Meie keemilised südamed. Krystal Sutherland

ta mu täisnime.

      „Sa tead, kes ma olen?” küsisin.

      „Jah. Ja sina tead, kes mina olen, nii et pole mõtet teeselda, et me ei tea. Miks sa mind ikka veel jälitad?”

      „Sellepärast, Grace Town, et ma olen nüüdseks koolist liiga kaugele kõndinud ja mu buss sõitis ilmselt juba minema ja ma otsisin head viisi, kuidas vestlust lõpetada, aga ei leidnud seda, niisiis leppisin oma saatusega.”

      „Milleks on?”

      „Kõndida selles suunas edasi, kuni mu vanemad mind kadunuks kuulutavad ja politsei mind linna piirilt leiab ja koju sõidutab.”

      Grace ohkas. „Kus sa elad?”

      „Highgate’i surnuaia juures.”

      „Olgu. Tule minu juurde. Ma viskan su ära.”

      „Oh. Äge. Aitäh!”

      „Ainult siis, kui sa lubad, et sa selle peatoimetajaasjaga peale ei käi.”

      „Olgu. Ei mingit pealekäimist. Kui sa tahad eriti lahedast võimalusest keelduda, siis see on sinu valik.”

      „Väga hea.”

      Oli niiske pärastlõuna äärelinnapõrgus; pilved meie peade kohal sama tahked nagu suhkruvaap, õuemuru ja puud ikka seda erksat, kuldse varjundiga hilissuvist rohelist tooni. Me kõndisime kuumal asfaldil külg külje kõrval. Möödus veel viis minutit piinlikku vaikust, mil ma üha otsisin midagi, mida temalt küsida. „Kas ma saaksin selle luuletuse lõpuni lugeda?” küsisin viimaks, sest kõigist võimalikest variantidest tundus see kõige ohutum. (Variant üks: nii et… kas sa oled nagu transvestiit või midagi? Mitte et sellest midagi halba oleks; mind lihtsalt huvitab. Variant kaks: mis värk su jalaga on? Variant kolm: sa oled kindlasti narkar, eks ole? See tähendab, tulid just võõrutusravilt, jah? Variant neli: Kas ma saaksin selle luuletuse lõpuni lugeda?)

      „Mis luuletuse?” küsis ta.

      „Selle Pablo-tüübi kirjutatud luuletuse. „Ma ei armasta sind”. Või mis iganes selle pealkiri oligi.”

      „Oh. Ikka.” Grace peatus ja ulatas mulle oma kepi, vinnas seljakoti kõhu peale, õngitses räsitud raamatu välja ning surus selle mulle kätte. See vajus lahti Pablo Neruda koha pealt, nii et sel hetkel teadsin ma kindlalt, et ta oli seda aina uuesti ja uuesti lugenud. Sattusin jälle selle rea peale, mis rääkis süngete asjade armastamisest.

      Armastan sind, nagu tuleb armastada teatud süngeid asju, salaja, varjude ja hinge vahel.

      „See on ilus,” ütlesin ma Grace’ile, kui raamatu sulgesin ja selle talle tagasi ulatasin, sest nii see tõesti oli.

      „Arvad?” Ta vaatas mind siiralt küsival pilgul, silmad kergelt kissis.

      „Sina ei arva?”

      „Mina arvan, et inimesed ütlevad niimoodi siis, kui nad loevad luuletusi, millest nad aru ei saa. Mina arvan, et see on kurb. Mitte ilus.” Ma ei saanud aru, kuidas see täiesti kena armastusluuletus kurb oli, aga samas, minu armastatu oli mu sülearvuti, seega ei öelnud ma midagi. „Võta,” ütles Grace, avas uuesti raamatu ja rebis luuletusega lehe välja. Ma võpatasin, nagu oleks mul päriselt valus. „Kui see sulle meeldib, võta endale. Ilus luule on minu peale raisatud.”

      Ma võtsin ta käest paberitüki, murdsin selle kokku ja libistasin taskusse, osaliselt šokeeritud, et ta oli raamatule viga teinud, osaliselt elevil, et ta oli vabatahtlikult andnud mulle midagi, mis ilmselgelt talle palju tähendas. Mulle meeldisid sellised inimesed. Inimesed, kes suutsid materiaalsetest asjadest kas peaaegu või täiesti kõhklemata loobuda. Nagu Tyler Durden.1 „Lõpuks oled sa ise kõigi oma asjade omand” ja nii edasi.

      Grace’i maja oli täpselt niisugune, nagu ma temast eeldasin. Aed oli rohtu kasvanud ja hooldamata, õuemurul oli lastud juba mõnda aega vabalt vohada. Akende ette olid tõmmatud kardinad ning maja ise, mis oli kahekorruseline ja ehitatud hallist tellisest, tundus kuidagi lontis, justkui maailma raskusest muserdatud. Sissesõiduteel seisis üksik auto, väike valge Hyundai, mille tagaklaasile oli kleebitud The Strokesi logo.

