Saatuslik merereis. Lone Theils

– sina oled ju rahva seast,” ütles Krabi pidulikult.

      Anette pööritas silmi.

      „Kas sa mäletad lugu kahest tüdrukust, kes kadusid ühelt laevalt… millal see oligi, Sand?”

      Enne kui Nora vastata jõudis, pahvatas Anette:

      „Et kas ma seda mäletan! Ma olin teismeline ja ma lugesin selle kohta kõike, mis näppu sattus. Ma ei julgenud mitu aastat laevaga sõita.”

      „Hm. Nii et sa loeksid selle kohta hea meelega veel?”

      „Jah!” lausus Anette ainult ja läks tagasi vastuvõtulaua poole, kus tirises telefon.

      „Hm.”

      Krabi istus veidi aega ja vahtis aknast välja.

      Nora köhatas diskreetselt.

      „Olgu, Sand. Proovime seda asja. See on natuke programmiväline. Aga vaatame, kuidas läheb. Kaks nädalat. Ja sa ei ole tavalisest tööst vabastatud, sel ajal kui sa kibedasti oma mõistatust lahendad. Sobib?”

      „Jah. Aitäh. Aga ma ei saa garanteerida, et…” alustas Nora, kuid samal hetkel hakkas Krabi mobiil särgitaskus sumisema nagu südamerütmur. Mees võttis telefoni välja ja vaatas hämmeldunult ekraani.

      „Hm. Vene number. Pean vist vastu võtma,” ütles ta ja lehvitas otsekui märgiks, et audients on läbi.

      Nora tegi toimetuses tiiru. Paljud olid juba suvepuhkusele näinud, ent fotoosakonnast leidis ta Magnuse, kes töötles süvenenult oma hiljutise Afganistani reisi pilte.

      Sõduripildid ei kõnetanud Norat tavaliselt kuidagi, aga Magnus, kel oli juba 25aastasena kolm rahvusvahelist auhinda taskus, oli taas ennast ületanud. Ta oli püüdnud tardunud hetkedesse hirmu silmis, tolmu, meeleheite, igavuse ja võidujoovastuse.

      Magnus keeras ringi, kui üle õla Nora pilku tundis.

      „Tere, Nora,” poetas ta põgusalt ja pööras taas pilgu ekraanile.

      „Magnus, kuidas meie pildiarhiiviga õieti on – kas ajakirjanikuna pääseb sellele ligi?”

      „Loomulikult. Lihtsalt tuleb andmebaasist otsida. Mis sul vaja on?”

      „Üks lugu kaheksakümnendate keskpaigast.”

      „Siis seda meie arhiivis ei ole, kullake. Nagu teada, nägi Globalt ilmavalgust alles 1998. aastal.”

      Pärast väikest mõttepausi, mille ajal ta sättis kõrbemaastiku värvikontrasti, ütles ta:

      „Aga proovi Service Mediat. Nad on kokku kogunud suurema osa kõigist pressifotodest, mis Taani ajakirjanduses üldse ilmunud on. Sa võid minu salasõna kasutada, kui sa välja ei lobise.”

      „Aitäh,” ütles Nora ja istus lähima arvuti taha.

      Kõigepealt guugeldas ta „Kadunud Inglise laev” ja leidis kiiresti hulga artikleid sellest, kuidas Lulu Brandt ja Lisbeth Mogensen jäljetult kadusid.

      Ta klõpsis paar korda edasi-tagasi ja leidis loo Extra Bladetist ja BTst, aga ka pikema käsitluse Ringkøbing Amts Dagbladist, milles eriti suur osa artiklist oli pühendatud asutusele, kus tüdrukud elasid – Vestergården, viisteist kilomeetrit linnast väljas. Ta printis lehed välja, et saaks neid hiljem lugeda.

      Kõigepealt tähendas ta üles tüdrukute kadumise kuupäeva – 4. august 1985 –, seejärel logis sisse Service Media kodulehele ja otsingusse Magnuse salasõnaga, mis oli Hendrix78, nagu selgus. Nora ei küsinud midagi, aga Magnus seletas ise.

      „Koer,” ütles ta irvitades ja osutas ilastava bokseri pildile, mis ta kirjutuslaua kohal rippus.

      Kokku oli loost kaheksa pilti. Ringkøbing Amts Dagbladil oli kolm. Need vaatas Nora läbi kõigepealt. Ühel oli Vestergården, teisel laia naeratusega habemik, keda kirjeldati kui „Vestergårdeni juhatajat Kurt Damtofti”, ja kolmanda nägemisest oli tal ähmane mälestus. Kaks tüdrukut seisid Esbjergi sadamas naeratavate noorte seas ja ootasid oma elu reisi. Lisbeth paistis päikse poole silmi kissitavat ning hiigelsuure boombox’i kõrval seisis tumedapäine Lulu ja naeratas ujedalt kaamerasse.

