Mustad vesiroosid. Мишель Бюсси

küll…

      Sünnipäevakaart jõuab inspektor Bénavidesi kätte. Sérénac tõstab pea kõrgemale ja silmitseb. Pesukoda. Silda. Veskit. Giverny ärkavat küla. Monet’ aedasid, mida võib taamal aimata. Heinamaad ja papleid.

      Pilvi, mis takerduvad metsaste nõlvade kohale.

      Silmitseb neid viit sõna, mis takerduvad ta mõtetesse.

      Kuulutagem unistused kuriteoks, ma nõustun.

      Korraga võtab temas maad veendumus, et miski on sellel impressionistlikul postkaardimaastikul valesti.

3.

      Kõrgelt Chennevières’i veski tornist vaatan ma politseinikke. Too, kes kannab teksapükse, ülemus, on ikka veel jalgupidi vees, ülejäänud kolm on kaldal, ümbritsetuna juhmist rahvahulgast – nüüd on seal juba ligi kolmkümmend inimest, kellel ei jää stseenis miski märkamata, otsekui teatris, tänavateatris. Õieti küll ojateatris, kui päris täpne olla.

      Muigan endamisi. Mõtlete, et omaette sõnamängude loomine on idiootsus? Aga kas mina olen siis nendest uudistajatest targem, kuna ma olen rõdul? Mul on parim koht, uskuge mind. Näen, ilma et mind nähtaks.

      Kõhklen. Ma isegi naeran oma kõhkluse pärast. Närvilist naeru.

      Mida ma tegema pean?

      Politseinikud võtavad parajasti oma valgest furgoonist suurt kilekotti – ilmselt selleks, et laip sinna sisse toppida. See küsimus ei anna mulle asu. Mida ma tegema pean? Pean ma end politseile üles andma? Pean ma Vernoni jaoskonna politseinikele rääkima kõigest, mida ma tean?

      Kas politseinikud oleksid võimelised uskuma vana hullumeelse naise jampsimist? Kas ei oleks õigem, et ma pigem vaikiksin ja ootaksin? Ootaksin mõne päeva, kõigest mõne päeva. Jälgiksin, mängiksin väikest hiirekest, et näha, kuidas sündmused arenevad. Pealegi pean ma rääkima Jérôme Morvali lese Patriciaga, jah, seda pean ma muidugi tegema.

      Aga rääkida politseinikega…

      All, oja ääres, on kolm politseinikku kummargil ning lohistavad Jérôme Morvali laiba kotti, otsekui suure tüki ülessulatatud liha, mis nõretab veest ja verest. Vaesekesed näevad kõvasti vaeva. Nad jätavad mulle mulje, nagu oleks tegu amatööridest kaluritega, kes on harpuuniga liiga suure kala kinni püüdnud. Neljas politseinik, kes on endistviisi vees, jälgib teisi. Minu vaatluskohast võiks isegi öelda, et tal on lõbus. Heakene küll, mina näen seda, et ta vähemasti naeratab.

      Lõppude lõpuks ma võib-olla ragistan ilmaasjata ajusid – kui ma Patricia Morvaliga räägin, siis võivad kõik asjast teada saada, see on kindel. Eeskätt politseinikud. Leskprouale meeldib lobiseda… Mina aga ei ole veel lesk, mitte päriselt.

      Sulgen silmad, minutiks ehk. Napilt minutiks.

      Olen otsustanud.

      Ei, ma ei räägi politseinikega! Muundun nähtamatuks halliks hiireks. Vähemalt mõneks päevaks. Lõppude lõpuks, kui politseinikud tahavadki mind üles leida, on see neile lihtne, mina oma vanuse juures ei jookse kuigi kiiresti. Neil tarvitseb vaid Neptune’i järel tulla… Avan silmad ja vaatan oma koera. Ta lebab politseinikest mõnekümne meetri kaugusel sõnajalgade vahel: ka talle ei jää kuriteostseenist mitte miski märkamata.

      Jah, olen otsustanud, ootan mõne päeva, vähemalt senikaua, kuni olen lesk. Nii on ju vist kombeks? Natukenegi sündsust. Pärastpoole on küllaga aega improviseerida, tegutseda õigel ajal. Nagu asjaolud nõuavad… Lugesin kunagi ammu üht üpris uskumatut kriminaalromaani. Tegevus toimus ühes Inglismaa mõisas või umbes sinnakanti. Kogu intriigi jutustati ühe kassi pilgu läbi. Jah, kuulsite õigesti, kassi pilgu läbi! Kass oli kõike pealt näinud ning loomulikult ei pööranud mitte keegi talle tähelepanu. Ta viis omal kombel juurdlust läbi! Ta kuulas, jälgis, tuhnis. Romaan oli isegi sedavõrd hea, et võinuks mõelda, et lõpuks oligi mõrvariks kass. Hea küll, ma ei riku teie lugemisrõõmu, ei avalda teile lõpplahendust, loete ise selle raamatu läbi, kui kätte juhtub… Tahtsin lihtsalt selgitada, mida mul endal on kavas teha: saada siinses loos tunnistajaks, keda kahtlustatakse sama vähe kui toda mõisa kassi.

