Kõik tema hirmud. Peter Swanson

Sandersit joonistada. Selle asemel joonistas ta hoopis Alan Cherney näo, see tuli tal peaaegu ideaalselt välja. Miski oli kergelt paigast ära, silmad olid liiga lähestikku, juuksepiir liiga madal, Kate võttis vana kustutuskummi ja parandas vead. Visandi parandamine võttis rohkem aega kui selle joonistamine, aga lõpuks oli sarnasus täielik. Kate kirjutas pildi alla mehe nime ja kuupäeva ning lisas siis „Boston, Massachusetts”. Ta joonistas peaaegu eranditult portreesid ja tema visandivihikud olid täis pilte inimestest, keda oli äsja kohanud. Tal oli sääraseid plokke terve virn, kõige varasemad olid pärit algkooli ajast. Nende lehitsemine – ta tegi seda tihti, eriti siis, kui toas konutas – oli nagu päeviku lugemine. Ta nägi lähedaste sõprade nägusid, keda oli joonistanud vaid paar tundi pärast nende esimest kohtumist, ja inimeste nägusid, kelle olemasolu ta oli täielikult unustanud. Alani pilti vaadates mõtles ta, kas ta tunneb mehe kümne aasta päras üldse ära. Või ehk osutub see visandiks, mille ta tegi vahetult pärast tulevase abikaasaga tutvumist. Ilmselt esimene variant.

      Ta keeras tühja lehe, pani silmad kinni ja üritas joonistada Carol Valentine’i, vanemat naist, kes oli talle korteris ringkäigu teinud. Ta suutis meenutada tema silmi, laupa, juukseid, kaela, aga nina ja suu ei olnud tal nii täpselt meeles. Selle asemel, et Carolit joonistada, joonistas ta ennast; ta mäletas, milline ta nägi välja hommikul vannitoas peeglisse vaadates. Juuksed, mida oli äsja lõigatud, olid lükatud kõrva taha. Tema silmad olid pärast pikki tunde kuiva õhuga lennukis veidi rohkem paistes kui tavaliselt. Aga Kate joonistas endale kerge naeratuse, mis nägi lõpuks välja pigem nagu närvilise, kõnet pidama hakkava pruutneitsi ärev muie. See ei tabanud päris täpselt tema meeleolu, aga ta jättis visandi nii. Ta ei kustutanud peaaegu kunagi oma autoportreesid.

      Järgmisele lehele joonistas ta uksehoidja Sanibeli, kellega oli just tuttavaks saanud. Selle asemel, et lihtsalt mehe nägu visandada, joonistas ta Sanibeli seismas oma laua juures, ning lisas siis tema jalgade juurde Sandersi. Kate ei olnud harjunud kasse joonistama ja Sanders tuli valesti välja, ta näis ähvardav, ehkki polnud seda sugugi.

      Kate pistis joonistusploki voodi alla ja tõusis püsti. Tal oli kõht jälle tühi, ta läks kööki, sõi leiba ja juustu, mõtles veinipudeli avada, aga muutis siiski meelt. Vihm peksis nüüd vastu aknaid ja Kate mõtles korraks kunstnikule, kes pritsib värvijugasid lõuendile. Ta vahtis mõnda aega köögiaknast välja, otsustas, et talle meeldib tema uus korter, mitte ilmse luksuse, vaid kõrgete lagede ja suurte akende pärast. Ta sai siin hingata. Ta otsustas teha teed, taipas, et polnud seda ostnud, aga leidis siis kõrgest kapist karbi Red Rose’i. Kate täitis kannu veega, pani selle gaasipliidile ja läks elutuppa. Üht seina katsid sisseehitatud raamaturiiulid ja ta uuris raamatuid. Suuremalt jaolt kõvas köites aimeraamatud, ehkki üks riiul kuulus täielikult John D. MacDonaldi pehmekaanelistele väljaannetele. Ta võttis ühe. „Tumedam kui merevaik”. Travis McGee müsteerium. Kaanel oli seksikas pilt lühikese topiga tüdrukust. Leheküljed olid ajaga kollaseks tõmbunud. Küllap olid need kuulunud Corbini isale, mõtles Kate. Kus Corbini raamatud olid? Oli tal üldse raamatuid? Travis McGee raamatute all oli veel üks riiul pehmekaaneliste kriminullidega. Ta võttis ühe Dick Francise romaani – „Luude purustamine” –, mida ta vist ei olnud veel lugenud, ja läks sellega toa kõige suurema akna all seisva pika beeži diivani juurde. Ta heitis pikali, luges paar esimest lõiku, pani silmad kinni ja jäi kohe magama.

      Unes nägi Kate parki, tiiki, mida piitsutas ja kurrutas metsik vihm. Ta seisis ühe kollaste okstega paju all. George Daniels oli tiigi teisel kaldal. Kate’i ei üllatanud, et ta oli Bostonis – teda ei üllatanud seegi, et mees oli veel elus –, sest tema unenägudes oli George alati elus ja jälitas teda. Mees silmas teda paju varjus ja hakkas üle tiigi ujuma. Kate’il oli vintpüss kaasas ja kui George tilkuva ja naeratavana veest välja tuli, tulistas tüdruk teda mitu korda, kuulid läbistasid mehe särgi, aga see oli ka kõik. Üks kuul tabas George’i lõuga ja too äigas selle kõrvale nagu parmu. Ta tuli endiselt Kate’i poole.

