Ainult mitte Ivy Pocket. Caleb Krisp

kohale jõuad, anna see kohe talle üle.”

      „See on peletislikult helde kingitus, kullake,” ütlesin ma kerget kadedusetorget tundes.

      „Leedi Elizabeth jumaldab Matildat – kõik tema lootused ja soovid on seotud selle lapsega. Sul pole aimugi, kui lohutav on mul nüüd, kui surm juba läheneb, talle see kingitus teha.” Vana naine osutas karbile. „Tule, on aeg kaelakee luku taha panna.”

      Olin juba valmis andma kivi hertsoginnale tagasi, kui see hakkas mul käes pulseerima. Esialgu õige tasa. Siis juba väga intensiivselt. Sellest näis kiirgavat pehmet ja virvendavat hõbedast valgust, mis valgustas magamistoa viimset kui soppi. Kaelakee tundus mu naha vastas soe.

      „Ongi jälle käes!” sosistas hertsoginna pead tõsta püüdes. „Räägi, laps, mida sa näed?”

      Alguses ei näinud ma midagi, valgus oli liiga hele. Siis see hämardus, hall udu voogas ja keerles nagu varemgi ning hajus siis. Vaatasin lähemalt. Kui udu oli hajunud, nägin laia koridori. See oli pikk ja nõrgalt valgustatud, seinad kaetud tumedate puitpaneelidega, põrandal punane vaip. Siis näitas kivi ust, selle kõrval kärul lebas hõbedane kandik. Tundsin selle kohe ära. Uks viis samasse sviiti, kus ma istusin.

      Hakkasin juba hertsoginnale ütlema, mida ma näen, kui see juhtus. Midagi liikus. Ei, keegi liikus. Ilmus varjust ja peatus hertsoginna ukse taga. See oli naine, kuigi tema nägu kadus hämarusse. Naisel oli seljas hall kleit. Käes tumedad kindad. Ta vajus ukse ees kükki. Surus seejärel silma vastu lukuauku. Ta piilus sisse!

      „Mis on, laps?” kähvas hertsoginna kannatamatult. „Mida sa näed?”

      Pillasin kivi käest ja jooksin magamistoast välja. Kihutasin läbi elutoa nii kiiresti, kui jalad võtsid – need võtsid lausa hirmuäratavalt kiiresti – ja lõin ukse pärani. Süda vasardas rinnus, kui valmistusin nuhile vastu astuma (sest ma olen lausa sündinud viie tärniga kindral). Aga koridor oli tühi. Hõbekandik oli kohal. Pooleldi söödud peekon samuti. Aga ei märkigi salakavalast naisest. See oli kohutav pettumus.

      Kui tulin hertsoginna magamistuppa tagasi, oli nägemus Kellateemandist kadunud. Kaelakee nägi täiesti tavaline välja. Rääkisin hertsoginnale, mida olin näinud.

      Vana paksmagu värises, tema pilk sähvis mööda tuba ringi.

      „Nuhk!” sosistas ta. „Mind hoiatati, aga ma ei uskunud.”

      „Mille eest teid hoiatati?” küsisin ma.

      „Kellateemandil on raevukaid imetlejaid – ja on ka vaenlasi. Need on kivi jälitanud sellest ajast saadik, kui see Budatta metsikust džunglist leiti. Mulle räägiti, et nad tulevad kivile järele, enne kui ma suren, aga ma ei uskunud. Ütlesin, et see on lihtsalt eelarvamuslik loba.” Hertsoginna jäi mind ainiti vaatama. „Võimalik, et keegi tahab kivi ära krabada, enne kui sa Butterfield Parki jõuad. Sellepärast oledki sina täiuslik inimene kaelakeed kohale viima. No kes oskaks kahtlustada tagasihoidlikku orvust teenijatüdrukut, kes on ihuüksi maailmas?”

      See kõlas küll veidi solvavalt. Aga siis mõtlesin viiesajale naelale ja tahtmine virutada hertsoginnale padjaga vastu pead hajus.

      „Võib-olla oli seal lihtsalt uudishimulik toatüdruk,” pakkusin abivalmilt. „Või siis oli nägemus vale.”

      Vana naine raputas pead ja kui ta rääkima hakkas, siis tema hääl värises. „Kivi ei edasta väljamõeldisi, laps – ainult fakte: seda, mis oli, mis on ja mis tuleb.” Siis näis hirm ta pilgust hajuvat. „Aga võib-olla sul ongi õigus ja see oli kõigest lukuaugust sisse piiluv toatüdruk. Nad nuhivad alati mu järel – loodavad, et kukun surnult maha ja nad saavad mu ehted ära varastada.”

      Heitsin napi pilgu kaelakeele ja hetkeks tundsin omamoodi igatsust. Pöörast soovi vaadata uuesti selle südamesse ja näha, mida see paljastab. Aga enne, kui jõudsin seda teha, oli hertsoginna kaelakee mul käest ära tõmmanud, sametkarpi pannud ja karbi kaane kinni vajutanud.

