Kõik tema hirmud. Peter Swanson

küll vastupidist.

      „Ma näen, et olete kogu oma maise vara kaasa võtnud,” ütles mees kaht kotti silmitsedes. Kate pigem tajus kui nägi, et temast möödus üks naine ja astus majja. Uksehoidja ei paistnud teda märkavat.

      „Kui teie võtate kohvri, võtan mina koti,” ütles Kate ja kahe peale õnnestus neil asjad kolmest kulunud marmorastmest üles fuajeesse tassida. Uksehoidja jättis kohvri plaaditud põrandale ja läks kiirel sammul oma laua taha. Tüseda mehe kohta liikus ta kergelt.

      „Ma lubasin proua Valentine’ile helistada, kui te siia jõuate. Ta on korteriühistu esimees ja tahtis teile ise teie uut korterit näidata.”

      „Oi, hea küll,” ütles Kate ringi vaadates. Fuajee oli kitsas ja kaunis. Kõrgest laest rippus klaaskupliga kaetud nelja lambiga lühter. Seinad olid värvitud rikkalikku kreemikat karva.

      „Preili Priddy on all fuajees,” ütles mees torusse ja pani selle hargile. „Ta tuleb kohe alla. Viime teie pagasi lifti. Te olete põhjatiivas kolmandal korrusel. Teie korterist avaneb kaunis vaade Charlesile. Olete varem Bostonis käinud?”

      Kuni Kate talle selgitas, et pole varem Ühendriikides käinud, tuli külgtrepist alla umbes seitsmekümnendates eluaastates pikka kasvu, haiglaslikult kõhn naine, tema kingad plaaditud astmetel valjusti klõbisemas. Ta kandis pikka musta kleiti, kaela ümber oli lillemustriga sall. Hõbedased juuksed olid keerukasse krunni seatud. Kate mõtles, kas naine riietus alati nii või kavatses ta hiljem välja minna. Naine tutvustas end Carolina ja surus Kate’i kätt. Caroli käsi oli nagu kimp söögipulki, mida kattis õhuke paber.

      „Kate, ma olen kindel, et te oleksite Corbini korterist isegi sotti saanud, aga ma arvasin, et ega tervituskomitee ka halba tee.” Kui uksehoidja oli Kate’i pagasi lifti tõstnud, võttis Carol temalt võtme ja juhatas Kate’i keerdtrepist üles. „Ega teil ei ole midagi trepist mineku vastu? See on mu igapäevane trenn.”

      Kate kinnitas, et läheb hea meelega trepist, ning tundis kergendust, et ei pea liftiga sõitma.

      Kolmandal korrusel pööras Carol vasakule ja Kate läks tema järel mööda pikka, vaibaga kaetud koridori, kus üks uks oli vasakul, üks paremal ja üks koridori lõpus. Vasakpoolsele uksele koputas parasjagu üks umbes Kate’i-vanune naine. Kate arvas, et seda naist ta oligi varem siseõues silmanud.

      „Kas ma saan teid aidata?” küsis Carol valjusti.

      Naine pööras ringi. Ta kandis teksaseid ja madala kaelusega kampsunit. Tema juuksed ulatusid õlgadeni ja ta oleks olnud peaaegu ilus, ent tal ei olnud lõuga. Selle puudumine oli nii silmatorkav, et Kate mõtles korraks, kas naine oli mingis jubedas õnnetuses lõua kaotanud.

      „Kas te töötate siin? Kas ma saaksin selle ukse võtme? Ma olen oma sõbra pärast mures.” Ta rääkis ärevusest kiledaks muutunud ninahäälega.

      „Miks te mures olete?” küsis Carol. „Kas kõik on korras?”

      „Ma ei saa teda kätte. Pidime lõunat sööma, helistasin talle tööle ja seal ei ole teda samuti nähtud. Ja nüüd olen ma mures.”

      „Kas te uksehoidjaga rääkisite?”

      „Ei, ma tulin otse siia. Teate, see ei ole tema moodi. Ma olen talle mingi tuhat tekstsõnumit saatnud.”

      „Vabandage,” ütles Carol. „Mul endal ei ole võtit, aga võib-olla peaksite meie uksehoidja Bobiga rääkima. Ta teab kindlasti midagi. Mis teie sõbra nimi on?” Carol oli hakanud jälle edasi minema ja Kate järgnes talle.

      „Audrey Marshall. Kas te tunnete teda?”

      „Ma olen temaga kohtunud, kullake, aga ma ei tea temast suurt midagi. Rääkige Bobiga. Tema aitab teid. Ta oleks pidanud teid aitama, kui te siia tulite.”

      Kate avastas, et kõnnib koridori seina ääri mööda, tema õlg peaaegu puudutas paneelidega kaetud seina. Murelik sõber oma kileda hirmunud häälega oli Kate’i rinnus jälle tekitanud pitsitava tunde, hirm paisus temas nagu õhupall. Ta mõtles oma tablettidele, mis olid kohvris tualett-tarvete kotis, tema käeulatusest väljas.

