Ainult mitte Ivy Pocket. Caleb Krisp

vahele ja kui see uuesti nähtavale ilmus, oli pihus messingist võti. Ta pillas võtme voodile, pilk ikka karbil.

      „Võti, mu laps,” sosistas ta. „Keera karp lahti.”

      2

      Pistsin võtme lukuauku ja keerasin. Vaikust lõhestas terav ja kõva prõks. Sametine kaas avanes. Tundsin äkilist ootusärevust. Mida ma ometi näha saan? Mahalõigatud sõrme, millel on pitsatsõrmus? Või vägivaldsest surmast jäätunud silmamuna? Või inimsüdant, mis ikka veel lööb?

      „Vaata,” hüüdis hertsoginna, tõmmates laekast täiesti tavalise kaelakee, mille küljes rippus täiesti tavaline (kuigi üsna suur) teemant.

      Olin rabatud. „Kas see ongi? Ja muud ei midagi?”

      Vana naine naeratas süngelt. „See ei avaldagi sulle muljet?”

      „Oh, ilus on see küll,” nentisin voodile istudes. „Kindlasti ka väärt terve varanduse.”

      „Õigupoolest on see hindamatu,” väitis hertsoginna. Ta õgis ehet pilguga. „See kivi pole mulle kuulunud just kaua, aga mind kurvastab, et pean sellest lahkuma – kuigi see on mind väga piinanud.”

      Teda piinanud? Mutt oli peast soe. Eks seda tee inimestega vist suremine, arvasin ma.

      Hertsoginna puhises pahaselt. „Sa vaatad kaelakeed ja näed seda ilusat juveeli. Aga Kellateemant tähendab palju rohkemat. Sel asjal on laastav võim.”

      Kibrutasin kulmu. Võib-olla ma isegi turtsatasin (kuid peenel moel).

      „Kas sa kahtled mu sõnades?” küsis hertsoginna ja nägi üsna rahulolev välja. „No ega ma ei süüdista sind. Aga on kindel, et sel teemandil on üsna mitu rabavat omadust. Üks asi on see, et ta näitab aega.” Ta lükkas kaelakeed minu poole ja sosistas: „Vaata!”

      Ainult selleks, et seda erutuvat olendit rahustada, tegin nii, nagu ta ütles. Teemant oli suur, umbes muna mõõtu, kuid lamedam. Selle peal oli tilluke kell elegantsel hõbedasel alusel, mis kinnitas keti kivi külge.

      „Olgu päev või öö – kaelakee järgi võid alati kella õigeks panna,” ütles hertsoginna. „Ja seal sees pole mingit mehhanismi, seda ei saa üles keerata. Ometi on kell käinud juba sajandeid.”

      Kibrutasin kulmu. „Aga kuidas?”

      „Kell töötab teemandi abil,” seletas hertsoginna rõõmsa valmisolekuga. „Ükskõik millises maailma punktis sa oled, kell lihtsalt paneb ennast sekundi pealt õigeks – justkui teeks seda mingi nähtamatu käsi.”

      Ma polnud kunagi kuulnud, et teemant võiks teha selliseid asju. Aga ma polnud lihtsalt nõus mingi tobeda kella pärast pöördesse minema. Kella all helkis ja lõkendas teemant hertsoginna hämaras toas küünlavalgel, mistõttu ma seda vist ei näinudki.Nimelt järgmist asja kivi juures, mis selle teistsuguseks tegi.

      Kivi sisemuses, otse selle keskel, voogas ja keerles hall udu. Äkitselt see hajus ja ma nägin Pariisi kohale tõusvat päikest – katused suplesid selle meekarva värelevas kumas. Kogu linn näis olevat püütud kivi sisse lõksu. See oli minu meelest tähelepanuväärne. Tähelepanuväärne küll, kuid mitte midagi sellist, mille pärast arust ära minna.

      „See pole veel kõik,” jätkas hertsoginna innukalt. „Kui kivi tahab, võib ta lasta sellel, kelle käes ta on, heita põgusaid pilke minevikule, olevikule või tulevikule. Mitte ainult inimese enda elule, vaid ka teiste omale. Need nägemused võivad olla meeldivad.” Hertsoginna pilk muutus häguseks. „Ja võivad ka õudust tekitada.”

      Vaat see oli huvitav. Muidugi ma ei uskunud teda. Aga ometi oli see oivaline mõte. „Kas see kivi teeb veel midagi?” küsisin ma.

      Hertsoginna sulges silmad. „Ei midagi, mis sinusse puutub, laps.”

      Vaatasin ainiti teemanti ja mulle hakkas koitma võimalus. Vana naine oli suremas. Ta oli mind kohale kutsunud. Näidanud mulle seda hindamatut kaelakeed. Usaldanud minu kätte võtme. Sellel võis olla ainult üks seletus. „Oh te kallis, tore, haige vana lobamokk!” hüüatasin tema juurde tormates. „Te annate mulle Kellateemandi! Annate selle müstilise pärandi ühelt põlvkonnalt teisele. Olge te õnnistatud, kullake!”

