Mustad vesiroosid. Мишель Бюсси

Noaga või millegi sarnasega. Otse südamesse. Veri on kuivanud. Isegi ilma kohtuarsti hinnanguta võib oletada, et just see põhjustas surma. Ainult et kui me vaatame jälgi mudas, näeme, et keha on mõne meetri võrra lohistatud kuni veepiirini. Milleks sellist vaeva näha? Milleks laipa ümber paigutada? Ja seejärel haaras mõrvar kivi või mõne muu raske ja sama suure eseme, ning võttis vaevaks lömastada mehe kolju ülaosa ja oimukoha. Aga ikkagi, mis pagana pärast ta nii tegi?”

      Louvel tõstis peaaegu arglikult käe.

      „Võib-olla polnud Morval veel surnud?”

      „Mnjaa,” kostis Sérénaci laulval toonil hääl. „Arvestades südamehaava suurust, ma ei usu seda eriti… Ja kui Morval alles elas, siis miks mitte talle kohapeal teinegi noahoop anda? Miks pidi teda ümber paigutama ja seejärel tema kolju puruks lööma?”

      Sylvio Bénavides ei kosta midagi. Ludovic Maury silmitseb mõrvapaika. Oja kaldal on kivi, suure jalgpalli mõõtu, verega kaetud. Ta on kivilt kõikvõimalikud proovid võtnud. Püüab vastata:

      „Sest tema lähedal oli kivi. Ta võttis kättejuhtuva relva…”

      Sérénaci silmad löövad särama.

      „Sedapuhku ei ole ma sinuga nõus, Ludo. Poisid, vaadake seda kohta hoolikalt. Asi on üha kummalisem. Vaadake seda oja paarikümne meetri ulatuses. Mida te näete?”

      Inspektor Bénavides ja kaks agenti mõõdavad pilguga kaldaid, taipamata, mida Sérénac püüab öelda.

      „Ühtegi teist kivi ei ole!” hüüab Sérénac võidukalt. „Terve selle jõe kaldal ei ole ainsamatki teist kivi. Ja kui me natuke lähemalt vaatame, siis pole kahtlustki, et ka see kivi on siia mujalt toodud. Kivi pinnal ei ole kuivanud mulda, muljutud rohi selle all on värske… Miks see õnnekombel siia sattunud kivi üldse siin on? Mõrvar tõi ka kivi siia, see on päevselge…”

      Agent Louvel püüab suunata givernylasi eemale, oja paremale kaldale, silla juurde, küla poole. Sérénaci ei paista pealtvaatajad häirivat.

      „Poisid,” jätkab inspektor, „kokkuvõttes on meil tegu sellise juhtumiga: Jérôme Morvali pussitatakse tänaval, ilmselt on tegu surmava hoobiga. Seejärel lohistab mõrvar ta jõe äärde. Kuus meetrit kaugemale. Ja kuna tegu on perfektsionistiga, otsib ta lähedusest kivi, millegi, mis kaalub ligi paarkümmend kilo, ja tuleb tagasi, et Morvali aju sodiks lüüa… Ja sellega asi ei lõppe… Vaadake, mis asendis keha ojas lebab: tema pea on enam-vähem täielikult vee all. Kas see asend on teie arvates loomulik?”

      „Te ju äsja ise ütlesite, šeff,” kostab Maury peaaegu ärritunult, „et mõrvar lõi Morvali kalda ääres kiviga. Ja seejärel libises ohver ojasse…”

      „Justkui juhuslikult,” ironiseerib inspektor Sérénac. „Hoop vastu koljut ja Morvali pea on korraga vee all… Ei, kutid, ma võin teiega kihla vedada. Võtke kivi ja pekske Morvali aju. Ülal kalda peal. Isegi ühel juhult tuhandest ei jääks laiba pea veepõhja, kümne sentimeetri sügavusse vette laitmatult uppununa… Härrased, mina arvan, et lahendus on palju lihtsam. Meil on mingis mõttes tegu sama inimese kolmekordse mõrvaga. Esiteks koksan su maha. Teiseks löön su pea sodiks. Kolmandaks uputan su vette…”

      Inspektori huulile tõuseb sunnitud irve.

      „Meil on tegu väga motiveeritud mõrvariga. Tal on kinnisidee. Ja ta on Jérôme Morvali peale väga, väga vihane.”

      Laurenç Sérénac naeratab ning pöördub Sylvio Bénavidesi poole.

      „Tahtmine teda kolm korda tappa ei ole meie silmaarsti suhtes kuigi kena, aga lõppude lõpuks on see ju parem kui tappa üks kord kolme erinevat inimest, eks ole?”

      Sérénac pilgutab Bénavidesi poole silma, too aga tunneb üha suuremat kohmetust.

