Looduse leiutamine. Alexander von Humboldti uus maailm, I. Andrea Wulf

ranniksekvoia-looduspark) Californias. Humboldti pargid on ka Chicagos ja Buffalos. Nevada osariik oleks peaaegu saanud nime Humboldti järgi, kui 1860. aastal käisid põhiseaduse konventsiooni debatid osariigi nimetamise asjus. Ligemale 300 taimeliiki ja üle 100 loomaliigi on nimetatud tema järgi, nende seas ka Californias kasvav Humboldti liilia (Lilium humboldtii), Lõuna-Ameerikas elav guaanopingviin (Spheniscus humboldti) ja veidi alla 2-meetrine raevukas kiskja – Humboldti suurkalmaar (Dosidicus gigas), keda leidub Humboldti hoovuse vetes. Ka mitmed kivimid kannavad tema nime, nagu humboltiid ja humboltiin, ning Kuu peal on piirkond Mare Humboldtianum (Humboldti „meri“). Mitte kellegi teise järgi pole nimetatud nii palju geograafilisi, bioloogilisi ja samuti inimkultuuriga seotud objekte.

      Ökoloogid, keskkonnakaitsjad ja looduskirjanikud toetuvad Humboldti seisukohtadele, paljud neist seda ise teadmata. Rachel Carsoni „Hääletu kevad“ (Silent Spring) tugineb Humboldti vastastikuse seotuse kontseptsioonile ja James Lovelocki kuulus Gaia teooria Maast kui elavast organismist on silmatorkavalt sarnane kõnealuse kontseptsiooniga. Humboldt kirjeldab Maad kui „looduslikku, elavat ja seesmiste jõudude poolt juhitut“ ja nii jõudis ta Lovelocki ideedest 150 aasta võrra ette. Humboldt pani oma uut kontseptsiooni esitava teose pealkirjaks „Kosmos“ (Kosmos, heites kõrvale esialgse nimevariandi Gäa).

      Meid on loonud meie minevik. Nikolaus Copernikus näitas meile, kus me universumis asume, Isaac Newton avas meile mehaanika ja gravitatsiooni seadused, Thomas Jefferson andis meile mõned uued vaated vabadusele ja demokraatiale ning Charles Darwin tõestas, et kõik liigid põlvnevad ühistest esivanematest. Need ideed määratlevad meie suhted maailmaga.

      Humbolt andis meile kontseptsiooni loodusest endast. Irooniline on, et Humboldti vaated on saanud tänapäeval nii enesestmõistetavaks, et me oleme suuresti unustanud nende vaadete looja. Siiski on meil selle mehega otsene side tema ideede kaudu ja nende paljude inimeste kaudu, keda ta on inspireerinud. Köiena ühendab Humboldti looduskäsitus teda meiega.

      „Looduse leiutamine“ (The Invention of Nature) on minu katse avastada Humboldt. See on olnud rännak kogu maailmas, mis on mind viinud arhiividesse Californias, Berliinis ja Cambridge’is, kui nimetada vaid mõningaid. Lugesin läbi tuhandeid kirju, kuid liikusin ka Humboldti jälgedes. Ma nägin Saksamaal Jenas selle anatoomikumi varemeid, kus Humboldt nädalate kaupa loomi oli lahanud, ja Antisanas, Ecuadoris leidsin 3600 meetri kõrguselt, pea kohal tiirutamas neli kondorit ja ümberringi metsikud hobused, lagunenud hüti, kus ta 1802. aasta märtsis oli öö veetnud. Quitos hoidsin ma käes Humboldti Hispaania passi originaali – ülitähtsat dokumenti, mis võimaldas tal reisida läbi Ladina-Ameerika.

      Kui ma avasin Berliinis kastid, mis sisaldasid tema märkmeid, sain ma lõpuks aru, kuidas tema mõistus töötas – imepärased kollaažid tuhandetest märkmetest, visanditest ja numbritest. Kodule lähemal, Briti raamatukogus Londonis, kulutasin hulga nädalaid, lugedes Humboldti avaldatud raamatuid, mõned tohutu suured ja rasked, nii et jõudsin neid vaevu lauale tõsta. Cambridge’is vaatasin ma Darwinile kuulunud isiklikke koopiaid Humboldti raamatutest – neid, mida Darwin oli hoidnud purjelaeva Beagle pardal riiulil, otse oma rippvoodi kõrval. Raamatud on täis Darwini pliiatsimärkuseid. Neid raamatuid lugedes tundsin, nagu oleksin salaja pealt kuulanud, mida Darwin Humboldtiga räägib.

      Leidsin ennast lebamas öises Venezuela vihmametsas ja kuulamas möiraahvide kummalisi hüüdusid. Kuid sattusin ka Manhattanil orkaan Sandy ajal elektrikatkestusse – olin sõitnud sinna, et lugeda mõningaid dokumente New Yorgi avalikus raamatukogus. Imetlesin vana, 10. sajandist pärit torniga mõisahoonet Pióbesi külas Torino lähedal, kus George Perkins Marsh kirjutas 1860. aastate algupoolel mõne osa oma raamatust „Inimene ja loodus“ (Man and Nature) – see raamat oli inspireeritud Humboldti mõtetest ja tähistab looduskaitse liikumise algust Ameerikas. Jalutasin värskelt sadanud sügavas lumes ümber Thoreau Waldeni tiigi ja matkasin Yosemite’is, tuletades endale meelde John Muiri mõtet, et kõige selgem tee universumisse kulgeb läbi ürgmetsa.