      Pööran pea uuesti jõe poole.

      Morvali laip on peaaegu kadunud, kilekott on ta endasse neelanud; paistab, nagu oleks tegu anakondaga, kes on kõhu täis söönud; vaid natuke pead paistab välja lõpuni kinni tõmbamata lukust moodustunud kahe hambulise lõualuu vahelt. Kolm kaldal seisvat politseinikku näivad hingeldavat. Ülalt vaadates võiks arvata, et nad ootavad vaid ülemuse märguannet, et suitsupausi teha.

      TEINE PÄEV

14. mai 2010(Chennevières’i veski)

      Sinatamine

4.

      Haiglas tüüdatakse mind igasuguste paberitega. Kuhjan, nagu suudan, elutoa lauale eri värvides väljatrükke. Retseptid, tervisekindlustuse tõendid, abielutunnistus, elukohatõendid, uuringute tulemused. Pistan kõik jõupaberist ümbrikutesse. Mõni neist on haigla jaoks. Mitte kõik. Vernoni postkontoris kaalun need ära ja panen posti. Ebavajalikud paberid sätin valgete kaante vahele. Kõiki pabereid ma ei täitnud, ei saanud kõigest aru, küsin õdedelt. Nad tunnevad mind juba. Veetsin seal eilse pärastlõuna ja suure osa õhtust.

      Olin palatis 126, mängisin peaaegu-leske, kes muretseb oma peagi hinge heitva abikaasa pärast; kuulasin arstide ja õdede rahustavaid sõnu. Nende valesid.

      Mu mees on suremas! Ma tean seda. Oskaksid nad vaid aimata, kuivõrd ükskõik mul sellest on!

      Enne väljumist astun kooruvate värvitükkidega kuldse peegli ette, mis on välisuksest vasemat kätt. Vaatan oma nägu – krimpsus, kortsulist, külma. Surnud nägu. Tõmban oma kokkusõlmitud juuste peale suure musta räti. See on peaaegu nagu cha¯dor. Vanad naised ongi siin külas määratud rätti kandma, keegi ei taha neid näha. Nii lihtsalt on. Isegi Givernys. Eriti just Givernys, valguse ja värvide külas. Vanad naised on määratud varjude rüppe, sünkjasmusta, öhe. Nad on kasutud. Nähtamatud. Surevad. Kaovad unustusse.

      Mulle see sobib!

      Pöördun veel viimast korda ümber, enne kui peatorni trepist alla astun. Givernys kutsutaksegi Chennevières’i veski seda osa kõige sagedamini just selle nimega. Peatorn. Kontrollin masinlikult, ega midagi laokile pole jäänud, ning samal ajal nean oma lollust. Mitte keegi teine ei tule siia enam. Mitte keegi ei tule enam, ja ometi närib mu südant vähimgi ese, mis ei ole omal kohal. See on omamoodi obsessiiv-kompulsiivne häire, nagu nüüd uudistes öeldakse. Omamoodi kiiks, mis pealegi ei häiri kedagi peale minu enda.

      Kõige hämaramas nurgas ärritab mind üks pisiasi. Mul on mulje, et maal on tala suhtes pisut viltu. Sammun aegamisi läbi elutoa. Puudutan raami alumist parempoolset nurka, et pilti pisut otsemaks sättida.

      Minu „Vesiroosid”.

      Mustad vesiroosid.

      Riputasin maali täpselt sellele kohale, kus seda ühestki aknast näha ei oleks – justkui keegi üldse võikski midagi näha keset veskit ehitatud Normandia stiilis torni viienda korruse aknast.

      Minu salakoobas…

      Maal ripub kõige nõrgemini valgustatud paigas, sõna otseses mõttes pimedas nurgas. Hämarus muudab mööda halli veepinda libisevad tumedad laigud veelgi süngemaks.

      Leinalilled.

      Kõige kurvemad, mida ma eales olen maalinud…

      Astun trepist vaevaliselt alla. Väljun. Neptune ootab veski hoovis. Tõrjun ta oma kepiga eemale, enne kui ta mu kleidi vastu hüppab: koer ei suuda mõista, et ma hoian tasakaalu üha kehvemini. Kulutan mitu minutit, et sulgeda kolm kobakat lukku, et libistada võtmekimp kotti, et kontrollida, kas iga lukk on ikka korralikult kinni.

      Lõpuks pööran ümber. Veski hoovis langetab suur kirsipuu viimaseid õisi. Kirsipuu on kuuldavasti saja-aastane. Öeldakse, et ta olla Monet’d tundnud! Givernys armastatakse kirsipuid väga. Ameerika kunsti muuseumis, millest eelmisel aastal sai impressionismi muuseum, on piki parklat istutatud terve rida kirsipuid. Jaapani kirsipuid, nagu ma kuulnud olen. Need on väiksemad, otsekui kääbuspuud. Minu meelest on