Valitud teosed 2. Öösse kaduv tee. Robert Silverberg

oli roninud sõjaväelises univormis noor mees, kes seisis tuimalt näoga rahva poole. Katterson vaatas lähedalseisvat džiipi, tundes automaatselt ära 2036nda aasta mudeli – kõige uuema, kaheksateist aastat vana. Pärast minutit või paari tõstis sõdur käe, et vaikust saada, ning kõneles vaiksel, vaoshoitud häälel.

      «Kaasnewyorklased, mul on valitsuselt ametlik teadaanne. Äsja saabus sõna Trentoni oaasist …»

      Rahva seast hakkas kostma pominat. Nad paistsid teadvat, mis tulemas oli.

      «Äsja saabus sõna Trentoni oaasist, et seoses hiljutise eriolukorraga on New Yorgi ja ümbritsevate alade toiduga varustamine ajutiselt katkenud. Kordan: seoses hiljutise eriolukorraga on New Yorgi ja ümbritsevate alade toiduga varustamine ajutiselt katkenud.»

      Rahva pomin muutus tigedaks, sapiseks sosinaks, kui iga mees arutas kõrvalseisjaga viimast sündmustearengut. See uudis polnud ootamatu; Trenton oli ammu protesteerinud abitu, purukspommitatud New Yorgi toitmise koorma vastu, ning hiljutine üleujutus oli neile vastutusest kõrvalehiilimiseks küllalt võimalust andnud. Katterson seisis vaikselt, kõrgudes tema ümber oleva rahva kohal ning avastades, et ei suuda kuuldut uskuda. Ta näis endassetõmbunud, peaaegu eemalolev, kritiseerides objektiivselt platvormil oleva sõduri rühti, lugedes kokku tema eraldusmärke, mõeldes kõigest peale teadaande tagajärgede, ning püüdes võidelda kasvava näljaga.

      Univormis mees rääkis taas. «Samuti on mul teade New Yorgi kubernerilt kindral Hollowaylt: tema ütleb, et New Yorgi toiduvarustuse taastamise katsetega tegeldakse ning et Baltimore’i oaasi on läkitatud kullerid palvega moona saata.»

      Sõdur ronis ettevaatlikult platvormilt alla ja tegi läbi rahvamassi teed džiibi poole. Ta ronis kähku masinasse ja sõitis minema. Ilmselgelt oli ta tähtis mees, otsustas Katterson, kuna džiibid ja kütus olid haruldased asjad, mida keegi kuskil kergekäeliselt ei kasutanud.

      Katterson jäi sinna, kus ta oli, ja pööras aeglaselt pead, vaadates ümbritsevaid inimesi – enamuses kõhnu poolnälginud väikesi skelette, kes salaja tema hiiglaslikku kogu kadestasid. Kõhetu mees lõõmavate silmadega ja kongninaga oli kogunud enda ümber väikese rühma ja pidas mingit tiraadi. Katterson oli temast kuulnud – ta nimi oli Emerich, ning ta oli 14. tänava mahajäetud metroojaamas elava koloonia juht. Katterson läks instinktiivselt mehele ligemale ning Malory järgnes talle.

      «See kõik on vandenõu!» hüüdis kõhn mees. «Nad räägivad hädaolukorrast Trentonis. Mis hädaolukord? Ma küsin teilt, mis hädaolukord? Too üleujutus ei teinud neile häda. Nad tahavad meist lihtsalt näljutades lahti saada, ongi kõik! Ja mida me selle vastu teha saame? Ei midagi. Trenton teab, et me ei suuda kunagi New Yorki üles ehitada, niisiis tahavad nad meist vabaneda ja võtavad meilt toidu ära.»

      Nüüd oli rahvahulk tema ümber koondunud. Emerich oli populaarne; inimesed hõiklesid nõusolevalt, rõhutades tema kõnet aplausidega.

      «Kuid kas me nälgime surnuks? Ei nälgi!»

      «Täpselt nii, Emerich!» hüüdis üks turske habemik mees.

      «Ei,» jätkas Emerich. «Me näitame neile, mida me teha suudame. Me kraabime kokku iga toidukübeme, mida leiame, iga rohukõrre, iga metslooma, iga tüki saapanahka. Ja me jääme ellu, täpselt nagu me elasime üle 47. aasta blokaadi ja näljahäda ning kõik muu. Ja ühel neist päevadest läheme me Trentonisse ja… ja… küpsetame nad elusalt ära!»

      Õhku täitsid heakskiidumöirged. Katterson pöördus ja tegi õlaga läbi summa teed, mõeldes kahest mehest ja koerast, ning kõndis tagasi vaatamata minema. Ta suundus Neljandale avenüüle, kuni ta enam Uniooni väljaku miitingu hääli ei kuulnud, ja istus kurnatult lömastatud kandetalade kuhjale, mis oli kunagi olnud Cardeni monument.