      Kõige erutavamad hetked olid, kui ma lõpuks ronisin Chimborazole, mäele, mis oli Humboldtile tema mõtete kujunemisel olnud nii oluline. Kui mööda paljast nõlva üles kõndisin, oli õhk nii hõre, et iga sammu astumine tundus igavikuna – pressisin aeglaselt ülespoole, kuigi jalad olid tina täis ja tundusid olevat muust kehast lahutatud. Minu imetlus Humboldti vastu kasvas iga sammuga. Tema ronis Chimborazole vigastatud jalaga (ja kindlasti mitte selliste mugavate ja vastupidavate matkasaabastega, nagu mul jalas olid), kott instrumente täis laaditud ning pidevalt peatudes, et mõõtmisi teha. Uurimisretk läbi maastike ja kirjade, läbi mõtete ja päevikute on andnud tulemuseks selle raamatu. „Looduse leiutamine“ on minu soov avastada uuesti Humboldt ja taastada tema õige koht looduse ja teaduse panteonil. See on ka soov mõista, miks me täna mõtestame loodust just nii, nagu seda teeme.

      ESIMENE OSA

      Teeleasumine: Ideede tõus

      1

      Algused

      Alexander von Humboldt sündis 14. septembril 1769 jõukas Preisi aristokraatide peres, kes elas talvel Berliinis ja veetis suved perekonnamõisas Tegelis, väikeses lossis, mis jäi suurlinnast ligikaudu 15 kilomeetrit loodesse. Tema isa Alexander Georg von Humboldt teenis ohvitserina, oli Preisi õukonna kammerhärra ja tulevase kuninga Friedrich Wilhelm II usaldusisik. Alexanderi ema Marie Elisabeth oli rikka vabrikandi tütar, kes oli toonud perekonda raha ja maavaldusi. Humboldtide nimi oli Berliinis au sees ja tulevane kuningas oli koguni Alexanderi ristiisa. Kuid hoolimata kasvamisest privilegeeritud peres oli Alexanderi ja tema vanema venna Wilhelmi lapsepõlv õnnetu. Nende armastatud isa suri ootamatult, kui Alexander oli üheksa-aastane ja nende ema ei ilmutanud poegade vastu kuigi suurt kiindumust. Kui isa oli olnud sarmikas ja sõbralik inimene, siis ema oli range ja jahe ning jäi lastele emotsionaalselt kaugeks. Emaliku soojuse asemel pakkus ta poistele parimat haridust, mida Preisimaal oli tollal võimalik saada, hankides neile eraõpetajateks terve rea valgustusaja mõtlejaid, kes sisendasid oma õpilastesse armastust tõe, vabaduse ja teadmiste vastu.

      Õpetajatega tekkisid poistel omamoodi suhted, milles võib leida ka märke isa kuju otsimisest. Eriti üks õpetaja, Gottlob Johann Christian Kunth, kes juhtis nende haridusteed palju aastaid, kasutas õpetamisel iseäralikku viisi, näidates välja ühelt poolt rahulolematust ja pettumust, kuid samas julgustades õpilasi enda vaadetele kindlaks jääma. Liikudes nende lähistel ja jälgides üle õla, kuidas poisid arvutasid, tõlkisid ladinakeelseid tekste või õppisid prantsuse keelt, parandas Kunth neid pidevalt. Ta polnud nende arenguga kunagi päris rahul ning reageeris igale nende eksimusele, justkui oleks sellega tahetud talle haiget teha või teda rünnata. Poiste jaoks aga oli selline käitumine palju piinavam kui et ta oleks neile kepiga nähvanud. Nagu Wilhelm hiljem on öelnud, olid nad kogu aeg meeleheitel, kuidas Kunthile meele järele olla, ja tundsid „igikestvat ängistust“, et ei suuda teda rõõmustada.

      Eriti raske oli Alexanderil, kes pidi õppima samu aineid nagu tema varaküps vend, hoolimata sellest, et oli kaks aastat noorem. Lõpuks hakkas ta arvama, et jääb vennale andekuses alla. Kui Wilhelm hiilgas ladina ja kreeka keeles, siis Alexander tundis ennast saamatu ja aeglasena. Alexander on hiljem oma sõbrale rääkinud, kuidas ta oli niivõrd hädas, et õpetajatel „tekkis kahtlus, kas isegi tavaline intelligents temas kunagi välja lööb“.

      Tegeli loss ja ümbruskond.

      Wilhelm sukeldus kreeka mütoloogiasse ja Vana-Rooma ajalukku, Alexander oli aga raamatute keskel püsimatu. Selle asemel põgenes ta klassiruumist, kui aga sai, et ringi luusida ja koguda ning visandada taimi, loomi ja kivimeid. Kui ta naasis, taskud täis putukaid ja taimi, andis pere talle hüüdnimeks „väike apteeker“, kuid ei võtnud tema huvisid tõsiselt. Perekonnalegendi järgi olevat Preisi kuningas Friedrich Suur (Friedrich II) poisilt küsinud, kas ta kavatseb samuti maailma vallutada nagu tema nimekaim Alexander Suur. Noor Humboldt olevat vastanud: „Jah, härra, aga oma mõistusega.“

      Humboldt on hiljem oma lähedasele sõbrale rääkinud, et suur osa tema varasemast noorusest möödus inimeste keskel, kes teda armastasid, kuid ei mõistnud. Õpetajad olid nõudlikud ja tema ema endassetõmbunud,