Ainult mitte Ivy Pocket. Caleb Krisp

Trinity hertsoginna.”

      Mu süda hakkas rinnus taguma.

      „Kunagi oli ta väga uhke daam,” pomises mees.

      „Ma tundsin teda,” teatasin ma. „See tähendab… ma teadsin tema nime.”

      „Ära ole nii sünge, väike preili,” ütles mees. „Sul pole vaja lasta ennast häirida mõrvast ja kuriteost. Jäta see täiskasvanutele, kuuled?”

      Tal oli muidugi õigus. Mina olin nooremtoatüdruk. Suurepärane ja kaunis. Aga siiski kõigest laps. Mida teadsin mina mõrvast ja kuritegudest? Või südamesse torgatud pistodadest? Õige vastus: mitte midagi. Kuni praeguseni. Kuni praeguse hetkeni.

      „Luba mulle, et sa ei muretse selle hirmsa asja pärast.” Mees patsutas mu käsivart, pilgus isalik mure. „Kas lubad, väike preili?”

      Püüdsin naeratada, aga see lihtsalt ei õnnestunud. „Ma luban.”

      3

      Laev oli just purjed heisanud. Istusin merevaatega lamamistoolis ja püüdsin mõelda. Tavaliselt tegin ma seda hämmastavalt hästi – sest olen lausa sündinud filosoofiaprofessor. Või vähemalt abiraamatukoguhoidja. Aga mitte praegu.

      Olin kohutavalt närvis. Käed värisesid. Ajud olid sõlmes. Inimesed kogunesid nagu lemmingud reelingu äärde, heites viimaseid pilke rannikule. Ometi ei näinud mina muud kui Trinity hertsoginnat, kes lamab voodis, nuga rinnus. Ja kuigi pussitamine oli imetlusväärselt huvitav surmapõhjus, polnud see tõelisele hertsoginnale mingi sobiv viis vedru välja visata. Tema vääris midagi palju väärikamat. Näiteks krabi sõra kätte lämbumist. Või allakukkuva kroonlühtri all lömastamist.

      Faktid olid järgmised. Suremas naine – ta ei lootnud eriti enam nädala lõpunigi elada – tapeti oma voodis. Miks? Ja kes seda tegi? Mõtlesin nägemusele kivi sees – hertsoginna ukse taga kükitav naine, kes piilub lukuaugust sisse. Kas tema oligi tapja? Värin raputas mind luudeni läbi. Kellateemandi ja hertsoginna õudse surma vahel peab olema mingi seos. Vanaeit ju mainis mulle, et õelad lollpead ajavad seda ainulaadset kivi taga.

      See oli kahtlemata loogiline.

      „Kas te kuulsite, mis hertsoginnaga juhtus?” kriiskas kohutavalt etteulatuvate hammaste ja kaelkirjakukaelaga naine, kui tema ja ta jässakas mees peatusid minu ees reelingu ääres. „See on äärmiselt šokeeriv!”

      „Liiga palju raha,” märkis abikaasa. „Sellised rikkurid leiavad alati õudse lõpu.”

      Naine ahmis õhku (tundus, nagu teeks häält hobune, kes on naela kapja astunud). „Ära ole nii vastik, Angus! See on kohutav, just nimelt kohutav. Ma palvetan, et tapja oleks praeguseks juba kinni püütud.”

      „Mõrtsukas on ikka veel vabaduses,” kostis vastus.

      Naine ahmis taas õhku. „Angus, sa ei arva ometi, et ta on siin laevas?”

      Angus leidis, et see on vägagi tõenäoline. Tema naine haaras endal rinnust ja kuulutas, et hakkab kohe minestama.

      „Ärge olge jabur,” ütlesin toolilt tõustes. „Tapja on praeguseks ilmselt juba miilide kaugusel. Kui ta muidugi ei leidnud seda, mida saada tahtis, sel juhul otsib ta võib-olla mujalt edasi, aga see, et ta on siin laeval, on küll metsikult rumal mõte.”

      Naine tundis ilmset kergendust. Mees kibrutas laupa.

      „Sa paistad sellest asjast kohutavalt palju teadvat,” ütles ta ja vaatas mind huviga. „Kus su ema ja isa on, noor daam?”

      „Minu vanemad kukkusid vulkaanikraatrisse,” teatasin ma. „Ema puhuti ära kaugele Kongosse ja nüüd elab ta koos taimetoitlastest pügmeede hõimuga ning isal oli piisavalt aru peas, et kokkupõrkes õhku lennata.”

      Need tobedad olevused vahtisid, silmad sõna tõsises mõttes punnis. See oli täiuslik hetk võtta kott ja minna oma kajutit otsima.

      Leidsin selle otsekohe. Ruum oli väike, aga igati mugav. Aga kui aus olla, siis polnud esimene klass kaugeltki nii luksuslik, nagu olin oodanud. Kukutasin koti põrandale ja heitsin kitsale voodile pikali.

      „No nii, Ivy,” ütlesin valjusti, „mida sa siis nüüd tegema hakkad?”

      Ma ei saanud oma missiooni katkestada. Ümbrikus, mille hertsoginna oli mulle andnud, oli tema Londonis elava advokaadi aadress. Härra Horatio Banks. Ma võisin kaelakee temale viia. Pesta oma käed sellest mõrvarlikust segadusest puhtaks ja kõndida minema. Mitte keegi poleks mind argpüksiks pidanud. Loomulikult oli teisigi võimalusi. Võisin Kellateemandi üle parda visata ja teha näo, et see pole kunagi minu käes olnudki. Aga siis mõtlesin hertsoginnale – ja viiesajale naelale. Ma olin ju ülesande vastu võtnud, eks ole? Vandunud seda teha ja nii edasi. See oli ilmselt viimane lubadus üldse, mille keegi hertsoginnale andis. See pidi ju midagi tähendama. Mulle. Ja talle.

      Lõppude lõpuks oli mul lihtne otsustada. Ma täidan oma lubaduse. Sadagu taevast või pussnuge, aga ma saan näha, kuidas Kellateemant ripub Matilda Butterfieldi kaelas.

      Ärkasin paar tundi hiljem ja tundsin ennast tähelepanuväärselt värskena. Hertsoginna õudne surm tegi mulle ikka muret, aga ma ei lasknud sellel oma tuju rikkuda.

      Enne uinumist olin võtnud tarvitusele vajalikud abinõud, et kaitsta Kellateemanti. Olin tõmmanud väikese kirjutuslaua kajutiukse ette, tõkestades niimoodi tee kõigile sissetungijatele. Ja ma magasin, hinnaline kivi padja all. Ilma musta sametkarbi ja vana võtmeta (olin enne küll karbist välja võtnud hertsoginna kirja leedi Elizabethile), sest need polnud vajalikud ja samas lausa karjusid: „Palun, röövige meid!” Sellest küll abi ei oleks.