Maali mulle lootus II osa. Vennad. Erika Nessel

süü meie kaela veeretada. See ei tulnud tal eriti hästi välja, sest kõik tõendid, mida Bill kätte juhatas, näitasid tõe kätte. Ta ise hõõrus aina oma paremat käsivart ja vandus tasa omaette kõiki maailma narkareid ja jobusid.

      „Said sa viga?” küsisin sosinal.

      Danger kiikas minu poole vaadata.

      „Jah, sain ketiga hea obaduse. Käsi läheb paiste. Tegelikult pole hullu, kõik on korras.”

      „Korras…” vangutasin kaastundlikult pead. Üldiselt ma teda ei kadestanud.

      Peagi saabus kiirabiauto. Kuna me lubasime ise jaoskonda kaasa tulla ja püüdsime igati eeskujulikult käituda, lubati meil isegi sõita oma autoga, mille esiklaas oli nüüd kildudeks puruks. Neiuke topiti autosse, teised kaks viidi kiirabiga minema.

      Danger oli väga tusases meeleolus, kui rooli istudes mootori käivitas. „ Porsche” veeres kuulekalt vilkuritega auto kannul. Me ei teinud järske liigutusi ega isegi rääkinud liiga valjusti.

      „Ma vihkan võmme!” torises Bill vaid endamisi, nagu kartes, et eessõitvas autos võidakse teda kuulda. „Käitu nende raiskadega alati nagu inglitega! Alati on võim nende poolel – olgu nad neetud!”

      „Kuule, praegu päästsid nad võib-olla meie elu. Meil vedas, et nad õigel ajal kohale kargasid.”

      „Vedas?! Häh! See ei loe midagi. Nad rikkusid mu ilusa võidu ära.” Ta urises midagi seosetut endale nina alla ning lisas siis veel kurjemalt: „Tahad näha, nad keeravad meile veel eluaegse pasa pähe, et ma tolle tüübi nii mättasse lõin. Kui maha kärvab, lähen veel täie rauaga kinni!”

      „Ära nüüd muretse, Bill,” püüdsin teda hellalt lohutada. „Meil on ju olemas Kenzo. Ta ei lase sul vangi minna.”

      „Kenzo võim ei päästa mind mõrvast. See oleks liiga ränk. Arvad, et mul on vähe pattusid hinge peal? Nad tuhnivad kõik välja, kui juba hammas verel. Ma tunnen nende süsteemi – alati on olemas mõni tolgus, kes asja tuumani tahab jõuda – see ju tõstab nende auastet!”

      Bill Tanger oli tõsiselt mures, kuid seekord läks ikkagi kõik hästi. Me andsime oma tunnistused, seletasime kõik ausalt ära ja saime juba hommiku poole ööd tulema. Uurimine aga alles ju algas ning see ei andnud Billy–sugusele veel niipea rahu.Üsna närvilises meeleolus viis ta mind autoga koju ning ise suundus Onni, et end välja magada.

      3

      Kenzo oli muidugi see mees, kes Billy pärast veel enamgi muretses kui asjaosaline ise. Ent seekord läks õnnetus meist napilt mööda. Mõned korrad pidime veel vastust andma ja lõpuks veel ka kohtusse ilmuma, ent me ise jäime igati süütuks, kuigi need nolgid üritasid meid oma rikaste vanemate abiga vägisi süüpinki saata, läks neil see lõpuks täiega luhta. Kenzo tõi lagedale oma advokaadi. Ilmsiks tuli fakt, et nemad olid narkojoobes, meie aga sel hetkel täiesti kained. Se otsustas juba algusest peale kõik. Ja auto oli ikkagi Dangeri oma, mida nad lõhkuma tulid. Seega puhas enesekaitse, kuigi üks – too minestanu, võis jääda kauaks ajaks haiglasse. Advokaat nõudis meile suurt kahjutasu ja lõpuks ta selle ka sai. Loomulikult meie Billyga seda raha ei näinud. Kõik see läks Kenzo ja tema abilise taskusse, ent me olime sellegipoolest tänulikud, et Dangeri süü keerati tema kasuks, mitte kahjuks.