      „See on nii veider,” ütles Carol võtit koridori lõpus asuva ukse lukuauku pannes, „et keegi ilma uksehoidjaga rääkimata siia jõuab. Ma olen kindel, et tegelikult pole kellegagi midagi juhtunud.” Ta ütles seda sellise tooniga, nagu ei juhtuks tegelikult kellegagi kusagil kunagi midagi halba. See oli seda tüüpi totter, aga heatahtlik avaldus, millega Kate’i isa oleks võinud lagedale tulla. Kate ise aga teadis samal hetkel, kui nägi murelikku naist meeleheitlikult oma uue naabri uksele koputavat, et keegi oli surnud. Tema mõistus töötas niimoodi. Ja teadmine, et tema mõistus töötas niimoodi – loogikat pidevalt kõige hullema võimaliku järelduseni venitades –, ei vähendanud tema veendumuse kindlust. Juba hommikul oli Kate teadnud, et higise lauba ja kahuste vuntsidega noorukil väljuvate lendude ootesaalis oli seljakotis isetehtud lõhkeseade. Ja ta oli teadnud, et Atlandi kohal kogetud õhuaugud muutuvad üha metsikumateks, kuni reaktiivlennuki tiib kistakse küljest sama lihtsa vaevaga, nagu sadistlik laps rebib liblikalt tiiva. Neid asju ei olnud juhtunud, aga see ei tähendanud, et suletud ukse taga ei olnud surnud või surev tüdruk. Loomulikult oli.

      Kate suunas tähelepanu Carolile, kes näppis ikka veel võtmeid. Kate mõtles, kas lukukeeled olid Caroli linnuluudele liiga rasked, ning kuulis siis meeletuks kergenduseks õlist plõksatust, kui lukk avanes. Ehkki ta polnud kunagi Corbini korteris käinud, oli ta mõttes selle juba omaks võtnud. Ta tahtis meeletult sisse astuda ja kodu turvalisust tajuda. Kate’ile tundus, et sellest oli möödas aastaid, kui ta oma turvalisest Londoni korterist välja astus, kaks korda kontrollis, et uks oleks ikka lukus, takso kõnnitee servas ootamas. Carol lükkas ukse lahti ja just sel hetkel kuulis Kate koridorist uuesti hääli. Ta pöördus ja nägi uksehoidja Bobi, kes tassis puldankotti, sabas ilma lõuata naine, kes talle oma lugu kurtis. „Las ma hoolitsen kõigepealt selle noore daami eest, siis vaatame, mis teie sõbraga on,” ütles Bob.

      Carol juhatas Kate’i tema uude koju ning Kate küsis viivitamata tualeti järele. „Muidugi kullake, üks on kohe magamistoa juures,” ütles Carol käega osutades ja Kate suundus kärmelt selle poole, ümbritsevat luksust vaevu märgates, ning sulges end tohutusse vannituppa, mille seinad olid kaetud mustade ja valgete plaatidega. Ta istus potikaanele, tegi käekoti lahti, ehkki teadis, et tablette pole seal. Kotis, küljetaskus oli plasttops bensodiasepiiniga. Kohe, kui ta neid nägi, meenus talle, et oli hommikul topsi kohvrist käekotti tõstnud. Kuidas ta selle nii ruttu oli unustanud? Värisevate kätega keeras ta korgi pealt ja neelas tableti kuivalt alla. Teda haaras hirm – mis oli peaaegu hullem kui paanika.

      Ta poleks tohtinud Ameerikasse tulla.

      2. peatükk

      Ehkki korter oli tohutu suur, poleks Carol Valentine’il pidanud selle tutvustamine võtma poolt tundi, aga ta nautis oma rolli. Ta osutas pähklipeitsiga tammepuust põrandatele, kassettlagedele, töötavale kaminale ja sellele, mida tema nimetas Julia rõduks – tegelikult oli see puusakõrgune käsipuu ühe jala kaugusel põrandast laeni ulatuvate klaasuste ees, mida Kate teadis, et ta kunagi ei ava. Korter ei olnud eriti kõrgel, ent siiski piisavalt.

      „Kas see meeldib teile?” küsis Carol, kui ekskursioon tehtud, ehkki Kate oli juba umbes kolmkümmend korda väljendanud oma imetlust.

      „Meeldib küll. Kohe väga. See on nii hubane.”

      „See on kaunilt sisustatud, või mis te arvate? Võiks arvata, et noor mees nagu Corbin…” Carol jättis oma mõtte lõpetamata ja naeratas ainult huultega, tema nägu kattev paberõhuke nahk liikus nii, et Kate’ile tundus, nagu näeks ta naise kolju täpseid piirjooni. „Milline teie korter Londonis välja näeb?”

      „See mahuks tervenisti sellesse elutuppa,” ütles Kate. „Ma tunnen end natuke süüdi. Mina võitsin selle tehinguga.”

      „Jah, aga London …”

      Kate haigutas ja kattis suu ruttu käega.

      „Mu kullake, küllap te olete rampväsinud. Ma unustasin ajavahe täiesti.”

      „Olen