Mustad vesiroosid. Мишель Бюсси

Sylvio oleks kõrvaltvaates laiem kui eestvaates, naljatleb Sérénac endamisi. Nagu silinder! Inetuks see teda ei muuda, otse vastupidi. See muudab ta omamoodi hapraks, noore puu tüve kujuliseks, siledaks ja paindlikuks, otsekui oleks ta võimeline painduma, ilma et iialgi murduks.

      Sylvio astub lähemale, naeratus huulil. Kokkuvõttes meeldib Laurençile oma abi juures kõige vähem maania, millega Sylvio oma lühikesi ja jäiku juukseid otse üle pea või siis küljele seitlisse kammib nagu usuteaduse seminari üliõpilane. Igatahes piisaks ühestainsast tõmbest juukseharjaga, et tema välimusele sootuks uus ilme anda. Sylvio Bénavides jääb Sérénaci ees seisma ning asetab mõlemad käed puusa.

      „Kuidas siis oli, šeff… Lesk?”

      „Väga lesk! Väga, väga lesk. Ja sinu ekspertiisitöö?”

      „Ei midagi uut… Vestlesin mõne naabriga, kes mõrva hommikul magasid ega tea midagi. Teiste niidiotsade asjus selgub hiljem. Kõik on klaasi ja kile all… Kas lähme oma baasi tagasi?”

      Sérénac vaatab käekella. Kell on 16.30.

      „Jah… Tähendab ainult sina lähed. Minul on üks oluline kohtumine…”

      Nähes abi näol hämmingut, täpsustab ta:

      „Ma ei tahaks maha magada koolitundide lõppemist.”

      Sylvio Bénavides arvab, et taipab.

      „Lähed otsima üheteistaastast last, kes varsti sünnipäeva tähistab?”

      Sérénac pilgutab Sylvio suunas vandeseltslaslikult silma.

      „Jah, öelgem nii… Ja pisut ka tutvust tegema tolle impressionismijuveeliga, õpetajannaga, keda Jérôme Morval ihaldas sama tuliselt nagu Monet’ lõuendit.”

7.

      Ootan bussi pärnapuude all külavalitsuse ja kooli esisel väikesel väljakul. See on küla kõige varjulisem paik, kõigest mõne meetri jagu Claude-Monet’ tänavast ülalpool. Olen peaaegu üksi. Küla on tõesti kummaliseks muutunud: piisab mõnest meetrist, lühikesest tänavajupist, et pääseda muuseumide ja kunstigaleriide ootejärjekordades kubisevast rahvahulgast ruraalse küla tühjadele väikestele tänavatele.

      Bussipeatus on peaaegu kooli ees. Lapsed mängivad hoovis, aia taga. Neptune on pisut eemal, pärnapuu all, ning ootab kannatamatult, millal lapsed puurist vabastatakse. Neptune’ile meeldib hirmsasti laste järel joosta.

      Otse kohaliku kooli vastas on sisse seatud Art Academy Gallery ateljee. Seinale on meeletu suurte tähtedega maalitud akadeemia tunnuslause: jälgimine ja kujutlemine. Terve omaette programm! Päeva jooksul astub galeriist välja terve rügement lonkavaid pensionäre, peas õlgkaabud ja panamakübarad, ning valgub mööda küla laiali. Otsima jumalikku inspiratsiooni! Võimatu on neid külas mitte märgata, rinnas punane märk, käe otsas vanaemalik käru, millega lükatakse molbertit.

      Kas teie meelest ei ole see naeruväärne? Ükspäev peaks keegi mulle selgitama, mispärast siinne hein, linnud puuokstel ja vesi jões ei ole sama värvi nagu mujal maailmas.

      Mulle käib see üle mõistuse. Ilmselt olen ma liiga loll, et sellest aru saada, ilmselt olen ma siin liiga kaua elanud. Kindla peale selles asi ongi, samamoodi nagu siis, kui elatakse liiga kaua väga nägusa mehe kõrval. Igatahes need vallutajad ei lahku nagu ülejäänud, suurte bussidega kell kuus õhtul. Nemad hulguvad öö tulekuni ringi, magavad külas, koidikul astuvad välja. Enamjaolt on tegu ameeriklastega. Võib-olla olengi ma kõigest vanake, kes jälgib kogu seda tsirkust oma kaest hägustunud silmadega, aga igatahes ei takista see mul mõtlemast, et selline vanuritest maalikunstnike rongkäik otse kooli ees hakkab lõpuks lapsi mõjutama, toob neile mõtteid pähe, eks ole?

