Meie keemilised südamed. Krystal Sutherland

küsis Murray, avas samuti kokapurgi ja võttis sealt lonksu. „Issand. Vaene tšikk.”

      Lola oli juba püsti karanud. „Hink pakkus peatoimetaja kohta sinu asemel talle? On kaabakas! Ma ei kavatse mingil juhul sellele taevani kiidetud sõnumitoojale kujundust teha, kui sina seda ei juhi!”

      „Ei. Rahune maha. Ta andis selle koha meile mõlemale, aga Grace keeldus, sest ta – ja ma tsiteerin – „ei kirjuta enam”. See, kuidas ta seda ütles, kõlas jube kurjakuulutavalt.”

      „Ah soo,” sõnas Lola. Murray sikutas ta tagasi diivanile istuma. „Äkki juhtuvad siis halvad asjad, kui ta kirjutama hakkab. Oi! Äkki see, mida ta kirjutab, läheb täide? Või äkki on talle peale pandud voodoo-needus, nii et iga üles kirjutatud sõna murrab tema jalas ühe luu ja seepärast ta kõnnibki kepiga?”

      „Mis oleks, kui kiikame vanasse heasse FB-sse?” ütles Murray. „Pole midagi paremat küberjälitamisest, kui tahad nendest asjadest sotti saada.”

      „Ma juba tegelen sellega.” Kui ma Grace’i nime otsingulahtrisse trükkisin ja nupule vajutasin, ilmus ekraanile nimekiri kõigist mu tuttavatest, kelle nimes oli Grace. Sadie Grace Elizabeth Smith oli esimene, seejärel Samantha Grace Lawrence (käisime koos algkoolis), Grace Park (mingisugune kauge sugulane) ja Grace Payne (pole aimugi). Nende all oli nimekiri täpsete vastetega, kus oli umbes viis tõelist Grace Towni, kellega mul ühiseid sõpru polnud ja kellest ainult üks elas minu piirkonnas.

      Ma vajusin kössi. „Ükski neist pole tema.”

      „Oota, aga see?” küsis Lola ekraanile osutades.

      Ma klikkisin mulle kõige lähemal elava Grace Towni profiilipildil, millel oli punases kleidis, punaste huulte ja lokkis meekarva juustega tüdruk. Ta naeratas säravalt, silmad suletud ja pea naerdes kuklasse kallutatud, nii et tema rangluude teravad jooned tulid naha alt nähtavale. Läks ikka mitu sekundit, enne kui keegi meist ta ära tundis. Sest see oli tema. See oli toosama Grace Town, kes oli mind koju sõidutanud. Huuled olid samad, näokuju samuti.

      „Püha pask!” ütles Murray. „Tüübid lendaksid tema kallale nagu kajakad prügimäel.”

      „Tõlge: ta on atraktiivne naine, kes saab ilmselt paljudelt meestelt tähelepanu,” ütles Lola. „Ja lesbidelt,” lisas ta hetke pärast, kui oli ekraanile lähemale kummardunud. „Pagan. Ta näeb välja nagu Edie Sedgwick. See tüdruk on haigelt kuum.”

      Seda ta tõesti oli. Facebookis oli Grace Town pikk ja sale ja päevitunud, tema käed ja jalad tõid mõttesse sõnad nagu „graatsiline” ja „luigelik” ja „assa raks”. See on vist vana pilt, mõtlesin, aga ei olnud. Üleslaadimise kuupäev näitas, et sellest oli ainult veidi üle kolme kuu, kui Grace viimati pilti vahetas. Ma klikkisin läbi teised viis avalikku profiilipilti, kuid nende kõigiga oli sama lugu. Ükski neist polnud rohkem kui paar kuud vana, aga inimene nendel erines sellest, keda mina kohanud olin, nagu öö ja päev. Tema juuksed olid palju pikemad, langedes pehmete lainetena talle pihani. Oli pilte, kus ta oli rannas, pilte temast meigiga, pilte, kus ta naeratas uskumatult laia naeratust, sellist naeratust, mis särab reklaamimodellide näol, kui nad on salati söömise pärast eriti elevil. Tal ei olnud keppi, ei mingeid tumedaid sõõre silmade all, ei mingeid meesteriiete lademeid.

      Mis temaga viimase kolme kuu jooksul juhtunud oli, et ta oli nii muutunud ja murtud?

      Aga siis kutsus Sadie meid üles, et aitaksime isal õhtusöögi valmis teha, enne kui ema linnast enda kureeritavast kunstigaleriist koju jõuab. („Jumal tänatud! Ma võiksin terve hobuse ära süüa,” ütles Murray.) Me unustasime paariks tunniks Grace Towni müsteeriumi; sõime, pesime nõud ja vaatasime koos Netflixi, nagu meie neljapäevaõhtune rutiin ette nägi. Alles siis, kui ma olin sõpradele head aega öelnud, tagasi keldrisse läinud ja märganud ikka veel vaese vaevaliselt undava iMaci ekraani, mõtlesin ta peale uuesti, aga kui ma kord alustanud olin, ei suutnud ma enam lõpetada.

