Meie keemilised südamed. Krystal Sutherland

ei ole eriti midagi peale tormiveekanali ja surnuaia, mis asub kvartal edasi.” (Surnuaia lähedus oli algkoolis toonud minu jaoks kaasa mitmeid kohtumisi nõustajaga, kuna ma olin ühe lühikese, aga pingelise perioodi vältel olnud veendunud, et minu vanavanaisa Johannes van de Vlierti vaim tahab mind ära tappa.) Grace ei öelnud midagi, ei vaadanud tagasi, lihtsalt tõstis käe, mis keppi ei hoidnud, justkui öeldes: Ma tean, ning kõndis edasi.

      Ma vaatasin talle hämmeldunult järele, kuni ta järgmise tänavanurga taha kadus.

      „Hola, vennas!” ütles mu õde Sadie kohe, kui ma välisukse enda järel sulgesin.

      „Jeesus, Suds, sa ehmatasid mu poolsurnuks,” ütlesin ma, haarates käega rinnust. Sadie oli minust kaksteist aastat vanem, hinnatud neuroteadlane ja teda peeti üldiselt ühtaegu nii pere musterlapseks kui ka mustaks lambaks. Me olime päris sarnased: tumedad juuksed, veidi punnis silmad, naerulohud. Kuigi Sudsi välimus oli minu omast pisut alternatiivsem: tal oli septum piercing, sleeve tattoo ja peened rastapatsid, mis olid kõik mälestused tema rahutust teismelisepõlvest.

      „Pole mingi kaks päeva sind näinud ega sinust kuulnud, poiss. Hakkasin juba arvama, et ema ja isa on sind mõrvanud ja madalasse hauda matnud.” See oli muidugi strateegiline vale. Sudsil oli parajasti käsil üpris nõme lahutus oma üpris nõmedast arstina töötavast abikaasast, mis tähendas, et umbes 90 protsenti ajast, mil ta haiglas ei olnud, veetis ta meie juures.

      „Sadie, ära ole naeruväärne,” ütles isa köögist, seljas tüüpiline Hawaii särgist, lühikestest pükstest ja mustadest prillidest koosnev komplekt. (Pärast seda, kui ta oma puutöökoja kolm aastat tagasi meie tagahoovi kolis, oli tema moevaist kiiresti taandarenenud. Ausalt öelda oli see ime, kui ta kandis midagi muud peale pidžaama.) Olime Sadiega oma juuksed temalt pärinud. Või vähemalt nii me arvasime. Pidev habemetüügas tema lõual oli tume, aga ta oli suurema osa mu elust kiilakas olnud. „Me teeksime tema haua vähemalt meeter või poolteist sügava. Siin majas võetakse mõrva tõsiselt.”

      „Toby ja Gloria võivad seda kinnitada,” ütles Sadie, viidates juhtumile, mis leidis aset kuus aastat enne minu sündi ja oli seotud kahe kuldkala, putukamürgi ning tema veelemmikute tahtmatu, ent ometi enneaegse surmaga.

      „Kakskümmend kolm aastat, Suds. Sellest on kakskümmend kolm aastat, kui su kuldkalad ära surid. Kas sa saad sellest juba üle?”

      „Mitte enne, kui olen kätte maksnud!” karjus Sadie dramaatiliselt. Maja tagaosas hakkas nutma väikelaps. Sadie ohkas. „Võiks arvata, et pärast kolme aastat hakkan ma emadusevärgiga ära harjuma, aga ma unustan kogu aeg selle pagana lapse ära.”

      „Ma lähen ise,” ütlesin ma, viskasin koolikoti maha ning suundusin mööda koridori Sadie vana toa poole, kus Ryan tavaliselt magas. Poiss oli olnud nagu minagi tööõnnetus ja üllatus. Ema ja isa olid plaaninud ainult üht last, aga kaksteist aastat pärast Sadie sündi said nad endale kraesse minu. „Ryan, poisu, mis toimub?” küsisin ma, kui avasin ukse ning nägin oma kahe ja poole aastast õepoega, keda isa nädala sees hoidis.

      „Henli,” ütles ta kähedal häälel, hõõrudes silmi. „Kus emme on?”

      „Tule, ma viin su tema juurde.”

      „Muide, kes see tüdruk on?” küsis Sadie, kui ma Ryanil käest kinni hoides mööda koridori tagasi kõndisin.

      „Tüdruk?”

      „See, kes su koju tõi.” Kui ta Ryani sülle võttis, oli Sadiel selline peenike kõver naeratus näol. Ma olin seda ilmet palju kordi varem näinud, siis, kui ta oli veel teismeline. See tähendas alati pahandust.

      „Oh. Tema nimi on Grace. Ta on uus. Ma jäin bussist maha, nii et ta pakkus mulle küüti.”

      „Ta on kena. Sellisel imelikul, janis-joplinlikul, ilmselt-sureb-kahekümne-seitsme-aastaselt-moel.”

      Ma kehitasin õlgu ja teesklesin, et ma polnud märganud.

