Surelikkus. Meditsiinist ja sellest, mis on tegelikult oluline. Atul Gawande

loo avaldamisest on möödas üle kümne aasta, rabab mind mitte niivõrd see, kui halva otsuse ta langetas, kuivõrd see, kui kramplikult me kõik hoidusime talle tema valikuid ausalt selgitamast. Meil oli kerge selgitada erinevate ravivõimalustega kaasnevaid spetsiifilisi ohtusid, kuid me ei kõnelenud kunagi selgesõnaliselt tema haigusseisundist. Tema onkoloogid, kiiritusravi arstid, kirurgid ja teised arstid olid teda mitu kuud jälginud, teades et ravivad probleemi, mis ei ole ravitav. Me ei suutnud ennast kokku võtta, et arutleda tema seisundi ja meie võimaluste üle laiemalt, rääkimata sellest, et arutada temaga, mis tema jaoks elu lõpule lähenedes esikohale on tõusnud. Kui tema jahtis ebarealistlikku eesmärki, siis sama võib öelda ka meie kohta. Ta lebas haiglas, osaliselt halvatuna vähi tõttu, mis oli vallutanud kogu ta keha. Võimalus elada veel kunagi sellist elu nagu kas või paar nädalat varem, oli null. Ent tundus, et seda tunnistada ja aidata Lazaroffil selle tõdemusega kohaneda, oli meie jaoks liiga raske. Me ei pakkunud talle mingit tuge, lohutust ega juhatust. Pakkusime lihtsalt järjekordset ravi, mida võiks proovida. Võibolla lõppeb kõik väga hästi.

      Me ei olnud põrmugi paremad kui Ivan Iljitši primitiivsed 19. sajandi tohtrid – isegi hullemad, arvestades füüsilisi piinu, mida oma patsiendile tekitasime. Sellest piisab, et tekiks küsimus: kes meist tegelikult primitiivsem oli.

      Kaasaja teadussaavutused on inimelu kulgu drastiliselt muutnud. Inimesed elavad kauem ja paremini kui eales varem. Ent teaduslikud edusammud on muutnud vananemise ja suremisprotsessi meditsiinilisteks kogemusteks – teemadeks, millega tegelevad tervishoiutöötajad. Samas on ilmnenud, et meie, meditsiinimaailma esindajad, oleme selleks ülesandeks murettekitavalt halvasti ette valmistatud.

      Mida aeg edasi, seda vähem on inimesed elu lõpufaasidega tuttavad, mistõttu on need suuresti varju jäänud. Veel 1945. aastal suri enamik inimesi koduseinte vahel. 1980ndatel suri kodus kõigest 17 %. Need, kes kodus surid, surid tõenäoliselt liiga kiiresti, et haiglasse jõuda – näiteks raske infarkti, insuldi või vigastuse tagajärjel – või elasid mõnes eraldatud paigas ega jõudnud abini.

      Kõrge ea ja suremisega seotud kogemused on muutunud põhiliselt haiglate ja hooldekodude teemaks – seda mitte ainult USAs, vaid kogu industrialiseeritud maailmas. Arstiks saades hakkasin nägema, mis haiglamaailmas tegelikult toimub ning kuigi mu mõlemad vanemad olid arstid, oli kõik haiglas toimuv minu jaoks uus. Ma ei olnud oma elus kedagi varem suremas näinud. Näha inimesi suremas oli minu jaoks šokk. Mitte et see oleks mind mu enda surelikkusele mõtlema pannud – see teema ei tulnud mulle millegipärast pähe isegi siis, kui nägin suremas endavanuseid inimesi. Minul oli seljas valge kittel, nendel haiglapidžaama. Ma ei suutnud vastupidist olukorda hästi ette kujutada. Küll aga suutsin kujutleda oma pereliikmeid patsientide asemel. Olin näinud, kuidas mu lähedased – naine, vanemad ja lapsed – olid põdenud raskeid eluohtlikke haigusi. Isegi kui olukord oli kehvaks kiskunud, oli meditsiin nad edukalt välja vedanud. Seepärast oli minu jaoks šokeeriv näha, et meditsiin ei vea alati inimest edukalt välja. Teoreetiliselt ma muidugi teadsin, et mu patsiendid võivad surra, aga iga reaalne juhtum tundus lihtsalt eksitusena ja tekitas tunde, nagu keegi oleks meie mängureegleid rikkunud. Ma ei tea, mis mänguks ma seda pidasin, aga igatahes selles mängus me alati võitsime.

      Surma ja suremise teemaga satuvad silmitsi iga alustav arst ja õde. Esimestel kordadel mõned nutavad. Mõned tõmbuvad enesesse. Mõned ei pane peaaegu tähelegi. Siis, kui mina esimesi surmasid nägin, olin nutmiseks liiga vaoshoitud. Aga ma nägin neid unes. Nägin korduvalt luupainajalikke unenägusid, kuidas leian oma majast – omaenda voodist – oma patsientide surnukehi.

      „Kuidas ta siia sai?” mõtlesin paaniliselt. Teadsin unes, et kui mul ei õnnestu surnukeha märkamatult haiglasse tagasi toimetada, satun suurde jamasse ja võin isegi kriminaalasja kaela saada. Püüdsin surnukeha auto pakiruumi tõsta, aga see oli liiga raske. Teinekord õnnestus mul surnukeha küll auto pakiruumi tõsta, kuid nägin seejärel, kuidas sellest immitseb musta naftasarnast verd, mis ujutab pakiruumi üle. Mõnikord õnnestus laip haiglasse tagasi toimetada ja ratastega kanderaamile asetada, kuid siis lükkasin seda mööda koridore ringi ega leidnud palatit, kus patsient oli enne olnud. Kuulsin, kuidas keegi hüüdis „Hei!” ja hakkas mind taga ajama. Ärkasin pimedas magamistoas naise kõrval üles, üleni hirmuhigine, süda puperdamas. Mul oli tunne, nagu oleksin need inimesed ise tapnud. Olin läbi kukkunud.

