Kõik tema hirmud. Peter Swanson

Eriti teie oma, sest teie akendest avaneb vaade linnale ja jõele.” Ta madaldas häält, nagu võiksid teised korterid tema juttu kuulda.

      „See on kaunis,” ütles Kate.

      „Teate, see maja ehitati Veneetsia palatso eeskujul.”

      „Ma mõtlesingi, et see meenutas Itaaliat. See siseõu.”

      „Arhitekt oli bostonlane, aga ta käis Itaalias ja tuli siis siia. Sellest on muidugi aastaid. Mu abikaasa räägib teile sellest meeleldi, kui meie juurde dringile tulete.”

      Carol lahkus ja Kate pani tema järel ukse kinni. Ta seisatas hetkeks, endiselt vapustatud tualetis juhtunust, sellest, et leidis tabletid käekotist, kui oli unustanud, et need sinna pani. Kuid ta oli end pärast seda mõttes rahustanud ja tundis end nüüd paremini. Või siis hakkas tablett lihtsalt mõju avaldama, sirutas oma rahustavad sõrmed tema nahale.

      Nüüd tegi ta korteris ise ringkäigu, uuris kõiki üksikasju, sisseehitatud raamaturiiuleid, maale seintel. Kõik toad olid kaunilt sisustatud, aga kuidagi isikupäratud, nagu oleks kõik asjad välja valinud sisekujundaja, mis ilmselt oligi tõsi. Magamistoas, polsterdatud peatsiga kaheinimesevoodi vastas seisis madal kummut, millel oli umbes viisteist raamitud fotot. Need olid suuremalt jaolt mustvalged perepildid, tehtud puhkusel. Paadid ja rannad. Kate uuris neid. Ta tundis ära Corbini isa, oma ema nõo, aga ainult varem nähtud piltide järgi. Ta oli enamikul piltidel, tavaliselt Corbini ja Kate’i teise onupoja poja, Philipiga. Kate mõtles, miks Corbini kummutil polnud ühtki pilti tema emast, aga siis meenus talle, et see korter oli kuulunud Corbini lahutatud isale, kes oli surnud, ja küllap olid need isa, mitte poja fotod.

      Kate mõtles, kui suur osa ülejäänud korterist oli isa stiilis. Ta eeldas, et suurem osa. Ema juttudest mäletas ta, et Richard Dell oli 1970ndatel kolinud oma ameeriklannast naisega Bostonisse. Tema töö oli kuidagi seotud rahandusega („liigutas hiigelsummasid,” rääkis Lucy Priddy tütrele) ja 1980ndatel oli ta ajanud kokku terve varanduse. Richard ja tema naine Amanda olid elanud Põhjarannikul, mereääres häärberis New Essexis. Kui nende lapsed olid teismelised, olid Richard ja Amanda lahutanud, Amandale jäi maja rannikul ja Richard ostis korteri Bostonis, Bury Streetil majas number 101. Pärast seda, kui Richard Bermudal puhkusel olles ujuma minnes õnnetul kombel hukkus, jäi korter Corbinile.

      Kõike seda oli Kate kuulnud kaks kuud tagasi oma vanematega pühapäevalõunat süües.

      „Su kauge sugulane Corbin võttis minuga ühendust,” oli Lucy öelnud. Nad olid talveaias, lõuna oli söödud, aga jõid veel veini. Kate’i isa Richard oli nende borderterjeri Alice’iga jalutama läinud.

      „Oi,” ütles Kate.

      „Sa pole teda vist kunagi näinud. Oled sa temaga kohtunud?”

      „Ta on su nõbu Richardi poeg, eks ole? Tolle, kes paar aastat tagasi suri?”

      „Ta uppus, jah. Tegelikult sa kohtusid Richardiga, Charlotte’i pulmas. Ma ei tea, kas sa mäletad. Corbiniga kohtusin esimest korda tema isa matustel.” Kate’i vanemad olid matuse pärast Massachusettsisse kohale sõitnud, kuigi olid ühendanud reisi ringsõiduga Maine’i rannikul, sest see oli midagi, mida nad mõlemad olid alati tahtnud teha.

      „Ta tundus väga armas. Ja nii kena. Nägi välja peaaegu nagu – kes see näitleja on, kes sulle „Spioonidest” meeldis? Mingi Rupert?”

      „Rupert Penry-Jones. Miks sa mulle seda räägid? Mulle jääb mulje, nagu tahaksid sa mulle öelda, et oled korraldanud minu abielu vanaonu pojaga? Kas me oleme jälle kiviajas?”

      Lucy puhkes naerma; see oli spontaanne naer, mitte see pingutatud kellukesehelin, mida ta mõnikord seltskondlikel üritustel kuuldavale tõi. „Jah, kullake. Kõik on korraldatud. Ei, aga ma räägin seda sulle põhjusega. Ma pole veel päris seniilseks muutunud. Corbin Dell kolib pooleks aastaks Londonisse – mingi üleviimine seoses tööga või midagi – ja ta saatis mulle e-kirja, sest ta teab, et sa elad Londonis.”

      „Ta ei küsinud ometi, kas ta võib minu juures elada?”