      4. peatükk

      Kui Ryan oli maha rahunenud, läksin ma alla keldrisse, mille Sadie oli rohkem kui kümme aastat tagasi oma mängukoopaks muutnud (ja mille mina pärast tema ülikooli minekut pärisin). See polnud uhke. See meenutas natuke postapokalüptilist pommivarjendit. Mööbel ei sobinud kokku, betoonpõrand oli kaetud võltsidest Pärsia vaipadest koosneva lapitekiga, külmkapp oli vanem kui mu vanemad ja seinale oli kinnitatud halvasti topistatud hirvepea. Kõik ütlesid, et nad ei tea, kust see pärineb, aga mul oli kahtlane tunne, et Sadie oli selle teismelisena kuskilt pihta pannud ja mu vanematel oli kas liiga piinlik või olid nad Sadie teost liialt vaimustatud, et seda õigele omanikule tagastada. Võib-olla mõlemat.

      Minu kaks parimat sõpra olid nagu alati juba seal ja mängisid mu PS4 peal „GTA-d”. Need olid ilmumise järjekorras (st diivanil istumise järjekorras):

      • Murray Finch, 17, austraallane. Pikk, päevitunud, musklis, õlgadeni ulatuvate blondide lokkis juustega ja teismelisele omase vuntsiudemega. Tema vanemad olid umbes kuus aastat tagasi Ühendriikidesse elama tulnud, aga Muz rääkis ikka (meelega) nagu Steve Irwin ning ütles regulaarselt asju, nagu „terekest” ja „sooda” ja „kikukas”. Ta uskus tulihingeliselt, et „Krokodill Dundee” oli parim asi, mis oli austraallastele kunagi osaks saanud. Tüdrukud armastasid teda.

      • Lola Leung, 17. Tumeda naha, tumedate silmade, tumedate juustega (lühikeseks lõigatud). Mu eluaegne naaber ja enda sõnul „kolmekordne mitmekesisusoht”: isa poolt pooleldi hiinlane, ema poolt pooleldi haitilane, lisaks sada protsenti lesbi. Nii kaua, kui ma mäletan, olid pildid Lolast „sattunud kogemata” kõigile meie kooli promomaterjalidele, mille hulka kuulusid teiste seas aastaraamatu esikaas, kooli ees olev reklaamtahvel, koduleht ja isegi raamatukogus jagatavad järjehoidjad. Tema oli olnud kolm aastat tagasi ka mu esimene suudlus. Kaks nädalat hiljem oli ta lesbina kapist välja tulnud ja astunud pikaajalisse kaugsuhtesse Georgia-nimelise tüdrukuga ülejärgmisest linnast. Inimesed arvasid ikka veel, et minu suudlemisoskus oli see, miks ta otsustas oma väravasse lööma hakata. Ma üritasin ikka veel seda mitte isiklikult võtta. (Tüdrukud armastasid teda ka.)

      Ma toetusin trepijalamil käsipuule ja vaatasin neid. „Nii vahva, et kuigi ma ei jõudnud bussi peale ja olin suure tõenäosusega suremas ja/või surnud, siis teie kaks pidasite ikkagi normaalseks tulla minu majja, süüa minu toitu ja mängida minu mänge ilma minuta. Kas mu isa üldse märkas, et ma polnud teiega koos?”

      „Olgem ausad,” ütles Lola, pööras diivanil ringi ja naeratas mulle. „Justin armastab meid rohkem kui sind.”

      „Kuule, vana, kes see piff oli?” küsis Murray, tõstmata pilku ekraanilt, kus ta parajasti tankiga üle politseiautode kündis. „Ma nägin sind talle järele sööstmas, nagu ajaksid toorest krevetti taga.”

      „Tõmba slängiga tagasi, Känguru Jack,” ütlesin ma ja kõndisin üle toa, et panna tööle Sadie vana iMaci arvuti, mis pärast peaaegu kaht aastakümmet senini unnates elu külge klammerdus. „Siin ruumis pole ühtegi kaitsetut ameerika tüdrukut, keda sa võluda saaksid.” Murray suutis – enamjaolt – rääkida nagu normaalne inimene, aga ta oli millalgi avastanud, et kui ta räägib nagu Austraalia sisemaa bušman, teeb see teda naisolevustele kordades atraktiivsemaks. Mõnikord unustas ta selle välja lülitada.

      iMaci töölaual oli ainult üks kaust, pealkirjaks „Kadunud / Matused / Tagaotsitavad”, mis sisaldas ilusaid fotosid kõigist ruumis viibijatest (ja Sadiest), mida kasutada juhul, kui keegi meist kaob / sureb / hakkab kurjategijaks. Olime vanematele sõnad peale lugenud, et nad võtaksid vajaduse korral fotod just sellest kaustast ja edastaksid need meediale enne, kui ajakirjanikud Facebooki nuuskima lähevad ning valivad sealt suvalised koledad pildid, millel meid on vastu meie endi tahtmist täägitud.

      „Muzi jutus on tegelikult iva,” ütles La. „Kes see kummaline tüdruk oli, kellele sa järele jooksid? Kas sa mõtlesid endamisi „Lõpuks leidsin ühe, kes ei saa põgeneda”, aga siis tõestas ta vastupidist?”

      „Ha-ha. Ma ei suuda uskuda, et te mõlemad nägite seda.” Ma haarasin külmkapist purgi Coca-Colat ja läksin tagasi