      „Oota siin,” ütles Grace. „Ma pean autovõtmed tooma.”

      Ma noogutasin ja jäin teda oodates omapäi maja ette murule seisma. Auto, nagu kõik muu tüdruku juures, oli kummaline. Miks ta kõndis (või pigem komberdas) iga päev viisteist minutit kooli, kui tal oli olemas juhiluba ja vaba auto? Iga teine kaheteistkümnendik, keda ma teadsin, oleks meeleheitlikult soovinud võimalust söögivahetunnil kaubamajja või McDonald’sisse sõita, et kooli ahistavalt territooriumilt pääseda. Ja siis pärastlõunal busside rodust mööduda ja veereda otse koju, kus ootavad söök ja PlayStationid ja ülimõnusad mugavad dressipüksid.

      „Kas sul juhiluba on?” küsis Grace minu selja tagant. Ma võpatasin natuke, sest ma ei olnud isegi kuulnud teda majast väljumas, aga seal ta seisis, autovõtmed väikese sõrme otsas kõlkumas. Ka võtmete külge oli kinnitatud The Strokesi logo. Ma ei olnud seda bändi kunagi eriti kuulanud, aga panin kõrva taha, et nad koju jõudes Spotifyst üles otsiksin.

      „Ee… tegelikult küll, jah. Ma sain selle paar kuud tagasi, aga mul pole veel oma autot.”

      „Väga hea.” Ta viskas võtmed mulle, kõndis kõrvalistuja ukse juurde ja võttis oma telefoni välja. Umbes kahekümne sekundi pärast tõstis ta pilgu ekraanilt ja kergitas kulme. „Noh? Kas sa teed uksed lahti või ei?”

      „Sa tahad, et mina sõidaksin?”

      „Ei, ma mõtlesin, et oleks jube naljakas sulle võtmed anda ja seista siin, kuni keegi leiutab teleportatsiooni. Jah, Henry Page, ma tahan, et sina sõidaksid.”

      „Ee… olgu siis. Ma olen veidi roostes, aga jah. Okei.” Ma tegin autouksed lahti, avasin ukse ja istusin juhiistmele. Auto sisemus lõhnas nagu Grace, see oli teismelise poisi muskusene maskuliinne lõhn. Mis oli minu jaoks äärmiselt segadusse ajav, kui tagasihoidlikult väljenduda. Ma käivitasin mootori – siiani oli kõik hästi – ja hingasin sügavalt sisse.

      „Ma üritan meid mitte ära tappa,” ütlesin. Grace Town ei vastanud, seega naersin ma omaenda nalja üle – üksik piinlik „ha” – ja panin siis tagurpidikäigu sisse.

      Mu vanaema oleks ka sõites lahedam välja näinud kui mina koduteel. Ma kummardusin higistades rooli kohale, üliteadlik sellest, et ma a) juhtisin kellegi teise autot, b) polnud mitu kuud ühtegi autot juhtinud ja c) olin end sõidueksamist läbi vedanud ainult tänu sellele, et eksamineerija oli mu tuumapohmellis sugulane ja ma pidin kolm korda peatuma, et ta saaks tee kõrval oksendada.

      „Kas sa oled kindel, et tegid oma sõidueksami ära?” küsis Grace, kui kummardus spidomeetrit kontrollima, kust ilmnes, et ma sõitsin lubatust kümme kilomeetrit aeglasemalt.

      „Kuule, ma pidin ainult kahele ametnikule altkäemaksu maksma. Ma olen oma juhiloa ära teeninud.” Ma vannun, et nägin teda peaaegu naeratamas. „Nii et sa tulid East Riverist, mis?”

      „Jah.”

      „Miks sa kaheteistkümnendas klassis kooli vahetasid?”

      „Elu on seiklus,” ütles ta lakooniliselt.

      „Noh, me oleme üks äärmiselt põnev institutsioon. Ma näen selgelt, miks see sind võlus.”

      „Hink tundub äge vend. Ta satub kindlasti igasugu hulludesse sekeldustesse.”

      „Ta on tõeline peo hing.”

      Ja siis, jumal tänatud, oli see läbi. Ma jõudsin oma maja ette ja kangutasin sõrmed rooli küljest lahti, teadvustades endale esimest korda, kui pingul olin ma oma lihaseid hoidnud.

      „Ma arvan, et ma pole näinud kedagi nii närviliselt sõitmas pärast… Kas sul on vaja end hetkeks koguda?” küsis ta.

      „Mis ma oskan öelda? Ma olen tõeline mässaja.”

      Eeldasin, et Grace libistab end juhiistmele, aga ta käskis mul hoopis mootori välja lülitada. Me ronisime mõlemad

1

Tyler Durden on „Kaklusklubi” peategelane. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.