Saatuslik merereis. Lone Theils

Susannet,” ütles ta.

      Keset hüvastijätuembust helises telefon uuesti.

      „Jah. Kuulen,” ütles Louise oma ametliku häälega.

      Ta lehvitas Norale ja tegi huultega „Bertil Brask”.

      Nora läks siltide järgi ja jõudis lõpuks arhiivi, kus leti taga valvas naeratav, priskevõitu ja hallipäine kanaarikollases särgis naine.

      „Kas sina oled Susanne?”

      Naine noogutas. „Ja sind saatis mu sõbranna Louise? Millega ma saan aidata?”

      Nora seletas, mida otsib, ja Susanne klõbistas arvutil.

      Ei läinud kümmet sekunditki, kui ta juba sisestusklahvi vajutas.

      „Olemas. „Lahendamata”, eelmise aasta 5. aprill,” ütles ta ja kirjutas paberitükile pika numbri.

      „Oota siin,” käskis Susanne, enne kui kontoritoolist tõusis ning läks Norast mööda ukse juurde, kus oli vaja läbi kaardilugeja tõmmata ID-kaart, mis tal nööriga kaelas rippus.

      Nora istus toolile ja vahtis ringi selles moodsas ruumis, kust oleks otsekui iga inimlikkuse märk tolmuimejaga süstemaatiliselt ära imetud. Igal pool olid teravad nurgad ja klaaspinnad.

      Ta võpatas, kui uks jälle lahti läks ja Susanne sisse tuli, käes suur hall kassett.

      „Palun. Sa ei tohi seda siit välja viia, aga sa võid seal istuda,” ütles ta ja näitas ukse poole, millel oli silt „Koosolekuruum 2”.

      Nora võttis lindi, läks ruumi, pani masina käima ja istus tühja koosolekulaua äärde.

      Saate punane logo libises üle ekraani kurjakuulutava muusika saatel, mis oli sarjaga kaasas käinud viimased kümme aastat.

      Saatejuht Jens Blindkilde ilmus ekraanile trentšmantlis, tema selja taga paistis olevat Esbjergi sadamaterminal. Näole oli manatud tõsine ilme nagu alati.

      „Täna õhtul on meie ees lugu, mis on juba aastaid valmistanud peavalu nii Taani kui ka Briti politseile. Lugu sellest, kuidas kaks noort naist kadusid jäljetult laevasõidul Taani ja Inglismaa vahel. Lugu tüdrukutest Inglise laeval,” ütles ta saatuslikul häälel.

      Nora soris kotis ning leidis pastaka ja paari tühja leheküljega märkmiku. Pool tundi hiljem libisesid üle ekraani lõputiitrid ja Nora vaatas oma märkmeid.

      Lulut ja Lisbethi oli viimati nähtud ligikaudu pool tundi pärast Esbjergist lahkumist. Blindkildel ja tema ajakirjanikel oli õnnestunud tollest ajast välja kaevata üks naisreisija, kes uskus, et oli tüdrukuid näinud ühe mehe seltsis, aga nii paljude aastate järel ei mäletanud ta enam, kas too oli tumeda peaga või blond, pikk või lühike.

      Ehkki Jens Blindkilde pruukis allika kohta saate jooksul kolm korda sõna sensatsiooniline, ei tundunud see Norale veenev. See paistis olevat ummiktee. Ilmselt oli neil õnnestunud üles leida ka Lulu bioloogiline isa, aga too ei olnud tahtnud kaamera ette tulla. Isa ei olnud tütart näinud sellest ajast saadik, kui laps kümneaastasena vanematelt ära võeti.

      Kirjalikus avalduses oli mees teatanud, et „ei möödu ainsatki päeva, mil ta ei mõtleks, mis juhtus väikse Luluga”.

      Saates oli ka lühike intervjuu Karl Starkiga, kellest pärast Esbjergis teenimist oli saanud Kopenhaageni kriminaalpolitsei komissar. Vaid paar minutit, mis näitasid vaevatud hallipäist politseiametnikku, kel ei paistnud kuigi palju lisada olevat.

      Ühes klipis vaatas ta otse kaamerasse. „Need tüdrukud väärivad õiglust. Kusagil peab olema keegi, kes teab, mis nendega juhtus,” ütles ta anuvalt.

      Nora võttis lindi masinast välja, torkas karpi tagasi, läks Susanne juurde ja andis tänusõnadega tagasi.

      Ta läks välja päikse kätte, võttis taskust mobiili, leidis infootsingust numbri ning helistas Andrease onule Svend Janssonile Dragøri. Onu oli hea meelega nõus uurima, kas Karl Starkil on aega asjast rääkida. Kaks minutit pärast kõne lõppu tuli Norale SMSiga kutse hommikukohvile ja Dragøri aadress.

