?”

      „Elu viib meid vahel sinna, kuhu muidu asja ei oleks,” vastasin filosoofiliselt.

      Steven Jasoni naeratus oli nüüd lai ja ülimalt sõbralik.

      „Äkki tuleksid autosse, ma viin su koju ja… tee peal räägime…”

      Ma kõhklesin veidi, enne kui jõudsin ainsa loogilise otsuseni:

      „Ei, sa võid oma autoga kuu peale sõita! Ma ei tule sinuga. Räägi oma mured siin ära ja kao kus kurat, eks ole.”

      „Miks nii julmalt?” irvitas Jason. Siis ta mõtles natuke ja jätkas sealt, kust Milesiga jutt pooleli jäi: „Nagu sa kuulsid, ma otsin Lance'i. Sa oled vist ainus inimene, kes teab, kus ta on.”

      „Ma pole grammigi targem kui sina,” vastasin rahulikult.

      „Te põgenesite ju koos Senna juurest. Kuhu ta jäi, kui ta sinuga kaasa ei tulnud? Mul on tõesti vaja teda leida. Ütle, Lorie, kus ta on?”

      Ma urgitsesin rahumeelselt oma küünealuseid.

      „Sellest on kaks kuud möödas, kui me põgenesime. Sul võtab alles tublisti aega enne, kui oma väikevenna kadumist märkad! Jah, ma võin sulle näidata kohta, kus me tookord lahku läksime, aga jälg on ammu jahtunud. Rohkem pole ma teda näinud.”

      Steve tõmbas peoga läbi juuste, urises vihast. Ma polnud iial teda nii närvilisena näinud.

      „Kas ta ei öelnud sulle näiteks, et kaob linnast?” pahvatas ta tüdinult.

      Ma raputasin pead.

      „Ei, ta arvas, et võib-olla kohtume veel.”

      „Väga vaimukas!” hüüatas Steven Jason mõnitavalt. „Ma olen pool ilma läbi tuuseldanud, kõik tema tuttavad läbi käinud…! Mitte midagi! Kus pagan ta ennast siis peidab?”

      „Miks sul teda nii äkki vaja on?”

      „Pole sinu mure, Lawrence. Küllap siis on vaja. Ma ei jäta enne, kui olen ta üles leidnud.”

      „Ja lööd ta jälle mättasse?” küsisin õelalt.

      Steve vakatas nii järsku, et suu jäi lahti. Vaatas mulle kurjalt ning tähelepanelikult silma.

      „Ma pole seda öelnud.”

      „Ma tunnen su kombeid, Steve. Ma tean su meetodit, kuidas sa lööd kõhtu, et sinikad välja ei paistaks. Mina istusin tema voodi serval ja hoolitsesin tema eest! Sina ei näinud, kuidas ta valudes oigas ja vähkres. Ta vajas kiirabi, aga ei lubanud mul kutsuda, sest ta kartis sind!”

      „Pea nüüd hoogu, mida sa ajad?” läks Steve uuesti närvi.

      Mu hääl paisus iga silbiga. Lõpuks ma juba karjusin tema peale:

      „See oli tookord, kui te Michaeliga koos teda vaeseomaks peksite! Ta tuli minu juurde ja lahkus hommikul! Ja mina olin see, kes teda kolme päeva pärast uuesti vastu võttis! Ta oli poolsurnud ja sinikaid täis, täiega ära külmunud! Ma ei tea, kust ta tuli! Ma ei tea, kus ta need kolm päeva oli… ja lumetorm oli väljas! Mäletad, Steve? Lörtsi ja lund sadas alla ja kohutav tuul! Sul oli pohui, mis su vennast saab! Las ta külmub lumehange, las põeb üksi oma sinikaid! Siis polnud sulle teda vaja! Kas tead, kuidas ma teda üles soojendasin? Ma võtsin hilbud seljast ja soojendasin oma kehaga! See polnud mõnus, ei, sest ta oli kümem kui laip!”

      Steve haaras mul õlast, püüdes mind rahustada, kuid ma hüppasin eemale, talumata tema puudutust. Olles tabanud võimaluse oma viha maandada, jätkasin Jasoni sõimamist. Tema silmad vilasid siia-sinna nagu vargal. Kindlasti ei meeldinud talle, et selliseid patte otse täistuubitud baaris talle näkku paisatakse.

      Siis äkki märkasin enese ümber tuttavaid nägusid. Funkie astus mu kõrvale, jäädes poole sammu võrra minu selja taha. Horror ja kera ilmusid teisele poole.