Valitud teosed 2. Öösse kaduv tee. Robert Silverberg

ja hüpitas seda hetkeks käes. «Te ei saa kumbki sõna suust. Jäägu see teile kurku kinni. Laske käia, kannibalid!»

      Ta viskas liha Barbara pihta; see tabas tema põske ja kukkus põrandale. Mehe nägu lõõmas raevust. Ta lõi ukse pärani, astus end ümber pöörates välja, ja lõi selle taas kinni. Viimane asi, mida ta enne ukse kinnivirutamist nägi, oli Barbara, kes põlvili lihatükki üles korjama kiirustas.

***

      Öö lähenes kiiresti ja Katterson teadis, et tänavail polnud ohutu. Tema korter, tundis ta, oli rüvetatud ning sinna tagasi minna ta ei suutnud. Küsimus oli, kust toitu hankida. Ta polnud peaaegu kaks päeva söönud. Ta surus käed taskutesse ja tundis seal kokkuvolditud paberilipakat, millel seisis Malory aadress. Kõvera naeratusega taipas ta, et see oli tema ainus toidu- ja rahaallikas. Aga mitte veel – mitte niikaua, kuni ta selga sirgena suudab hoida.

      Millelegi mõtlemata uitas ta jõe suunas, tohutu kraatri poole, kus, nagu Kattersonile oli öeldud, asus kunagi ÜRO peahoone. Kraater oli peaaegu tuhat jalga sügav; hoone hävitati esimeses pommitamises 2028. aastal. Katterson oli siis, sõja algusaastal, olnud vaid ühe aasta vanune. Tegelik võitlemine ja pommitamine oli kestnud järgmised viis või kuus aastat, kuni mõlemad poolkerad olid ärapõletatud ja võitlusarmilised ning jätkus pikk kurnamissõda. Katterson oli 2045. aastal kaheksateist saanud – üheksa pikka aastat tagasi, mõtiskles ta – ja tema hiigelkogu oli teinud temast loomuliku kandidaadi soojale kohale Armees. Sõjaväekarjääri jooksul oli ta käinud kõikjal üle maailmanurga, mida ta oma kodumaaks pidas – maalapp, mida ühelt poolt piiras Apalatšide radiatsioonivöö ning teisalt Atlandi ookean. Vaenlane oli Ameerika tulemüüridega hoolikalt tosinaks ribaks eraldanud, kõik olid üksteisest täielikult isoleeritud. Ühest teise pääses lennukiga, kui neid veel alles oli. Kuid teadus, tööstus ja tehnoloogia olid surnud, mõtles Katterson väsinult, kui ta midagi nägemata jõe poole vaatas. Ta istus kraatri servale maha ja kõlgutas jalgu üle ääre.

      Mis oli juhtunud hea uue ilmaga, mis oli nõnda suurte lootustega kahekümne esimesse sajandisse sisenenud? Siin ta oli, Paul Katterson, ilmselt üks riigi tugevamaid ja pikemaid mehi, kõlgutamas jalgu suure laastatud ala kohal, kõhusopis näriv valu. Särav voolujooneline kroompaneelide ja reaktiivlennukite maailm oli surnud. Ühel päeval tuleb ehk uus elu. Ühel päeval.

      Katterson silmitses vett kraatri taga. Kusagil üle mere olid teised riigid, puruks nagu kõik ülejäänud. Ja kusagil teises suunas olid lainjad tasandikud, rohi, vili, metsloomad, keda eraldasid sajad miilid radioaktiivseid mägesid. Sõda oli õginud põllud ja karjamaad ja kariloomad, oli inimkonna jalge alla tallanud.

      Ta tõusis ja hakkas üksildast tänavat pidi tagasi kõndima. Juba oli hämar ja üksikud gaasilaternad heitsid tontlikku valgust nagu tillukesed kuuvarjutused. Põllud olid surnud ja see, mis inimkonnast järel, kössitas purustatud linnades, peale õnnelike üksikutes oaasides, mis korratult üle maa laiali asusid. New York oli luukerede linn, kus igaüks toidupalu kokku kraapis, vööd koomale tõmbas ja homse leiva peale lootis.

      Väike mees põrkas Kattersoni vastu, kui ta midagi nägemata ringi uitas. Katterson vaatas alla tema poole ja ulatas talle käe. Pereinimene, arvas ta, kiirustamas koju näljaste laste juurde.

      «Andestust, härra,» ütles väike mees närviliselt, püüdes Kattersoni haardest vabaneda. Hirm tema näol oli ilmne; Katterson mõtles, kas väike murelik mees kartis ehk, et see hiiglane ta kohapeal ära küpsetab.

      «Ma ei tee sulle liiga,» ütles Katterson. «Otsin vaid toitu, kodanik.»

      «Mul seda pole.»