      „Ma ei tahaks külas paanikat külvata,” jätkab Sérénac, „aga mitte miski selle kuriteo puhul ei paista mulle juhuslik. Ma ei tea, miks, aga võiks peaaegu öelda, et tegu on kompositsiooniga, stseeniga maalilt. Iga detail oleks just nagu välja valitud. Täpne koht siin Givernys. Sündmuste kulg. Nuga, kivi, uputamine…”

      „Kättemaks?” pakub Bénavides. „Omamoodi rituaal? Kas seda peate silmas?”

      „Pole aimugi,” kostab Sérénac. „Küllap me näeme… Praeguse seisuga paistab, et lool ei ole mingit mõtet, aga kindel on see, et mõrvar on põhjalik…”

      Louvel suunab uudishimutsejad loiult uuesti silla poole. Sylvio Bénavides vaikib endiselt, keskendunult, otsekui püüdes Sérénaci sõnavoolus sotti saada, milles peitub mõte ja mis on provotseerimiseks öeldud.

      Korraga ilmub heinamaa paplisalust pruun vari, astub oranži lindi alt läbi ja tammub mööda mudast kallast. Agent Maury püüab teda edutult tagasi hoida.

      Saksa lambakoer!

      Rõõmus koer hõõrub end vastu Sérénaci teksapükse.

      „Etskae,” sõnab inspektor, „meie esimene vabatahtlik tunnistaja…”

      Sérénac pöördub sillal seisvate givernylaste poole.

      „Kas keegi tunneb seda koera?”

      „Jaa,” vastab kõhklematult keegi üpris eakas mees maalikunstniku rõivastes, sametpükstes ja tviidpintsakus. „See on Neptune. Siin teavad teda kõik. Ta jookseb küla laste järel. Turistide järel. Ta on osa maastikust, kui nii võib öelda…”

      „Tule siia, vanapoiss,” lausub Sérénac Neptune’i ette kükitades. „Sina siis oledki meie esimene tunnistaja? Ütle, kas sa mõrvarit nägid? Tunned teda? Pärast tuled ja annad mulle ütlused. Meil on siin veel natuke tööd vaja teha.”

      Inspektor murrab pajuoksa ja heidab selle paar meetrit eemale. Neptune läheb mänguga kaasa. Jookseb eemale, tuleb tagasi. Sylvio Bénavides jälgib hämmeldunult ülemuse tegutsemist.

      Viimaks tõuseb Sérénac püsti. Silmitseb ümbruskonda pikalt: telliskividest ja savisegust pesukoda, mis on kohe teisel pool oja; silda üle oja, ja kohe selle taga seisvat kummalist vahvärkehitist, mille kohal kõrgub omamoodi viiekorruseline torn ning mille seinal võib näha graveeritud kirja Chennevières’i veski. Mitte midagi ei tohi kahe silma vahele jätta, märgib Sérénac oma ajusoppi – tuleb tulla ja kõik potentsiaalsed tunnistajad läbi käia, ehkki mõrv pandi toime ilmselt umbes kell kuus hommikul.

      „Michel, aja inimesed minema. Ludo, ulata mulle kilekindad, otsime meie silmaarsti taskud läbi, ja kui vaja, teeme jalad märjaks, kui me ei taha keha liigutada.”

      Sérénac viskab ketsid jalast, võtab sokid ära, tõmbab teksapüksid poolde säärde üles, paneb kätte kindad, mille Maury tema poole ulatab, ning astub paljajalu ojasse. Vasaku käega hoiab ta Morvali keha tasakaalus, teise käega otsib pintsakutaskuid läbi. Tõmbab sealt välja nahast rahakoti ning ulatab selle Bénavidesile. Inspektori abi avab rahakoti ja kontrollib dokumente.

      Pole mingit kahtlust, tegu ongi Jérôme Morvaliga.

      Käsi tuhnib endiselt laiba taskutes. Taskurätid. Autovõtmed. Kõik kulgeb ühest kinnastatud käest järgmisse kinnastatud kätte ning jõuab lõpuks kilekotikestesse.

      „Pagan võtaks. Misasi…”

      Sérénaci sõrmed tõmbavad laiba pintsaku välistaskust kortsus kaardi. Inspektor pöörab pilgu allapoole. Lihtne postkaart. Kujutatud on Monet’ „Vesiroose”, etüüdi sinistes toonides – selliseid reprosid müüakse maailmas miljonite kaupa. Sérénac pöörab kaardi teistpidi.

      Tekst on lühike, kirjutatud trükitähtedega. ÜKSTEIST AASTAT. PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS.

      Otse nende viie sõna alla on kaardile kleebitud kitsas pabeririba, mis on kusagilt välja lõigatud. Veel viis sõna: Kuulutagem unistused kuriteoks, ma nõustun.

      Pagan küll…

      Oja vesi muutub inspektori pahkluude ümber korraga jäiseks, otsekui terasest käerauad. Sérénac hüüab eemal seisvatele uudishimutsejatele, kes olid trobikonnas pesukoja ümber, nagu oodanuks nad bussi:

      „Kas