Surelikkus. Meditsiinist ja sellest, mis on tegelikult oluline. Atul Gawande

pensionisüsteemid võimaldasid neil ka vanas eas oma elu üle kontrolli säilitada ning vabastasid nad kohustusest surmani või täieliku töövõimetuseni tööd vihtuda. Kujunema hakkas uus radikaalne mõiste „pensionipõli”.

      Tänu paremale toidule, parematele sanitaartingimustele ja arenevale meditsiinisüsteemile kasvas eluiga, mis oli veel aastal 1900 olnud alla 50 aasta, 1930ndateks pisut üle 60 aasta. Perekonnad jäid väiksemaks: kui veel 19. sajandi keskpaigas oli peres keskmiselt seitse last, siis aastaks 1900 oli laste arv langenud pisut enam kui kolmeni. Ka viimase lapse saamise keskmine iga langes – kui vanasti lõppes laste saamine menopausiga, siis nüüd saadi viimane laps 30-aastaselt või nooremalt. Tänu sellele tekkis tohutult juurde inimesi, kes nägid ära, kuidas nende lapsed täiskasvanuks saavad. Kahekümnenda sajandi alguses oli naine viimase lapse 21-aastaseks saades keskmiselt 50-aastane; sajand varem oli ta olnud kuuekümnendates eluaastates. Vanematel oli tublisti aastaid – vähemalt kümmekond või isegi rohkem – enne kui nende lapsed pidid hakkama vanemate vanuse pärast muretsema.

      Niisiis läksid ka vanemad oma eluga edasi, täpselt nagu lapsedki. Uute võimaluste avanedes nägid nii vanemad kui lapsed lahkuminekus teatavat vabadust. Enamik eakaid, kui neil on olnud piisavalt rahalisi vahendeid, on nad valinud suhte, mida sotsiaalteadlased nimetavad „lähedus distantsilt”. Kui 20. sajandi alguse Ameerikas elas 60 % üle 65-aastastest koos lapsega, siis 1960ndateks oli nende osakaal langenud 25 protsendini ja 1975. aastaks alla 15 protsendi. Sama muster on täheldatav üle maailma. Ainult 10 % üle 80-aastastest eurooplastest elab koos oma lastega ning peaaegu pool neist elab täiesti üksi, ilma abikaasata. Aasias, kus eaka vanema üksi elama jätmist on traditsiooniliselt peetud häbiväärseks – minu isa suhtus sellesse samamoodi –, on toimumas samasugune radikaalne nihe. Riiklik statistika näitab, et nii Hiinas, Jaapanis kui ka Koreas kasvab üksi elavate eakate osakaal kiiresti.

      Tegelikult on see märk tohutust progressist. Eakatel on palju rohkem võimalusi kui varem. Arizona kinnisvaraarendaja Del Webb tõi 1960ndatel käibele mõiste „pensionäride kogukond”, rajades Phoenixisse Sun City ehk Päikeselinna, mis oli üks esimesi ainult pensionäridele mõeldud elukeskkondi. Tookord oli see vastuoluline idee. Enamik arendajaid uskus, et eakad tahavad nooremate põlvkondadega rohkem kontakti. Webb ei olnud nõus. Ta uskus, et oma elu lõpufaasis ei taha inimesed elada nii nagu minu vanaisa, kes hoidis edasi tegutsedes perekonda oma tuhvli all. Tema ehitatud Päikeselinn põhines hoopis teistsugusel visioonil – see oli koht, kus inimesed said veeta oma niinimetatud „puhkuseaastad”. Seal oli golfirada, poetänav ja vabaajakeskus ning see pakkus võimalust veeta pensionpõlv aktiivselt, hobidega tegeledes ja teiste endasugustega väljas söömas käies. Webbi visioon osutus tohutult populaarseks ning nii Euroopas, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas kui ka isegi Aasias on pensionäride kogukonnad muutunud täiesti tavaliseks nähtuseks.

      Nende puhul, kes ei olnud sellistesse kohtadesse kolimisest huvitatud – näiteks Alice Hobson – aktsepteeriti ja peeti mõistlikuks, et nad jäävad elama oma koju ning elavad oma elu iseseisvalt, täpselt enda soovide järgi. See on õigupoolest väga tervitatav nähtus. Nähtavasti on tänapäeval vanaduspõlve veetmiseks parem aeg kui kunagi varem. Põlvkondadevahelised jõujooned on ümber mängitud – ja üldse mitte selliste tagajärgedega, nagu vahel arvatakse. Eakad mitte niivõrd ei kaotanud oma staatust ja kontrolli, kuivõrd asusid vastutust jagama. Moderniseerimine ei degradeerinud eakaid. See degradeeris senist perekonnasüsteemi, andes nii noortele kui vanadele suurema vabaduse ja kontrolli oma elu üle, sealhulgas vabaduse olla teistest põlvkondadest vähem sõltuv. Eakate kummardamine on jäänud minevikku, aga mitte sellepärast, et see oleks asendunud noorte kummardamisega. See on asendunud sõltumatu mina kummardamisega.

      SELLE ELUVIISI JUURES on üks probleem. Sõltumatust ülistades ei arvesta me reaalsusega ehk seisundiga, mis elus varem või hiljem saabub: sõltumatus muutub võimatuks. Inimest tabab tõsine haigus või vanadusnõtrus. See on sama vältimatu kui päikeseloojang. Seejärel tõstatub uus küsimus: kui me elame sõltumatuse nimel, siis mida teha siis, kui me ei suuda enam sõltumatud olla?