      Ma ei pesnud tol õhtul hambaid. Ma ei käinud duši all ega vahetanud riideid ega öelnud Sadiele ega Ryanile head aega, kui nad lõpuks kesköö paiku lahkusid. Selle asemel püsisin ma keldris ja veetsin ülejäänud õhtu, kuulates kõiki laule, mis The Strokesil Spotifys olid.

      „You say you wanna stay by my side,” lõõritas Julian Casablancas. „Darlin’, your head’s not right.”

      Oleksin ma olnud veidi vanem või targem või pööranuks ma rohkem tähelepanu dramaatilistele teismelisetunnetele, mida mu sõbrad mulle kirjeldanud olid, kui nad kellessegi armusid, siis võib-olla ei oleks ma rinnus põletavat kokkutõmbavat tunnet pidanud seedehäireteks, mida olid põhjustanud neli üleküpsetatud kanaga chimichanga’t, vaid oleksin taibanud, mis see tegelikult oli: palju tõsisem ja palju valulikum paine.

      See oli esimene öö, mil ma Grace Towni unes nägin.

      5. peatükk

      Kui ma järgmisel hommikul enne tundide algust Hinki avatud uksele koputasin, naeratas ta mulle ja viipas käega, et ma kabinetti astuksin.

      „Sa tegid Towni veenmisel head tööd, Henry, ta nõustus kohta vastu võtma,” ütles ta. „See oli sinust väga kena. Tal vaesekesel on raske olnud.”

      „Oodake, ta ikkagi teeb seda?” küsisin.

      „Ta tuli pool tundi tagasi minu juurde ja ütles, et sa olid ta meelt muutnud. Ma ei tea, mida sa talle ütlesid, aga see toimis.”

      Ma kergitasin kulme. „Ta ütles, et mina muutsin ta meelt?”

      „Te peaksite hakkama niipea kui võimalik koos esimest numbrit plaanima. Detsember tundub kaugel olevat, aga see jõuab kätte kiiremini, kui te arvate. Ma tegin eile paarile üheteistkümnendikule inglise keele tunnis säru, nii et te peaksite endale paar vabatahtlikku ajakirjanikku appi saama. Peamiselt need, kellel on vaja enda ülikooli lohistamiseks õppetööväliste harrastuste kohta linnukest kirja saada, nii et ma ei saa garanteerida, et nad midagi loetavat esitavad, aga see on hea algus.”

      „Mida te sellega mõtlesite, kui ütlesite „Tal on raske olnud”?”

      „Oh, tead küll. Kaheteistkümnendas klassis kooli vahetamine. See on alati raske. Igatahes, sea end kontoris sisse. Sinu kasutajanimi ja salasõna on arvuti ees märkmepaberil. Town on juba seal. Leung samuti. Ma saan aru, et teda sa juba tunned?” Hink vaatas mind samasuguse pilguga, nagu inimesed mind ikka vaatasid, kui teadsid, et ma olin viimane mees, kes Lola Leungi huuli suudles, enne kui ta meessoost lahti ütles.

      „Jah.” Ma köhatasin kurgu puhtaks, mitte ei teinud seda, mida ma teha tahtsin, see tähendab, öelda: Ta oli juba enne lesbi! Kas te ei tea, kuidas inimbioloogia töötab? „Lola on mu naaber.”

      „Naaber. Jah, muidugi. Siis pole teid vaja tutvustada. Mine sea end kontoris sisse, järgmise nädala alguses korraldame koosoleku, et esimese numbri kallal tööle asuda.” Hink suunas oma tähelepanu tagasi sellele, mis iganes tal arvutiekraanil lahti juhtus olema (kaklusklubi kohtumise planeerimine? Haikud?), nagu poleks ta just Grace’i-suurust pommuudist lagedale toonud.

      Ma pöörasin ringi ja kõndisin tuimalt väikesesse ruumi, kus asus koolilehe toimetus. See oli nagu akvaarium. Koridoriga külgnev sein oli täielikult klaasist ja uks (samuti klaasist) ei käinud lukku, eeldatavasti selleks, et hoida ära tiiraste teismeliste seksimaratone kontori mööbli peal, kuigi see strateegia oli täielikult läbi kukkunud eelmise aasta peatoimetaja näitel, kes oma tüdrukuga regulaarselt kontori diivanil seksis. Jumal tänatud, et nüüdseks olid suvevaheaja alguseks diivanikattele kogunenud kahtlased plekid tekiga kinni kaetud.

      Lola istus ajalehe kujundajale mõeldud Maci taga, kobakate kontsadega saabastes jalad lauale tõstetud, sirvis ASOS-e kodulehte ja lutsutas pulgakommi. Grace istus klaasseina vastu surutud väikese kirjutuslaua ääres, mis asetses peatoimetaja lauast eemal. Mulle tundus, et see laud oli Grace Towni äkilisest meelemuutusest tulenevalt millalgi viimase poole tunni jooksul ruumi ilmunud.

      „Hei!” ütlesin ma ruumi astudes, tundes teda nähes kummalist, tundmatut elevust. Grace’i vaatamise juures oli midagi tõeliselt segadusse ajavat nagu see tunne, kui sa näed kodusõja-