      „Kust imekohast teie küll sellise teemandi saite?”

      Hertsoginna vaikis. Tõmbas keelega üle huulte. „Ühelt tuttavalt.”

      „Kas tahate kirjutada Matildale kirja või kaardi?” küsisin ma.

      „Anna kaelakee talle ballil,” kähistas hertsoginna, iga hingetõmme valmistas talle vaeva, „ja ütle, et Winifred Farris saadab selle oma parimate soovidega. Matilda vanaema saab aru. Nii, pane see nüüd lukku.”

      Võtsin taskust võtme ja tegin, nagu kästud. Hertsoginna ulatas karbi mulle. „Pane see kotti. Hoia alati enda juures praegusest hetkest kuni Butterfield Parki jõudmiseni. Minu advokaat härra Banks saab sinuga Londonis sadamas kokku ja saadab sind.” Hertsoginna vaatas mind pealaest jalatallani. „Niisuguse väljanägemisega sa küll ei saa laevale minna. Kapis on sulle sobiv kleit. Britannialt oma kajutist leiad veel tosina.”

      Plaksutasin rõõmust käsi. „Hertsoginna, te olete püstihull, aga lihtsalt suurepärane!”

      Hertsoginna puhises, aga näis rahulolev.

      Kleit oli ilus – lihtne valgest musliinist rüü kahvatusinise särbiga – ja mina olin selles kleidis kaunis. Üldse mitte nagu teenijatüdruk. Hoopis nagu printsess. Või vähemalt postkontoriülema tütar.

      Kui mul oli karp kindlalt kotti pakitud ning ümbrik pileti ja viiekümne naelaga taskus, näis, et Trinity hertsoginnal pole mind enam tarvis. Tema silmad olid jälle suletud. Oletasin, et ta magab.

      „Hüvasti, hertsoginna,” sosistasin ma, vaadates, kuidas tema paksud põsed vabisesid iga raske hingetõmbe juures, naise nägu varjutas surm. „Naudi reisi, mis sind ees ootab. Ma olen kindel, et see on põnev.”

      Kui ma sviidi ukse sulgesin, kuulsin viimast korda hertsoginna rabedat ja sünget häält. „Hüvasti, laps,” sosistas ta, „ja tänan sind.”

      Kui ma hotellist lahkusin, lootsin, et see jube juhataja ikka märkab, et ma sõidan ära kahehobusetõllas. Aga juhatajat polnud kusagil näha. Tõld viis mu Le Havre’isse ja peagi leidsin ennast keset suurt hulka inimesi, kes käratsedes Britannia poole liikusid. Britannia oli uhke laev ja ma avastasin rõõmuga, et hertsoginna oli mulle broneerinud koha esimeses klassis.

      Kuna laev ei olnud reisijate pealeminekuks veel valmis, võtsin istet esimese klassi ooteruumis. Koht lausa kihas aristokraatidest – oli silindritega härrasmehi ning karusnahkades, sulgedega kübarates ja juveelidega ehitud daame.

      Olin just kontrollinud, kas Kellateemant on alles (leidsin, et kontrollin seda iga viie minuti tagant), kui minu kõrvale istus valges ülikonnas lühike mees. Ta oli üsna pahura moega ja korrutas midagi häiriva sagedusega. Midagi sellest, et Pariis läheb allamäge.

      „Häbilugu,” ütles mees otseselt mitte kellelegi. „Ma mäletan aegu, kui selles linnas võis magada lahtise aknaga. Lukustamata uksega. Ja nüüd siis see. Kohutav häbilugu – just nimelt nii.”

      „On või?” küsisin ma, suutmata end tagasi hoida. Hullumeelsed mulle meeldivad.

      „On tõesti,” kinnitas mees pead vangutades. „Ole õnnelik, et sina ja su pere Pariisist minema saate, väike preili.”

      „Ma reisin üksi,” teatasin uhkelt.

      „Sinu vanuses? Ennekuulmatu!” Ta kibrutas laupa. „Peaasi muidugi, et sa siit ära lähed. Tõesti šokeeriv. Ja veel nii peenes hotellis nagu Grand.”

      Korraga olin väga huvitatud selle mehe segasest sonimisest. „Ma olin just seal,” kuulutasin ma. „Mis selle Grandiga siis on?”

      „Seal see juhtuski. Lihtsalt kohutav!”

      „Lõpetage see lalisemine, juhmard,” nähvasin ma. „Rääkige, mis juhtus.”

      „Mõrv, vaat mis. Surnukeha leiti täna hommikul,” ütles mees. „Toatüdruk leidis ta – naine oli puhta surnud. Pistoda südamesse torgatud.”

      Mu südames süttis hirmukübe ja levis terves rinnas. See libises ja vingerdas edasi. Väänles