Surelikkus. Meditsiinist ja sellest, mis on tegelikult oluline. Atul Gawande

lauale tuua, vaid ka võlad tagasi maksta. Järgnevatel aastatel kasvas tema maavaldus kahelt aakrilt üle kahesaja. Temast sai küla üks rikkamaid maaomanikke ning ta sai hakata ise raha välja laenama. Tal oli kolm naist ja kolmteist last ning ta elas kõigist oma naistest kauem. Ta pidas tähtsaks haridust, rasket tööd, kokkuhoidlikkust, ise hakkama saamist ja sõnapidamist ning ootas teistelt rangelt sama. Kogu oma elu ärkas ta enne päikesetõusu ja ei läinud magama enne, kui oli õhtul hobuse seljas iga oma maalapi üle kontrollinud. Isegi 100-aastaselt nõudis ta, et peab seda tegema. Minu onud muretsesid, et vanaisa võib kukkuda – ta oli nõrk ja tuikus –, ent nad teadsid, et see ringkäik on tema jaoks tähtis. Niisiis hankisid nad talle väiksema hobuse ja saatsid kellegi alati temaga kaasa. Vanaisa jätkas õhtuseid ringkäike kuni oma surma-aastani.

      Kui ta oleks läänes elanud, oleks see absurdne tundunud. Arstid oleksid öelnud, et see ei ole turvaline. Kui ta oleks endale kindlaks jäänud, seejärel kukkunud ja murdunud puusaluuga traumapunkti läinud, ei oleks teda haiglast koju tagasi lastud. Seal oleks nõutud, et ta paigutataks hooldekodusse. Ent minu vanaisa sai oma vanamoodsas maailmas ise otsustada, kuidas tahab elada, ning suguvõsa roll oli talle seda võimaldada.

      Mu vanaisa suri viimaks peaaegu 110-aastasena. Ta kukkus bussist väljudes ja lõi pea ära. Ta oli äriasjus teel lähedal asuva linna kohtumajja – tundub pöörane, aga see oli tema jaoks väga tähtis. Buss hakkas liikuma, kui ta oli parasjagu välja astumas, ning kuigi paar sugulast oli kaasas, ta ikkagi kukkus. Kõige tõenäolisemalt tekkis tal subduraalne hematoom – koljusisene verejooks. Mu onu viis ta koju ning paari järgneva päeva jooksul vanaisa vaikselt kuhtus. Ta sai kuni päris lõpuni elada nii, nagu soovis, oma perekonna keskel.

      SUUREMA OSA INIMKONNA ajaloost on selline kohtlemine, nagu sai osaks Sitaram Gawandele, olnud nende väheste puhul, kes üldse vanaks elasid, normiks. Eakate eest kandsid ühiselt hoolt mitu põlvkonda – sageli elas ühe katuse all kolm põlvkonda. Isegi siis, kui lapsed hakkasid vanematest lahus elama (nagu juhtus paar sajandit tagasi Põhja-Euroopas), ei jäetud eakaid oma vanadusnõtruses omapäi. Lapsed lahkusid tavaliselt kohe kodust, kui olid saanud oma pere rajamiseks piisavalt vanaks. Ent kui vanemad elasid kõrge eani, jäi üks laps – sageli noorim tütar – tavaliselt elama vanematekoju. Just selline saatus sai osaks 19. sajandi keskpaigas Massachusettsis Amherstis elanud poeet Emily Dickinsonile. Tema vanem vend lahkus kodust, abiellus ja lõi oma perekonna, kuid Emily jäi koos noorema õega vanemate juurde kuni nende surmani. Emily isa elas 71-aastaseks; Emily ise oli sel ajal neljakümnendates eluaastates. Ema elas veel kauem. Lõpuks mööduski Emily ja tema õe kogu elu vanematekodus.

