Vahimehed. Jon Steele

p>Lausanne’i katedraali hakati ehitama 1170. aastal. Paavst Gregorius X pühitses kiriku La Cathédrale de Notre-Dame de Lausanne’i nime all sisse 20. oktoobril 1275.

      Le guet on ametinimetus, mida kannab Lausanne’i katedraali kellatornis täistunni kuulutaja. Kiriku pühitsemisest saadik on täistundi järjekindlalt igal ööl kuulutatud. Seda hääldatakse [le gee] ja see on tuletatud Prantsuse sõjandusterminist faire le guet – vahti pidama või valvepostil seisma.

      Lac Léman on maailmas enamjaolt Genfi järvena tuntud veekogu õige nimi. Järve ääres elavad šveitslased ja prantslased kasutavad just seda nime.

      Eenoki raamat on heebreakeelse piibli apokriivaraamat, mille olemasolus kaua kaheldi, kuni see leiti Surnumere kirjarullide seast 1948. aastal. Selles loos kasutatakse Eenoki raamatu tsitaate.1

      Üles tõusnud kivimäelt nad alla vahivad: pühak paremalt, deemon kurakäelt, ei lahutada neid saa.

Howard Nemerov, „Euroopa”

      Vabanemine

      50 meetri kauguselt ei saanud ta esmapilgul aru, kes see kõndis läbi vihma, igatahes lähenes maatasa tehtud Neuville-Vitasse’i küla poolt aegamisi just Briti sõdur. Selles oli ta kindel, sest tollel kujul oli peas Brodie kiiver ja seljas pruun vormikuub, tal olid sääred kinni mähitud ja rinnal gaasimaski komplekt, ta kandis Lee-Enfieldi vintpüssi, nagu oleksid kõik lahingud juba läbi.

      Imelik, et too sõdur kõnnib nii rahulikult eikellegimaal, mõtles ta. Isegi üle laastatud põldude minnes, kus mustade puutüügaste ja okastraadi ja veresegust vett täis mürsuaukude vahel elas vaid surm, isegi siis ei vajunud sõdur hirmust küüru.

      Ja mäeseljakule jõudes, kus pilvise taeva taustal oli sõduri siluett näha, isegi siis ei hoolinud ta Hindenburgi liini kaevikutest ega Saksa sõduritest, kes neis kükitasid vesijahutusega Maximi kuulipildujate taga. Samade kuulipildujate taga, millega Somme’i all saadeti ühelainsal hommikul hukka kakskümmend tuhat Briti sõdurit.

      Täiuslik sihtmärk.

      Aga lasku ei tulnud ja sõdur kadus kaugesse orgu.

      Siis ta märkaski seda.

      Vaikust.

      Mitte ainult vaenlase kaevikutes, vaid kogu lahinguväljal.

      Ja asjad hakkasid talle meelde tulema.

      Mäe otsas 1917. aastal enne lihavõtete teise püha koitu. Peidus heki sees, kus oli 244. suurtükipatarei eelpost. Ta võttis vormikuue taskust uuri ja nägi, et sekundiosuti näitas operatsiooni algust. Siis kuulis ta, kuidas kõik kolm tuhat suurtükki kogu läänerinde ulatuses Vimy mäeseljast Bullecourtini avasid korraga tule.

      Maapind värises jalge all.

      Ja kogu selle aja, kui tuld anti, oli tal binokkel silme ees ja ta otsis vaenlase vastutule sähvatusi, süda metsikult löömas. Ta kontrollis kaardilt koordinaate ja andis patareile teada sakslaste suurtükkide asukoha, et need suurtükid hävitada. Hävitada enne, kui poisid lähevad üle mäe ja marsivad eikellegimaale.

      Oli kuulda häält, vihast ja vihisevat häält.

      … siiapoole …

      Siis oli kõik vaikne.

      Miski ei liikunud.

      Pilved ei liikunud taevas, võimsad suitsusambad ei liikunud, sakslaste suurtükitule sähvatused ei liikunud. Sõdurid ei roninud kaevikutest välja, et marssida üle eikellegimaa, ja vihm näis õhus rippuvat kahvatute valgusviirgude küljes.

      Ta mõtles, et peaks selle veidra pausi märkmikusse kirja panema, tal oli väike jalutajale mõeldud märkmik, sellel olid seanahast kaaned ja see oli maksnud kaks šillingit. Talle tuli meelde päev, mil ta oli selle Inglismaal ostnud, mõeldes, et kirjutab sinna uusi luuletusi. Sellest oli aga hoopiski saanud tema sõjapäevik ja selle vahel oli tema naise foto kindlas kohas.

      Tema naise nimi oli … tema naise nimi oli Helen.

      Ja ta hoidis märkmikku alati vormikuue rinnataskus nagu talismani südame kohal.