      Ta toetas pea kätele ja lihtsalt istus. Pärastlõunased sündmused olid teda tuimaks teinud. Toiduga oli olnud kitsas nii kaua, kui ta mäletas – kakskümmend neli aastat sõda sfäärlastega oli kulutanud ära peaaegu kõik riigi ressursid. Sõda oli veninud ja veninud. Pärast esimesi tormakaid pommitamisi oli sellest saanud kurnamissõda, mis vastassfäärid aeglaselt rusudeks jahvatas.

      Kuidagi oli Katterson suutnud peaaegu ilma toiduta suureks ja tugevaks kasvada, ning ta torkas silma kõikjal, kus ta käis. Ameeriklaste generatsiooni, millesse ta kuulus, ei iseloomustanud suurus ega jõud. Lapsed olid sündides kui alatoidetud vanamehed – kortsus ja väetid. Ent tema oli olnud suur ja üks õnnelikke, kes Armeesse valiti. Vähemalt oli teda seal regulaarselt toidetud.

      Katterson lõi väändunud räbutüki jalaga eemale ning märkas väikest Maloryt Neljandat avenüüd pidi tema poole tulemas. Katterson naeris enda ette, meenutades päevi Armees. Kogu ta täiskasvanuelu oli olnud veedetud univormis, koos sõduri privileegidega. Aga see oli olnud liiga hea, et kesta: kahe tuhande viiekümne teisel, kaks aastat varem, oli sõda viimaks täielikku paigalseisu sattunud. Mõlemad võistlevad poolkerad olid ribadeks kistud ja peaaegu terve Armee oli äkitselt saadetud külma tsiviilmaailma. Teda oli visatud üksiku ja eksinuna New Yorki.

      «Läheme koerajahile,» lausus Malory, kes naeratades ligines.

      «Vali oma sõnu, väikemees. Ma võin sinu ära süüa, kui ma küllalt näljaseks muutun.»

      «Asoh? Mulle jäi mulje, et sind šokeerisid juba kaks koera püüdvat meest.»

      Katterson tõstis silmad. «Šokeerisidki,» ütles ta. «Istu maha või kao minema, aga ära minuga mingeid mänge mängi,» urises ta. Malory heitis end Kattersoni lähedale rusudele.

      «Pilt on vilets,» sõnas Malory.

      «Vastab tõele,» sõnas Katterson. «Ma pole päev otsa midagi söönud.»

      «Miks mitte? Möödunud õhtul oli regulaarne toidujagamine, ning täna on ka.»

      «Looda sa,» ütles Katterson. Päev hakkas lõppema, märkas ta, ning õhtuvarjud laskusid kiirelt. Varemeis New York nägi videvikus kummaline välja: paindunud talad ning kokkuvajunud hooned meenutasid ammusurnud hiiglaste vaime.

      «Homme oled veelgi näljasem,» sõnas Malory, nõrk naeratus huultel värelemas.

      Katterson tõstis kiiruga pea.

      «Mängid jälle oma mänge?»

      «Ei,» ütles Malory kiiruga. Ta kirjutas paberitükile oma aadressi ja ulatas selle Kattersonile. «Võta. Astu läbi, kui sa tõeliselt näljaseks peaksid muutuma. Ja… sa oled vist päris tugev, kas pole? Mul võiks sulle isegi tööd olla, sest sa ütled, et sa pole hetkel millegagi seotud.»

      Kattersoni peas vilksatas üks mõte. Ta pööras end väikese mehe poole ja vahtis talle otsa.

      «Mis sorti tööd?»

      Malory kahvatus. «Oh, mul on vaja mõningaid tugevaid mehi mulle toitu hankima. Tead ju küll,» sosistas ta.

      Katterson küünitas ja haaras väikse mehe kõhnadest õlgadest. Malory võpatas. «Jah, tean,» kordas Katterson aeglaselt. «Ütle mulle, Malory,» lausus ta ettevaatlikult, «millist toitu sa müüd?»

      Malory vingerdas. «Ma… ma… ma ju tahtsin sind ainult aidata, ja…»

      «Ära mulle seda jama aja.» Katterson tõusis aeglaselt, väikest meest lahti laskmata. Malory leidis end vastu tahtmist jalule kerkimast. «Sa oled lihaäris, kas pole, Malory? Mis liha sa müüd?»

      Malory püüdis vabaks pääseda. Katterson lõi teda põlglikult poolavatud rusikaga, saates ta prügihunnikule pikali. Malory väänles eemale, silmad hirmusegased, ning sööstis 13nda tänava hämarusse. Katterson seisis tema eemaldumist vaadates kaua püsti, hingates raskelt ja julgemata mõeldagi. Siis voltis ta Malory aadressiga paberi kokku, pani selle taskusse ning kõndis kangelt minema.

***

      Barbara ootas teda, kui ta tund hiljem pöidlaga oma 47nda tänava korteri ukseplaadile vajutas.

      «Oled vist juba uudiseid kuulnud,» lausus naine, kui mees sisenes. «Mingi lakutud leitnant astus läbi ja teatas sellest allkorrusel. Tõin meie tänase toiduratsiooni juba ära, ning see on viimane. Kuule, kas midagi on lahti?» Naine vaatas teda ärevalt, kui ta sõnatult toolile