      «Kuid minul on nälg,» sõnas Katterson. «Te näete välja, nagu oleks teil töö, ehk isegi veidi raha. Andke mulle süüa ja ma hakkan teie ihukaitsjaks, teie orjaks, keda iganes teil vaja.»

      «Vaata, sõber, mul pole tõesti toitu üle. Ai! Lase mu käest lahti!»

      Katterson lasigi, ja vaatas, kuidas väike mees tänavat mööda minema sibab. Inimesed jooksid neil päevil alati teiste eest ära, mõtles ta. Malory oli samamoodi pagenud.

      Tänavad olid hämarad ja tühjad. Katterson mõtles, kas ka temast saab hommikuks kellegi praad, ning ei hoolinud sellest eriti. Äkitselt sügeles ta rind, ja ta pistis räpase käe särgi alla, et seda sügada. Tema rinnalihased olid peaaegu otsa jäänud ja ta rind oli katsudes kondine. Ta kobas oma karedaid põski, märgates, kui pingul nad lõualuude ümber olid.

      Ta pöördus ja suundus äärelinna, minnes ringi ümber kraatrite, ronides üle rusuhunnikute. 50. tänaval sõitis vabakäigul mööda valitsuse džiip ja pidas siis kinni. Välja tulid kaks sõdurit püssidega.

      «Hiline aeg jalutuskäiguks, kodanik,» lausus üks sõdur.

      «Hingan vaid värsket õhku.»

      «On see kõik?»

      «Mis teil sellest?» sõnas Katterson.

      «Ei olegi jahil?»

      Katterson küünitas sõduri poole. «Sina väike…»

      «Rahu, suur poiss,» sõnas teine sõdur teda tagasi tõmmates. «Me tegime ainult nalja.»

      «Hea nali,» ütles Katterson. «Teie võite nalja teha – te peate söögi saamiseks ainult mundrit kandma. Ma tean, kuidas teil Armees asjad on.»

      «Enam mitte,» väitis teine sõdur.

      «Keda te lolliks peate?» küsis Katterson. «Olin seitse aastat regulaararmees, kuni meie üksus 52. aastal laiali saadeti. Ma tean, mis toimub.»

      «Kuule, mis rügemendis sa olid?»

      «306. luurerügement, sõdur.»

      «Sa pole ometi Katterson, Paul Katterson?»

      «Ehk olengi,» lausus Katterson aeglaselt. Ta liikus kahele sõdurile lähemale. «Mis sellest?»

      «Mark Leswicki tunned?»

      «Muidugi tunnen,» ütles Katterson. «Aga kuidas teie teda teate?»

      «Ta on mu vend. Rääkis sinust kogu aeg – Katterson on maailma suurim mees, ütles ta. Isu nagu härjal.»

      Katterson naeratas. «Mis ta praegu teeb?»

      Teine köhatas. «Mitte midagi. Tema ja paar sõpra ehitasid parve ja tahtsid Lõuna-Ameerikasse sõita. Rannapatrull uputas nad kohe pärast New Yorgi sadamast väljumist.»

      «Oi, kahju. Mark oli hea mees. Aga isu osas oli tal õigus. Ma olen näljane.»

      «Nagu ka meie, sõbrake. Sõduritelt võeti eile toit ära.»

      Katterson naeris, ning see kajas vaiksel tänaval. «Olgu nad neetud! Hea, et nad ei püüdnud seda teha, kui mina teenistuses olin. Ma oleks nad kohe pikalt saatnud.»

      «Sa võid meiega tulla, kui tahad. Me oleme vabad, kui see patrull läbi saab, ja suundume siis kesklinna.»

      «Hiline aeg, kas pole? Mis kell on? Kuhu te lähete?»

      «Kolmveerand kolm,» lausus sõdur kronomeetrit vaadates. «Otsime üht tegelast nimega Malory; räägitakse, et tal on liha müüa, ja meile maksti eile just palka.» Ta patsutas rahulolevalt oma taskut.

      Katterson pilgutas silmi. «Te ikka teate, mis sorti kraami Malory müüb?»

      «Jah,» lausus teine. «Mis siis? Kui kõht on tühi, siis on kõht tühi, ja süüa on parem kui nälgida. Olen sinusuguseid kohanud – liiga põikpäised, et nii madalat liha sihtida. Aga küll ka sina varem või hiljem alla annad. Kuigi ma ei tea – sa tundud tõesti kangekaelne.»

      «Jah,» sõnas Katterson, hingates tavalisest raskemalt. «Küllap vist olengi. Või siis veel mitte piisavalt näljane. Aitäh küüti pakkumast, aga ma kardan, et ma ise lähen äärelinna poole.»

      Ning ta pöördus ja kõmpis hämarusse.

***

      Oli ainult üks sõbralik koht, kuhu minna.

      Hal North oli vaikne õpetlaslik mees, kes oli üsna tihti Kattersoniga kokku sattunud, ehkki North elas 114. tänaval, peaaegu neli miili linna poole.

      Kattersonil