      Surm ei ole muidugi mõista läbikukkumine. Surm on normaalne. Surm võib olla vaenlane, ent samas on see asjade loomulik käik. Need olid minu jaoks abstraktsed tõed, aga ma ei mõistnud neid konkreetselt – ma ei mõistnud, et need kehtivad mitte lihtsalt kõigi inimeste kohta, vaid ka minu ees lebava, minu hoole all oleva inimese kohta.

      Hiljuti lahkunud kirurg Sherwin Nuland kurtis oma klassikalises teoses „Kuidas me sureme” („How We Die”): „Varasemad põlvkonnad teadsid ja leppisid sellega, et loodus viimaks paratamatult võidab. Arstid olid lüüasaamise märke palju varmamad märkama ja ei üritanud neid kaugeltki nii ülbelt eitada.” Ent nüüd, 21. sajandil, olles õppinud kasutama aukartust äratavat kaasaegset tehnoloogiaarsenali, ei ole ma päris kindel, mida „vähem ülbe” õigupoolest tähendab.

      Arstiks õppides kujutab inimene ette, et see töö pakub talle rahuldust. See osutub kompetentsusega seotud rahuloluks. See on sügav rahulolu, mis sarnaneb väga rahuloluga, mida tunneb puusepp habrast antiikset kappi taastades või mida tunneb füüsikaõpetaja, kui tal õnnestub tekitada viienda klassi õpilases järsk, silmi avav arusaamine sellest, mida aatomid endast kujutavad. Osalt tuleb see rahulolu teiste aitamisest, ent osalt ka tehnilistest oskustest ja võimest lahendada raskeid keerukaid probleeme. Kompetentsus annab inimesele kindla identiteeditunde. Arsti minapildi jaoks ei ole seega midagi ähvardavamat kui patsient, kellel on probleem, mida ei õnnestu lahendada.

      Elutragöödiatest ei ole pääsu – sündides hakkame me kõik esimesest päevast peale vananema. Inimene võib seda fakti küll mõistma ja aktsepteerima hakata – näiteks minu surnud ja surevad patsiendid ei käi mind enam unenägudes kummitamas –, aga see ei tähenda, et inimene teab, kuidas asjadega, mida ei saa muuta, toime tulla. Kirurgia on olnud edukas selle tõttu, et osatakse inimesi n-ö korda teha. Kui probleem on lahendatav, siis me teame täpselt, mida teha. Aga kui ei ole? Tõsiasi, et me ei ole leidnud sellele küsimusele adekvaatseid vastuseid, on muret tekitav ning on põhjustanud kalkust, ebainimlikkust ja erakordseid kannatusi.

      Eksperiment, mille käigus surelikkus on muudetud meditsiiniliseks kogemuseks, on kestnud kõigest mõnikümmend aastat. See on alles lühike katseperiood – ja kukub nähtavasti läbi.

      Käesolev raamat kõneleb kaasaegsest suhtumisest surelikkusesse – sellest, mis tunne on olla olend, kes jääb vanaks ja sureb, sellest, kuidas meditsiin on ja ei ole seda kogemust muutnud, ja sellest, kus oleme läinud rappa seletustega, kuidas omaenda kaduvusega toime tulla. Nüüd, kui olen kümmekond aastat kirurgina praktiseerinud ja keskikka jõudnud, olen avastanud, et ei ma ise ega ka minu patsiendid ei pea praegust asjade seisu vastuvõetavaks. Ent ühtlasi olen jõudnud tõdemuseni, et on üpris ebaselge, millised vastused peaksid olema ja kas mingite adekvaatsete vastuste leidmine üleüldse ongi võimalik. Usun siiski nii kirjaniku kui ka teadlasena, et loori kergitades ja asja lähemalt uurides on võimalik ka kõige segasematesse, veidramatesse või häirivamatesse teemadesse selgust tuua.

      Nägemaks, kui sageli meditsiin veab alt inimesi, keda ta peaks aitama, piisab üpris põgusast kokkupuutest eakatega või surmavat haigust põdevate inimestega. Meie elu loojangupäevad on ravi päralt, mis ajab meist peast segi ja kurnab meie keha, kuid millest on vaid õhkõrn kasu. Me veedame need päevad asutustes – hooldekodudes ja intensiivraviosakondades –, mille anonüümne reglementeeritud režiim lõikab meid ära kõigist neist asjadest, mis meile elus korda lähevad. Vastumeelsus, mis ei lase meil vananemise ja suremisega seotud kogemusi ausalt uurida, on suurendanud kahju, mida me inimestele põhjustame, ning jätnud nad ilma olulistest lohutavatest asjadest, mida nad kõige enam vajavad. Kuna meil puudub sidus ettekujutus sellest, kuidas inimesed saaksid elu lõpuni edukalt elada, oleme loovutanud oma saatuse meditsiini, tehnoloogia ja võõraste inimeste reeglite hoolde.

      Kirjutasin selle raamatu lootuses mõista, mis on juhtunud. Surelikkus võib olla reetlik teema. Mõte, et arst kirjutab allakäigu ja surma paratamatusest, võib mõne ärevaks