      Hertsoginna naer kõlas nõrgalt ja kuivalt, kuid täitis terve toa. „Ära ole rumal. Sul on õigus oletada, et mul on sinuga midagi tegemist seoses selle kiviga. Aga sa pead olema käskjalg, ei midagi enamat.”

      „Oih.” Köhatasin kurgu puhtaks ja tõusin püsti. „Ega ma tegelikult ei mõelnudki, et…”

      „Sinu ülesanne on lihtne,” katkestas Trinity hertsoginna. „Ma mainisin Butterfielde. Soovin, et sa toimetaksid Kellateemandi nende mõisa Suffolkis – selle nimi on Butterfield Park ja seda on kerge leida – ning viiksid kaelakee sinna minult kingituseks.”

      „Kingituseks?” kordasin ma.

      Hertsoginna noogutas. „Matilda Butterfieldile. Ta saab kohe kaksteist. Sa viid kivi talle sünnipäevaks. Tema auks korraldatakse ball – anna kivi üle kõigi külaliste ees. Mitte hetkegi varem, saad aru? Mis sa arvad, kas saad hakkama?”

      Kehitasin õlgu. „Ma olen kindel, et saan selle tobeda vana teemandi Butterfield Parki toimetada.”

      „Ma pole veel lõpetanud,” nähvas hertsoginna. „Kui sa ülesande vastu võtad, pead mõistma, et sellega on seotud tingimused. Ranged, kindlad tingimused.” Ta tõstis lihava sõrme ja kutsus mind lähemale. „Sa ei tohi kaelakeed kaela proovida. Mitte kordagi. Mitte keegi ei tohi seda enne balli näha, isegi mitte silmanurgast. Ja absoluutselt mitte keegi peale Matilda Butterfieldi ei tohi seda teemanti kanda. Kas sa saad sellest aru?”

      Ausalt öeldes olin solvunud. Kas see poolearuline paksmagu arvab tõesti, et ma olen mingi põhimõttelage tänavaplika, kes proovib keed kaela kohe, kui on üksi jäänud? On ikka häbematu!

      „Sa pead kivi Matildale viima, olgu, mis on.” Vana naise hääl kõlas susinal nagu lõgismaol. „Kas sa saad aru, laps?”

      „Jaa, jaa, ma saan suurepäraselt aru. Ärge solvuge, kullake, aga te olete selle asja pärast küll ülearu leilis. See ei ole teie tervisele hea. Teate küll, üks jalg juba hauas ja nii edasi.”

      „Ära sina minu tervise pärast muretse,” nähvas Trinity hertsoginna. Ta hingas pinnapealselt sisse. „Täna pärastlõunal väljub laev Inglismaale. Sina oled pardal.”

      „See on tore mõte,” ütlesin ma, läksin akna juurde ja vaatasin välja hommikupäikesesse, „aga mul ei ole raha. Tüdruk ei saa laevaga sõita, kui tal pole võimalik piletit osta.”

      „Loll jutt suhu tagasi,” tõrjus hertsoginna käega viibates. „Ma maksan kinni su tagasisõidu Inglismaale ja enamgi veel.” Ta noogutas akna all seisva laua poole. „Sealt leiad kõik, mida sul vaja on.”

      „Hertsoginna,” ütlesin ükskõikselt ja prantsatasin tagasi voodile, „kui te ütlesite, et enamgi veel, siis kui palju rohkem? Küsin seda ainult sellepärast, et minu säästud on praegu peaaegu olematud.”

      „Viissada naela,” vastas hertsoginna. „Praegu viiskümmend. Ülejäänu maksab minu advokaat Horatio Banks järgmisel päeval pärast sünnipäevaballi.” Ta sirutas käe ja haaras minu omast (tema puudutus oli jahmatavalt külm). „Kas sa võtad ülesande vastu, Ivy? Kas vannud seda? Kas sa annad mulle pühalikult oma ausõna?”

      „Teil on minu sõna,” kuulutasin tõsiselt nagu surnumatja. „Mitte üks hing ei näe kivi enne sünnipäevaballi ja ma panen isiklikult Kellateemandi Matildale kaela.”

      „Sa ei proovi seda, olgu kiusatus kui tahes suur?” küsis ta karmilt.

      „Mitte iialgi,” lubasin ma. Siis inetas kulmukortsutus mu suurepärast laupa. „Andke andeks, et ma küsin, kullake, ma ei topi tavaliselt oma nina sinna, kuhu mul asja pole – olen lausa sündinud Šoti mägismaa erak – aga kuidas teie Butterfieldidega