      Kuigi Emily Dickinsoni vanemate elu Ameerikas oli paljuski hoopis teistsugune kui Sitaram Gawande elu Indias, tugines nende elu süsteemidele, kus eakate eest hoolitsemise küsimus oli ladusalt lahendatud. Inimestel polnud tarvidust vanadekodu jaoks raha koguda ega vanuritele sooja toitu koju vedada. Oli endastmõistetav, et vanemad elavad lihtsalt edasi oma kodus ja mõni nende lastest, kelle nad on üles kasvatanud, abistab neid. Kaasaja ühiskonnas seevastu ei ole vanadus ja nõtrus enam mitte mitme põlvkonna ühine ülesanne, vaid enam-vähem eraasi – miski, millega tuleb toime tulla üksinda või arstide ja asutuste hoole all. Kuidas selline muutus toimus? Kuidas jõudsime Sitaram Gawande eluviisi juurest Alice Hobsoni eluviisi juurde?

      Üks vastus peitub selles, et vanusepiir ja vanade osakaal ise on muutunud. Minevikus jõudsid vähesed kõrgesse ikka ja neil, kes jõudsid, oli traditsioonide, teadmiste ja ajaloo valvurina eriline roll. Enamasti säilitasid nad kuni surmani perepea staatuse ja autoriteedi. Paljudes ühiskondades nautisid eakad mitte üksnes kaaskodanike austust ja kuulekust, vaid viisid lisaks läbi pühasid riitusi ja omasid poliitilist võimu. Eakad olid nii austusväärsed, et inimesed teesklesid, et on vanemad, mitte nooremad, kui neilt vanust küsiti. Inimesed on alati oma vanuse kohta valetanud. Demograafid nimetavad seda nähtust „vanusümardamiseks” või „vanusakumulatsiooniks” ning on leiutanud küsitlustulemustes peituvate valede korrigeerimiseks keerukaid valemeid ja „vanuskuhjumisindeksi”. Nad on ühtlasi tähele pannud, et 18. sajandil nii USAs kui ka Euroopas valetamise suund muutus. Kui tänapäeva küsitlustes valetavad inimesed ennast sageli nooremaks, siis kunagiste rahvaloenduste tulemuste analüüs on näidanud, et inimesed pigem liialdasid oma vanusega. Kõrge eaga kaasnev väärikus oli kõigi jaoks ihaldusväärne.

      Ent tänapäeval ei ole vanadus enam midagi haruldast. Aastal 1790 moodustasid 65-aastased ja vanemad vähem kui 2 % Ameerika elanikkonnast; tänapäeval on neid 14 %. Saksamaal, Itaalias ja Jaapanis on neid üle 20 %. Hiina on maailma esimene riik, kus on üle 100 miljoni eaka inimese. Tänu kommunikatsioonitehnoloogiatele – alates kirjasõnast kui sellisest ning lõpetades interneti ja muuga – on eakad kaotanud ka oma kunagise positsiooni teadmiste ja tarkuse hoidjana. Uus tehnoloogia tekitab uusi ameteid ja nõuab uut oskusteavet, vähendades omakorda pikaajaliste kogemuste ja hoolikalt kaalutud otsuste väärtust. Kui me vanasti maailma asjadest aru ei saanud, siis küsisime mõnelt eakalt inimeselt nõu. Nüüd küsime nõu Google’ilt ja kui meil tekib arvutiga probleeme, siis pöördume mõne teismelise poole.

      Vahest kõige tähtsam on see, et pikaealiste arvu suurenemine on muutnud noorte ja vanade omavahelist suhet. Vanasti pakkusid elus olevad vanemad noortele, turvalisust otsivatele peredele ülimalt vajalikku stabiilsust, nõu ja majanduslikku tuge. Ning kuna maaomanikud jäid tavaliselt selle omanikuks kuni surmani, võis laps, kes ohverdas vanemate eest hoolitsemise nimel kõik muu, loota, et pärib kogu majapidamise või vähemalt suurema osa kui õde või vend, kes kodust välja kolis. Aga siis, kui vanemate eluiga hakkas märkimisväärselt kasvama, tekkisid pinged. Noorte jaoks muutus traditsiooniline peresüsteem mitte niivõrd turvalisuse allikaks kuivõrd võimuvõitluse tandriks, kus vaieldi nii omandit, raha kui ka isegi igapäevaelu puudutavate põhiküsimuste üle.