      Kate ärkas, kael ja rind higiga kaetud, ninas mingi kibe ja kirbe hais. Talle meenus veekann, ta hüppas püsti, Dick Francise raamat kukkus põrandale, ja jooksis kööki gaasi kinni keerama. Vesi oli ära keenud ja kann suitsema hakanud. Ta tegi ühe akna nii laialt lahti kui võimalik ja tõstis kannu köögirätikut kasutades aknalauale. Vastu kannu kukkuvad vihmapiisad tõid kuuldavale sisisevaid helisid. Miski selle napilt välditud katastroofi juures pani tema silmad kirvendama. Siis meenus talle unenägu. George pargis, kuulid tungisid vaevu tema särgist läbi. Mõte, et George oli unes teda Ameerikasse jälitanud, pani Kate’i peaaegu naeratama. Muidugi oli George tema järel tulnud. Kui tema unenäod oleksid kuningriik, oleks George kuningas kogu eluks.

      Kui kann oli maha jahtunud, võttis Kate selle aknalaualt. Kannu põhi oli süsimust; ta peab uue ostma. Metall oli veel soe, nii et Kate pani selle sügavasse roostevabast terasest kraanikaussi ja läks tagasi diivani juurde. Nüüd luges ta pool raamatut läbi, enne kui magama jäi.

      Teda äratas koputus uksele. Kate pilgutas silmi, hetkeks ei saanud ta aru, kus viibis. Väljas oli veel valge, aga korteris oli hämar. Koputati uuesti, valjemalt ja kauem. Kate tõusis, tema põlved nõksatasid. Kui kaua ta oli maganud?

      Ta läks ukse juurde ja piilus läbi uksesilma. Ta ootas pooleldi, et näeb seal Alanit, aga kalasilma läätsest paistis hoopis naise nägu, kellel olid lühikeseks lõigatud juuksed, kohvikarva nahk ja tumepruunid silmad. Jahe huvipuudus naise pilgus sundis Kate’i endamisi ütlema politseinik. Audrey Marshall on surnud, lausus hääl. See oli George Daniels, kes tema peas sosistas. Kate tõmbas ukse lahti.

      4. peatükk

      Naine tutvustas end uurija Jamesina, võttis vöö küljest ametimärgi ja näitas Kate’ile. Kate kutsus uurija sisse ning enne, kui ukse kinni pani, märkas eemal koridoris kaht vormis politseinikku ning kuulis raadiosaatja raginat.

      „Kas Audrey Marshall on surnud?” küsis Kate automaatselt.

      „Miks te seda küsite?” tahtis uurija teada, tema pilgus vilksatas üllatus.

      „Ma… hm… kuulsin, et ta oli kadunud.”

      „Millal te kuulsite, et ta on kadunud?”

      Kate rääkis oma saabumisest eelmisel õhtul, sõbrast, kes koridoris seisis ja Audrey uksele prõmmis.

      „Millal see täpselt oli?” küsis uurija ja võttis tumehalli jaki sisetaskust väikese märkmiku.

      Kate pakkus aja nii täpselt, kui suutis, ja uurija pani selle kirja. Kate jälgis uurijat, kui too kirjutas. Tal oli piklik nägu, kõrged põsesarnad ja Kate’ile tundus, et ta ei kasutanud meiki. Uurija tõstis pilgu märkmikult ja Kate märkas, kuidas tema sõõrmed korraks puhevile läksid.

      „Ma jätsin kannu tulele,” ütles Kate.

      „Vabandage. Ma ei…”

      „Jätsin kannu pliidile ja kõrvetasin selle ära. See siin haisebki.”

      „Oi. Ma panin seda tähele jah.”

      „Soovite istet võtta?”

      Uurija pilk liikus kergelt üle toa, enne kui ta ütles: „Tänan, ei. Ma kogun praegu ainult ütlusi. Ja ma tahaksin teilt kellaaegade kohta natuke rohkem informatsiooni saada.”

      „Ta on surnud, eks?” küsis Kate.

      „Me uurime kahtlast surmajuhtumit teie naaberkorteris. Me pole veel surnukeha tuvastanud.”

      „Hea küll.”

      „Ütlesite, et tulite just Londonist? Te ei tundnud teda?”

      „Ei, ma ei tunne siin kedagi. Tegemist oli siis mõrvaga?”

      „Me käsitleme seda kui surma kahtlastel asjaoludel, jah. Mida te oskate mulle selle korteri omanikust rääkida?”

      „Ta on mu vanaonu pojapoeg. Corbin Dell. Ma ei tunne tegelikult teda ka. Me pole kunagi kohtunud, aga me korraldasime korterivahetuse, sest ta viidi tööga seoses Londonisse üle.”

      Uurija kirjutas veel midagi oma märkmikku ning küsis: „Ega te vist ei tea, kas Corbin Dellil oli Audrey Marshalliga mingi suhe?”

      „Ei,