*

      Kui Nora üles tõusis, oli köögis värskelt küpsetatud leiba. Ta lõikas ühe kääru, pani juustu peale ja läks terrassile hommikupäikest nautima.

      Isa oli süüvinud Weekandeviseni kolumni ja mõmises sõbralikult päiksevarju all, kui tütart silmas.

      „Kas ma võin täna auto võtta?” küsis Nora, suu leiba täis.„Jah. Ainult tule tagasi, enne kui me Kalundborgi sõitma peame,” vastas isa ja lisas pikemata: „Kuidas su emal läheb?”

      „Ma arvan, et hästi. Viimati kui ma temaga rääkisin, hakkas ta Toscanasse mosaiigikursusele minema. Patrick nuiab ikka veel, et nad Devonisse koliksid. Aga ema ajab vastu,” seletas Nora.

      „Või niimoodi. Ja mida ta seal õieti tegema peakski?” küsis isa hämmeldunult.

      „Ega ma ei usugi, et sellest asja saaks. Ema peab ju elama jalutuskäigu kaugusel Briti muuseumist ja Briti raamatukogust ja oma armsatest paberitest. Muidu läheb ta põhja,” ütles Nora. „Küsimus on ainult selles, kas Patrick seda pikapeale välja suudab kannatada.”

      „Ta on ju tegelikult Briti juhtiv Cromwelli uurija. Minu meelest peaks just Patrick jalad kõhu alt välja tõmbama. Devon!” põlastas isa.

      Nora läks duši alla ja jättis isa ajalehte lugema. Sisimas oli talle vastumeelt rääkida Patrickust ja kõigest sellest, mis tookord juhtus, sest see rebis lahti asjad, mis pidanuks jääma sügavale varju. Talumatu oli mõelda tagasi päevale, mil ta oli tulnud Andreasega hommikuselt ujumiskäigult varakult tagasi ja leidnud ema maja eest väikse lilla rataskohvriga taksot ootamas.

      „Ema, kuhu sa lähed? Kas sa oled nutnud?”

      Vastamata küsis ema: „Aga Nora – kuidas sa juba kodus oled?”

      Enne kui Nora midagi öelda jõudis, peatus maja ees takso. Ja siis oli Elizabeth läinud.

      Nora läks aeglaselt majja. Mehe juurde, kellest olid järel varemed ja keda Nora hüüdis isaks. Mehe juurde, kes oli just kaotanud oma elu armastuse ja kes ei hakka mitte iialgi aru saama, mis oli juhtunud.

      Juhtunud oli Patricku-nimeline Devoni õunakasvataja ja Nora oli järgmised viis aastat keeldunud kummagagi sõnagi vahetamast.

      Juukseid kuivatades lükkas ta selle mõtte kõrvale.

      Pool tundi hiljem oli ta valmis Dragøri poole teele asuma.

*

      Ta sõitis veidi vanas kalurikülas ringi, enne kui leidis väikse kollase maja Skippervængetil.

      Jansson istus eesõues, ülakeha paljas, ning jõi paksupõhjalisest sinepipurgist vett. Ilmselgelt oli ta äsja muruniitmise lõpetanud. Tema ees laual seisis väike türkiissinine termoskann, kaks kohvitassi ja Søndag, ristsõnade leheküljelt lahti. Lehe peal olid punased naisteprillid.

      Mees vaatas Norat küsivalt, kui too valge tara taga peatus.

      „Nora?”

      Nora noogutas.

      „Tule sisse,” kutsus mees ning silmitses teda pealaest jalatallani.

      „Ma mäletan sind küll. Sinuga käis Andreas kogu aeg hommikuti ujumas, oli ju nii?”

      Nora kinnitas seda ja onu Svend läks tuppa kahe kohvitassi järele. Kui ta uuesti välja tuli, noogutas ta lehe ja prillide poole.

      „Annika lippas korraks naabri juurde. Mingi uus kalaretsept, mida ta õhtul katsetada tahab,” selgitas ta.

      „Nojah, aga sa ei tulnud ju sellepärast. Karl on kohe kohal. Tal ei ole eriti palju aega. Ta peab minema lapselapse võrkpallivõistlusele.”

      „Ma nägin teda „Lahendamata” saates.”

      „Tjah. Minu meelest oli tal tunne, et me oleme tüdrukutele mingil moel selle katse võlgu. Võibolla on kusagil keegi, kellel pärast kõiki neid aastaid midagi meelde tuleb. Mingi väike detail, mis annaks mingisugustki teadmist selle kohta, mis