      „Ei, ei. Muidugi mitte. Aga ta ütles, et tahab uurida, ega sa ole huvitatud korterite vahetamisest. Ta ütles, et talle meeldiks, kui keegi Bostonis tema korteris elaks, ja siis võiks tema sinu korteris elada, nii säästaks tema raha ja sinul oleks võimalik pool aastat Ameerikas veeta.”

      Kate võttis lonksu veini. See oli valge ja liiga magus. „Mida ma Bostonis teeksin?”

      „Mõtlesin, et käiksid mõnel kursusel, nagu sa oled rääkinud. Küllap on neil graafilise disaini koole. Ja sa joonistad muidugi edasi.”

      „Mis mu tööst saab?” Kate oli just saanud osalise tööajaga koha asemel täiskohaga töö ühes kunstitarvete kaupluses Hampsteadis.

      „No see pole sul ju päris karjäär, või mis?”

      Kate, kes selles osas emaga nõustus, oli sellest hoolimata häiritud ega vastanud midagi. Osa temast teadis, et rumal oleks sellisest võimalusest keelduda. Kuus kuud teises riigis. Ta polnud kunagi Ameerikas käinud ja Bostonis oli kuuldavasti tore. Ta oli kuulnud, et see on hallatav linn, mitte nagu New York või London. Tal on koht, kus elada. Ilmselt on see ilus koht. Ja mida rohkem põhjuseid talle pähe tuli, seda ärevamaks ta muutus, mõistes, et ilmselt keeldub ta pakkumisest. Oli veel liiga vara. Tal oli parem, aga ta ei olnud veel päris terve.

      „Ma tunnen, et hakkan viimaks Londoniga harjuma, ja kõik sujub, ja ma lihtsalt ei taha millegagi riskida.”

      „Muidugi, Kate. Ta küsis, nii et mõtlesin uurida. Ma mõistan täiesti.” Kui ema rääkis, taipas Kate, et ema polnud iial uskunud, et Kate kasutaks võimalust pooleks aastaks Bostonisse kolida. Just see mõte piinas Kate’i kogu ülejäänud pärastlõuna. Isa tuli Alice’iga jalutamast ja nad otsustasid minna White Swani Braintree keskuses, enne kui Kate pidi rongiga tagasi Londonisse sõitma. Koduteel oli Kate natuke purjus, ta nägi vaimusilmas kõiki asju, mis võisid Bostonis hästi minna, ja siis kõik asju, mis võisid minna halvasti. Ta mõtles kogu aeg ema hääletoonile, kuidas ema oli teadnud, et Kate keeldub. Kõige rohkem just see sundiski Kate’i vanematele helistama, kui ta Londonis oma korterisse jõudis, ja neile ütlema, et mõtles ringi.

      „Oi,” ütles ema.

      „Ma arvan, et rumal oleks keelduda. Praegu ei hoia mind siin miski kinni. Peale sinu ja isa muidugi.”

      „Me tuleksime külla.”

      „Ütle Corbinile, et mulle meeldiks see. Või parem saada mulle tema e-posti aadress ja ma ütlen talle ise.”

      Ta oli Corbinile kirjutanud samal õhtul, enne kui jõudis araks lüüa. Corbin rõõmustas väga. Nad korraldasid korterivahetuse aprilli lõpust oktoobri alguseni. Kate oli tööl lahkumisavalduse esitanud ja leidnud graafilise disaini kooli, kus ta sai võtta InDesigni ja Illustratori kursuseid. Ja nüüd oli ta siin, esimene tund pidi olema esmaspäeva pärastlõunal. Kate läks tagasi koridori, mis viis elutuppa, kuhu uksehoidja Bob oli pannud tema kotid. Kate teadis, et peaks asjad lahti pakkima, aga teda tabas väsimuselaine. Ja nälg. Ta läks kööki, siin olid kivist tööpinnad ja roostevabast terasest köögitehnika. Köök nägi välja nii, nagu poleks seda kunagi kasutatud. Ta avas külmkapi ukse. Keset riiulit seisis uhkes üksinduses šampanjapudel, mille küljes oli kollane märkmepaber. Tere tulemast, Kate – naudi! oli sellele tiheda, kokkusurutud käekirjaga kirjutatud. Kate tundis end süüdi, et polnud Corbinile midagi jätnud, ehkki oli kirjutanud talle palju pikema tervituskirja ümbruskonna kirjeldusega.

      Kui šampanja ja hulk kastmeid välja arvata, oli külmkapp peaaegu tühi. Ta avas sügavkülmiku ja leidis sealt virna õhtusööke Trader Joe nimelisest kohast. Ta luges juhendit sügavkülmutatud boeuf bourguignon’i karbilt ja otsustas, et saab sellega hakkama. Karp oli tuttav ja samas väga erinev, toitumisalane informatsioon oli antud untsides, mitte grammides ja kalorites, mitte energiasisalduses. Kate sai mikrolaineahjust sotti ja hakkas õhtusööki soojendama, siis lasi ta klaasi kraanist vett täis ja jõi ära, enne kui jõudis mõelda, kas kraanivesi ikka kõlbab juua. Maitsel polnud viga, aga see erines sellest veest, mida tema oli harjunud jooma. Mineraale oli rohkem. Ta valas endale klaasi