      Ning tõepoolest, minu vanaisa Sitarami traditsioonilises majapidamises hõõgus põlvkondadevaheliste pingete tuli pidevalt tuha all. Võite kujutleda, mis tunne oli minu onudel, kes hakkasid ise ka juba vanaks jääma, 100-aastase isa kõrval elada ning maa pärimist ja majandusliku iseseisvuse saavutamist oodata. Kuuldavasti toimus külas mitmes peres eakate vanemate ja nende täiskasvanud laste vahel maa ja raha teemal vihaseid võitlusi. Minu vanaisa viimasel eluaastal puhkes tal vihane vaidlus onuga, kellega ta koos elas. Tüli algpõhjus jäi ebaselgeks: võib-olla langetas mu onu ilma vanaisaga nõu pidamata mõne ärilise otsuse; võib-olla tahtis vanaisa välja minna, aga keegi ei läinud temaga kaasa; võib-olla meeldis talle magada lahtise aknaga, aga teistele meeldis magada suletud aknaga. Mis iganes see põhjus ka oli, vaidlus lõppes sellega, et Sitaram kas tormas keset ööd majast välja või jäeti ööseks õue luku taha (olenevalt sellest, kes lugu rääkis). Igatahes jõudis ta kuidagi mitu kilomeetrit kaugemal elava sugulase majja ja keeldus kaks kuud koju tagasi pöördumast.

      Globaalne majanduslik areng on noorte võimalusi drastiliselt avardanud. Tervete riikide jõukus sõltub just noorte valmisolekust perekondlike ootuste taagast vabaneda ja oma rada käia – otsida endale sobiv töökoht, ükskõik kus see ka ei paikne; teha täpselt seda tööd, mis kõige enam istub; abielluda inimesega omal valikul. Just seda tegi minu isa, kes alustas Utist ja lõpetas Ohios Athensis. Kõigepealt läks ta kodukülast Nagpuri linna ülikooli ning alustas seejärel USAs erialast karjääri. Edukaks saades saatis ta koju üha suuremaid rahasummasid, aidates oma isal ja vendadel-õdedel uued majad ehitada, tõi külla puhta vee ja telefonid ning paigaldas niisutussüsteemid, mis tagasid saagi isegi siis, kui vihmahooaeg jäi kasinaks. Ta ehitas koguni kohalikku maapiirkonda kolledži ja nimetas selle oma ema auks. Ent polnud kahtlustki, et ta oli lahkunud ega kavatsenud enam kunagi tagasi minna.

      Kuigi mu isa häiris see, kuidas Ameerika oma eakatega ümber käis, oli mu vanaisal võimalik oma vanaduspõlve traditsioonilisel viisil mööda saata üksnes tänu sellele, et minu isa õed ja vennad ei olnud, erinevalt temast, kodust lahkunud. Mõtleme nostalgiliselt, et tahame samasugust vanaduspõlve nagu minu vanaisal. Ent see, miks meie vanaduspõlv ei kujune selliseks, taandub lõppkokkuvõttes asjaolule, et me tegelikult ei taha seda. Ajalooline muster ei jäta mingit kahtlust: niipea kui inimestel tekkis piisavalt ressursse ja võimalusi selline eluviis hüljata, siis seda nad ka tegid.

      PÕNEV ON SEEJUURES tõdeda, et vanu inimesi ei paista laste lahkumine eriliselt heidutavat. Ajaloolased on leidnud, et industriaalajastu eakad