      Inspektor märkab, et Neptune on pärnapuu all. Nemad kaks on ikka väga suurteks sõpradeks saanud! Mees narrib koera, õrritab teda rõõmsalt ja paitab samal ajal. Mina jään taamale, oma pingile, otsekui eebenipuust kuju. Teie meelest on võib-olla veider, et minusugune vana naine jalutab päise päeva ajal mööda Givernyd, aga mitte keegi ei märka teda. Kõige vähem veel politseinikud. Aga laske käia, tehke katse. Istuge mõnele tänavanurgale, ükskõik millisele, mõnele Pariisi bulvarile, küla kirikuplatsile, kuhu tahes, lihtsalt kuhugi, kus oleks palju rahvast. Oodake kümmekond minutit ja lugege üles, kui palju inimesi teist möödub. Teid paneb jahmatama, kui palju on vanu inimesi. Igatahes on neid rohkem kui teisi. Esiteks nii lihtsalt on, kõigil jooksevad kõrvad vett jutust, et maailmas on üha rohkem vanureid. Ja pealegi pole vanadel inimestel midagi muud teha kui tänavatel hulkuda. Ja lõppude lõpuks neid lihtsalt ei märgatagi, ongi kogu lugu. Vaadatakse mõne tüdruku paljastatud naba, antakse teed mõnele tõtakale juhtivtöötajale, või siis noortekambale, kes terve kõnnitee enda alla võtab, saadetakse pilguga lapsevankrit, imikut vankris ja vankri järel kõndivat ema. Aga vanad mehed ja vanad naised… Nad on nähtamatud. Nimelt sellepärast, et nad nii aeglaselt kõnnivad, on nad peaaegu osa tänavakujundusest, otsekui mõni puu või lambipost. Kui te ei usu mind, proovige ise. Istuge, istuge kõigest kümneks minutiks. Küll te näete.

      Ja lõppude lõpuks, tulles meie loo juurde tagasi, seda enam, et mul on privileeg näha, olles ise nähtamatu, võin teile üles tunnistada, et tuleb nentida, et see noor politseinik on meeletult sarmikas oma lühikese nahkjaki, liibuvate teksade, tärkava habeme ja sassis blondide juustega, mis meenutavad viljapõldu pärast tormi. On täiesti mõistetav, et teda huvitavad pigem melanhoolsed kooliõpetajad, mitte aga hullud külaeided.

8.

      Veel üks viimane silitus, misjärel Laurenç Sérénac jätab Neptune’i sinnapaika ning astub kooli poole. Jõudnud uksest kümne meetri kaugusele, möödub temast paarkümmend käratsevat last, ja neid on igas vanuses. Otsekui peletaks ta neid eemale.

      Kiskjad on valla päästetud.

      Kõige ees jookseb umbes kümneaastane tüdruk, patsid tuules lendlemas. Neptune tormab talle kannule otsekui vedrust tõugatuna. Tulevad ka kõik teised, tormavad mööda Blanche-Hoschedé-Monet’ tänavat ning kaovad Claude-Monet’ tänavale. Sama äkitselt kui külavalitsuse väljakul sagimine algas, sama äkitselt võtab seal taas maad vaikus. Inspektor astub veel mõne meetri jagu edasi.

      Veel kaua aega hiljem mõtleb Laurenç Sérénac sellele imele. Terve oma elu. Ta kaalub mõttes igat heli, laste hääbuvaid karjeid, tuulekohinat pärnapuude okstes, igat lõhna, igat valgusesädelust, külavalitsuse kivide heledust, verevaid lehtertappe, mis klammerduvad seitsmeastmelise trepi käsipuu külge…

      Ta ei oodanud midagi sellist. Ta ei oodanud üldse mitte midagi.

      Kaua aega hiljem ta mõistab, et tema silmi pimestas kontrast, imepeen kontrast, napilt mõne sekundi jooksul. Stéphanie Dupain seisis kooli ukse ees ega olnud teda näinud. Hetkeks tabas Laurenç tema pilgu, mis oli suunatud naerdes põgenevate laste poole, just nagu olnuks neil portfellides kaasas oma õpetaja unistused.

      Ta nägi õrna melanhooliat, otsekui habrast liblikat.

      Korraga, silmapilk hiljem, märkab Stéphanie külalist. Otsekohe tõuseb ta huulile naeratus ning tema lillakad silmad löövad sädelema.

      „Tervist, härra!”

      Stéphanie Dupain kingib tundmatule oma värskuse. Tohutu suure puhangu värskust nelja tuule poole, kunstnike maastikele, jälgivatele turistidele, laste naerule Epte’i kallastel. Enesele ei jäta ta midagi. Ta annab kõik, mis tal on.

      Jah, just see kontrast tekitas Laurenç Sérénacis suurt kohmetust. See viisakas melanhoolia. Varjatud melanhoolia. Ta otsekui märganuks silmapilgu jooksul koobast, mis peidab eneses varandust, koobast, mille sissepääsu leidmine pidi talle nüüdsest saama kinnisideeks.

      Sérénac pomiseb nüüd ka ise naeratades:

      „Inspektor Laurenç Sérénac Vernoni politseijaoskonnast.”

      Naine sirutab välja kleenukese käe.

      „Stéphanie Dupain. Küla ainukese klassi õpetaja…”

      Naise silmad naeratavad.

      Ta on kaunis. Isegi rohkem kui kaunis. Tema pastelsetes vesiroositoonides silmades on korraga kõik sinised ja lillakad varjundid,