      Aastal 1992 sai Alice 84-aastaseks. Ta oli rabavalt hea tervise juures. Ta oli pidanud hakkama hambaproteese kandma ja laskma mõlemast silmast kae eemaldada. See oli kõik. Ta ei olnud põdenud ühtegi tõsist haigust ega viibinud kordagi haiglas. Ta käis endiselt koos oma sõbra Pollyga spordisaalis, tegi ise kõik sisseostud ja hoolitses ise maja eest. Jim ja Nan pakkusid, et sätivad oma maja keldrikorruse tema jaoks korteriks ümber. „Vahest on sul meie juures kergem,” ütlesid nad. Alice ei teinud kuulmagi. Tal polnud kavatsustki loobuda omaette elamisest.

      Ent olukord hakkas muutuma. Perega mägedes puhkusel olles ei ilmunud Alice ühel päeval lõunalauda. Ta leiti istumast vales majakeses ja imestamas, kus kõik teised on. Me ei olnud teda varem sellises segadusseisundis näinud. Perekond hoidis tal järgmised paar päeva hoolikalt silma peal, kuid midagi ebatavalist ei juhtunud. Kõik pöördusid tagasi tavarutiini juurde.

      Siis aga märkas Nan ühel pärastlõunal Alice’it külastades tema jalal mustjaid sinikaid. Kas ta oli kukkunud?

      „Ei,” ütles Alice algul, kuid tunnistas hiljem, et oli puidust keldritrepist alla libisenud. „Ma lihtsalt libastusin,” väitis ta. Seda võib igaühega juhtuda. Ta lubas olla järgmine kord ettevaatlikum.

      Varsti kukkus ta aga jälle, ja siis jälle. Ta ei murdnud küll ühtegi luud, aga omaksed hakkasid muretsema. Jim otsustas teha seda, mida kõik pered sellises olukorras tänapäeval teeksid. Ta viis Alice’i arsti juurde.

      Arst võttis mõned proovid. Ta leidis, et Alice’il on luuhõrenemine ja soovitas süüa kaltsiumi. Arst vahetas Alice’i ravimeid ja kirjutas välja mitu uut rohtu. Aga tegelikult ta lihtsalt ei teadnud, mida teha – tegemist ei olnud lahendatava probleemiga. Alice oli ebakindel. Ta mälu hakkas teda alt vedama. Probleeme sai ainult juurde tulla. Ta ei saanud nüüd enam kauaks sõltumatuks jääda. Ent arstil ei olnud anda talle ühtegi vastust, suunist ega juhtnööri. Ta ei suutnud isegi seda kirjeldada, mis järgmiseks ees võib oodata.

      2

      Maailm variseb koost

      Meditsiin ja rahvatervise süsteem on meie elutrajektoori tugevasti muutnud. Kui lähiajalugu välja arvata, siis on surm olnud läbi aegade igapäevane asi, mis võib iga hetk saabuda. Ei lugenud see, kas sa olid viie- või viiekümneaastane. Iga päev oli loterii. Kandes inimese tervisliku seisundi ajagraafikule, mis hõlmab perioodi sünnist surmani, nägi pilt välja järgmine:

      Elati kenasti enam-vähem terve olles, ei mingit probleemi. Seejärel tabas inimest haigus ning maapind ta jalge all avanes nagu lõks – nii juhtus minu vanaema Gopikabai Gawandega, kes oli olnud täiesti terve, kuni haigestus ühel päeval raskelt malaariasse ja suri, jõudmata isegi 30. eluaastani. Samamoodi läks ka Rich Hobsoniga, kes sai ärireisil südameataki ja suri.

      Tänu meditsiini edusammudele avaneb maapind jalge all järjest hiljem. Sanitaartingimused ja teised rahvatervise meetmed on järsult vähendanud suremist nakkushaigustesse, eriti varases lapseeas, ning kliinilise meditsiini edusammud on drastiliselt vähendanud suremust sünnituse ajal ning vigastuste tagajärjel. Kahekümnenda sajandi keskpaigaks suri industrialiseeritud riikides enne 30-aastaseks saamist kõigest neli inimest sajast ning järgnevatel aastakümnetel avastati meditsiinis veel terve rida võimalusi, kuidas vähendada suremust südameatakkidesse, hingamisteede haigustesse, insulti ja paljudesse teistesse hädadesse, mis meid surm täiskasvanueas ähvardavad. Lõpuks sureme me kõik loomulikult millessegi. Aga isegi paljude surmavate haiguste puhul on meditsiin suutnud lõpphetke edasi lükata. Näiteks ravimatu vähiga haiged võivad elada pärast diagnoosi saamist veel hulk aega märkimisväärselt kvaliteetset elu. Nad saavad ravi. Sümptomid saadakse kontrolli alla. Nad pöörduvad tagasi tavaellu. Nad ei tunne ennast haigena. Ent kuigi haiguse kulgu on aeglustatud, jätkab ta oma võidukäiku nagu öine eriüksus, kes objekti valvepostid üksteise järel maha võtab. Viimaks annab ta endast märku, ilmudes välja kopsudes, ajus või selgroos, nagu Joseph Lazaroffiga juhtus. Sellest hetkest alates on allakäik sageli võrdlemisi kiire, umbes nagu minevikus. Surm saabub hiljem, aga trajektoor jääb samaks. Haigus saab mõne kuu või nädalaga