      Nora klõpsas Ekstra Bladeti ja BT peale. Neis oli pilte Kurt Damtofti ja tema kahe kolleegi vastasest kohtuasjast. „Jäme hooletus!” karjatas Ekstra Bladet. Mõlemas ajalehes oli uuesti ära toodud pilt kahest tüdrukust sadamas, laev taamal.

      „Viimased pildid, kus tüdrukud elavana näha,” oli ühe pildi allkiri, mis ühtaegu jõudis ka järeldusele, et „jüüti kaunitarid mõrvati merel”.

      Nora tuhnis kotis ja võttis välja kalendri, mille vahele ta oli pannud tüdrukute pildi. Ta võttis selle välja ja uuris uuesti.

      Päris kindlasti ei olnud Ekstra Bladeti foto viimane, mis tüdrukutest elusast peast tehtud oli. Keegi oli pildistanud Lisbethi ja Lulut laeva pardal, kui nad teistest Vestergårdeni noortest lahku olid läinud. Küsimus oli ainult, kes, ja miks ei olnud keegi seda ajakirjandusele andnud, siis kui tüdrukuid kõige agaramalt taga otsiti. Ja mida tegi see mingis suvalises Brine’ist pärit kohvris.

      Magnus soostus tassi kohvi eest foto arvutisse skannima. Nora saatis selle meiliga iseendale ja laskis Magnusel paar eksemplari välja printida. Siis printis Nora veel paar grupipilti ja torkas kogu hunniku koos märkmetega kotti, enne kui uuesti tänavale astus ja Ørestadi rongi peale läks.

      Neljas peatükk

      Louisega oli ta sattunud juttu ajama juba ajakirjanduskooli sisseastumiseksamil. Midagi selles hapra kehaehitusega tüdrukus, kel olid masinaga lõigatud juuksed ja ripnevad kõrvarõngad, oli Norat pausi ajal köitnud. Kui nad omavahel rääkima hakkasid, selgus peagi, et neil oli ühesugune kuiv huumorimeel ja et Louisel ei olnud meeles sel eksamirohkel päeval kaasa võtta ei raha ega süüa.

      Pärast kõrvalepõiget paari alternatiivsesse põrandaalusesse ajakirja oli Louise kõigi üllatuseks jõudnud Taani rahvusringhäälingusse, DRi, kus ta oli uudistetoimetuse kardetud ja austatud koordinaator. Allikad, kes olid kurikuulsad teleesinemistest keeldujad, ei suutnud mingil põhjusel Louisele kunagi lõplikult ei öelda. Kui keegi üldse suutis midagi korda ajada, siis nimelt Louise.

      Nora tuli rongilt maha, läks peasissekäigu juurde ja ütles vastuvõtus oma nime. Kolm minutit hiljem tormas laialt naeratav Louise trepist alla, paberikuhi kaenla alla.

      „Hei, kaunitar! Tore sind näha,” ütles ta ja vaatas ühtaegu käekella.

      „Meil on kakskümmend viis minutit, siis pean ma tagasi olema. Ma ootan Bertil Braski inimestelt telefonikõnet,” ütles ta, viidates hiljaaegu maine kaotanud firmajuhile, kes oli ühe ettevõtte põhja lasknud.

      „Kas ta tõesti tuleb telesse esinema?” küsis Nora jahmunult.

      „Nad mõtlevad sellele ja mulle sellest piisab,” ütles Louise optimistlikult.

      Nad läksid sööklasse.

      „Kuidas Tobiasega läheb?” küsis Nora, kui nad olid lauda istunud.

      Louise krimpsutas nägu. „Ta on juba hakanud leeriminekust rääkima, see on järgmisel aastal. Ega ma ei tea, mis juhtus. Üks hetk oli mul väike armas naerulohukestega poiss ja nüüd käib minu majas ringi torssis teismeline, kellel oleks valged iPodi kõrvaklapid nagu keha külge kinni õmmeldud. Kui ta muidugi üldse kodus on.”

      Seitsmeteistkümneaastaselt oli Louise mingi Briti ansambli bassistist rasedaks jäänud. Bassisti ei näinud ta enam kunagi, ent üheksa kuud pärast bändi võidukat hüvastijätukontserti Taanis tuli ilmale Tobias. Kuidagimoodi oli Louise suutnud kõigega toime tulla stipendiumi toel, ilma et tema pahased vanemad Thys kuigivõrd aitama oleks pidanud.

      Nad rääkisid meestest. Ülemustest ja sellest, kuidas ilmsesti lõputud kokkuhoiutuhinad olid tabanud paljusid endisi kolleege, nii ajalehtoimetustes kui ka raadios ja televisioonis. Kui Louise võttis viimase veesõõmu ja hakkas toolilt tõusma, tuli Norale uuesti meelde kotis põletav foto.

      „Muide, kas sa saaksid mind ühe asjaga aidata. Ma tahaksin ühte möödunud aasta