      Oota, mõtles ta, märkmiku viimastel lehtedel olid mõned sõnad. Paar seosetut rida, kobamisi sirgeldatud sõnad nagu väikse lapse tudisevad jalad. Ta püüdis neid sõnu meelde tuletada, aga need tundusid olevat nii kaugel.

      Siis kuulis ta mudas vaevaliselt edasi rühkivaid samme ja nägi sõdurit heki ääres seismas.

      „Tere. Te olete kindlasti leitnant Thomas. Mulle öeldi, et leian teid siit ülevalt.”

      Nimi tundus võõrana, kuni talle tuli meelde, et see oli tema nimi, Edward Thomas. Leitnandi auastmega tuli tal veel harjuda.

      „Nimi.”

      „Swain, kapral Swain.”

      „Kuidas parool on?”

      „Parool? Sedasi, et parool on Bournemouth.”

      Sõduri hääldus oli täiuslik.

      „Tulge edasi.”

      Kui sõdur lähemale tuli, nägi ta, et kapral Swain ei olnud 244. suurtükipatareist ega pataljoni peakorterist. Ja tundus, et kaprali kuju oli kogu liikumatus maailmas ainus asi, mis liikus.

      „Kas olete sõnumitooja?”

      „Nii võib mind kutsuda küll.”

      Sõdur pani vintpüssi heki najale püsti ja istus maha. Ta tagus saabaste küljest kleepuvat muda lahti. Edward nägi sõduri vormiriietel värskeid mudapritsmeid.

      „Tohutult pidi vaeva nägema, et siia saada. Tassike teed kuluks vägagi ära, sellises vaikuses eriti, või mis?”

      Jälle ei suutnud Edward mõelda millelegi muule kui sõduri – tema alluva – veidrale, isegi sobimatule käitumisele. Nagu oleks lahing tõesti läbi ja ohvitseri ei peagi enam korrakohaselt „sööriks” kutsuma, mis sest, et ohvitser oli ainult nooremleitnant.

      „Kas see sai läbi, kas rünnak sai läbi?”

      „Ei, lihtsalt siin, kus meie oleme, on väike paus.”

      „Jah, paus. Tahtsin selle just kirja panna …”

      „… enne minu tulekut.”

      „Jah.”

      Sõdur võttis kiivri peast ja pani maha. Ta pühkis laubalt higi ja pori.

      „Leitnant, olete kindlasti natuke segaduses.”

      „Kogu see vaikus, kõik näeb imelik välja. Ma pole kindel, mida teha.”

      „Midagi polegi teha. Sellega tuleb lihtsalt natuke harjuda.”

      … sellega tuleb lihtsalt natuke harjuda …

      Jah, loomulikult. Ta oli sõjaväes olnud ainult kakskümmend üks kuud, Prantsusmaal alles veebruarist saadik. Ta oli näinud veidi lahingutegevust rindel, paar vaenlase mürsukildu olid teda kriimustanud, aga sellest polnud midagi. Enamjaolt oli ta istunud peakorteris, kus ta joonistas kaartidele või tsenseeris kirju, mida poisid koju saatsid. Ta oli näinud paari lennukit taevast alla kukkumas. Ta oli näinud ühte surnud Saksa sõdurit, too istus silla all, nagu oleks vihma eest varju läinud. Võib-olla sõda ongi tõesti selline, mõtles ta, rahutud vaikushetked vahelduvad kohutava hirmuga. Äkki sellepärast käituski see sõdur siin nii vabalt. Kapral … kapral Swain, jah, täpselt nii … nägi enda vanuse kohta liiga vana välja, ta nägi välja nagu mees, kes on sõjas kõike näinud.

      Edward märkas, et sõduri kiivri sisse oli midagi käsitsi kirjutatud: „Kui nüüd inimesed hukka said, kisendasid nad.” See võis olla värsirida.

      „Teie kiivrisse kirjutatud sõnad, kas need on luuletusest?”

      „Räägitakse, et ühest vähem tuntud piibli raamatust. See on minu kompanii moto.”

      „Kurb küll, aga ma ei ole usklik.”

      „Pole hullu, leitnant, mina pole ka.”

      Edward uuris sõduri vormiriideid. Krae ja varrukate küljes ei olnud tähiseid. Pataljoni või brigaadi ei saanud millegi põhjal kindlaks teha. Ja Edward nägi, et sõduri gaasimaski komplekti all oli vöö vahele topitud mudane nuga. Nuga jättis jõhkra mulje, gurkha rügemendi palgasõduritel olid samasugused.

      „Ärge

1

Eesti keeles on kasutatud Jüri Henno tõlget („Eenoki raamat. Etioopia versioon”, 2013), mille käsikiri on Tartu Kirjandusmuuseumis. – Tõlkija märkus.