Keelatud vilja tänav. Louise Doughty

sellele tagantjärele mõtlen. Sa peatud. Lõpetad suudlemise, tõmbud eemale ja kui ma silmad avan, siis näen, et sa vaatad mulle otsa. Sa hoiad üht kätt ikka veel mu juustes, sõrmed salkudega läbi põimunud. Teine käsi puhkab mu vöökohal ja sa naeratad. Kumbki meist ei lausu sõnagi, kuid ma tean, mida sa teed. Sa vaatad mind, justkui kontrolliksid, kas see kõik ikka sobib. Naeratan vastu.

      Ma ei tea ikka veel, kes vastutab selle eest, mis järgmisena juhtus. Kas sina, mina või me mõlemad üheaegselt? Mu käed liiguvad alla – või sa hoopis lükkasid neid? –, sinna, kus pannal su jämedat nahast vööd koos hoiab. Üritan vööd lahti teha, kuid mu sõrmed värisevad ja nahk on jäik ega anna järele, keeldudes haaret lõdvemaks laskmast. Sa pead mind aitama. Järgneb veel üks kohmakas hetk, kui sa mu kaelust sikutama hakkad. Mul on jakk jätkuvalt seljas, kuid sa pole taibanud, et selle all pole mitte seelik ja pluus, vaid kleit. Peatud ja võtad prillid eest, pistes need endale pintsakutaskusse, ning mina kummardun samal ajal, tõmban saapal luku lahti ja libistan selle jalast. Seejärel, taas kummardades, sest mul on jalas ikka veel teine saabas, millel väike konts, libistan ühe jala sukkadest ja aluspükstest välja. Kui sa minusse sisened, tundub nahk naha vastas nagu rabe elekter, nagu staatika, mida värskelt pestud riided annavad. Ainus alasti osa meist, ainus koht, kus mu nahk sinuga ühenduses on, on minu sees. Me ei lausu sõnagi.

      Isegi nüüd suudab mälestus sellest hetkest mind poole tegevuse pealt halvata, olgu see tegevus mis tahes, ja panna unelevalt kaugusesse vaatama, olles jätkuvalt hämmeldunud selle üle, kui lihtne, kui loomulik see oli, kuidas miski, mis näis alati tabu või eelarvamusi täis, võiks juhtuda pelgalt seeläbi, et eemaldame kehalt füüsilise takistuse. Ühel hetkel suudleme, mis juba ise tundub harukordne, teisel hetkel seksime.

      Ma ei saa orgasmi. Olen liialt segaduses. Tunnen sellest vist mõnu, kuid mõnu pole õige sõna. Tunnen sama hingetut erutust, mida inimesed tunnevad lõbustuspargi sõidul, kus on võimalik hirmu nautida, sest oht pole tõeline; ükskõik kui väga ka kardad, sinuga ei juhtu midagi. Tulen sinuga. Järgnen sulle. Tunnen meeletut hirmu, ent täielikku turvalisust. Nii pole veel kunagi olnud.

      Pärast seda seisame veidi aega. Sa oled jätkuvalt minu vastu surutud. Taipan, et me mõlemad kuulame. Kui palju on kabeli võtmeid? Kuulame, kas plaaditud põrandal kostab samme, hääli. Kõik on vaikne. Toome mõlemad üheaegselt kuuldavale kerge ohke, midagi köhatuse ja lõbuturtsatuse vahepealset. See tõukab mind sinust välja. Sa astud eemale, surud end väikeses ruumis tahapoole, viid ühe käe taskusse ja tood prillid taas välja, ulatades mulle seejärel taskurätiku. Sa naeratad mulle ja ma naeratan kinnituseks vastu, torgates taskurätiku jalge vahele, samal ajal kui sa end kinni nööbid.

      Sina pead pisikesest ruumist esimesena väljuma. Võtan saapa pihku ja järgnen sulle. Kõnnin kabelist läbi, riided korratud, samm sassis, sukad ja aluspüksid ühe pahkluu ümber, üks saabas käes, taskurätik jalge vahele lükatud. Sa võtad tooli ja lased mul istet võtta, nagu arst, kes paneb avariiohvri istuma. Sa astud sammu tagasi ja silmitsed mind lõbustatult, kulmud kõrgel, mina aga pooleldi seisan, lastes saapal maha kukkuda, et saaksin kasutada mõlemat kätt ning aluspüksid ja sukad uuesti üles tõmmata, kohmitsedes pisut, sest sukkpükste säär läks jalast tõmmates pahupidi, ja nüüd tunnen end muidugi naeruväärsena ja mulle meenub, kuidas kõikide esimeste vahekordade puhul on lahtiriietumine kirglik ja ahvatlev, kuid riietumisega kaasneb tavaliselt piinlikkus. Esimesest vahekorrast on nii palju aastaid, et olin selle täiesti unustanud.

      Kui olen uuesti istet võtnud, põlvitad sa mu jalge ette, ühele põlvele, ja tõstad saapa põrandalt üles – mind tabab õhetamapanev uitmõte, et sukkpüksid, mida tol päeval kannan, pole uued. Seejärel libistad saapa mulle jalga, tõmbad luku kinni, vaatad mulle naeratades otsa, pahkluu jätkuvalt pihkude vahel, ja ütled: „See sobib!”

      Naeratan vastu ja asetan käe su põsele. Mulle meeldib, et sa võtad olukorra juhtimise enda kätte, sest ma värisen nüüd. Oled seda märganud ja ma näen naeratusest sinu näol, et sulle meeldib see. Sa tõstad käe ja viid selle mu kuklale, tõmmates mind lähemale, et pikalt suudelda. Mul hakkab kael veidi aja pärast tulitama, kuid ma naudin seda, sest sa suudled mind, justkui mõtleksid kõike ikka veel tõsiselt, kuigi me mõlemad teame, et seda poleks enam vaja.

      Seejärel sa eemaldud ja sõnad: „Parem viime võtme Marthale tagasi.”

      Otsin käekotti ja taipan, et küllap see jäi pisikesse ruumi. Sa tood koti ära ja seisad mu kohal, jälgides, kuidas ma selles sorin. „Üks hetk,” ütlen.

      Otsin oma meigikotti. Mul pole puudrit, kuid sel vanal lauvärvil, mida ma kunagi ei kasuta, on kaane küljes pisike peegel. Tõstan selle enda ette ja uurin oma nägu terve minuti jagu iga kandi pealt, justkui otsiksin vihjet selle kohta, kes ma küll olen. Leian huulepulga ja kannan seda kergelt peale, muigutades huuli. Väljuda krüptist, huuled paksult värvitud, oleks liiga ilmne, vähemalt minu arvates, ja mind paneb seesugune mõte imestama. Inimesed võiks arvata, et see on mul tavaks.

      Püsti tõustes avastan, et mu jalad värisevad ikka veel. Sa oled mind terve selle aja jälginud, näol vildakas ilme, justkui teeks sulle nalja, et valmistasid mulle nii palju ebamugavust, jälgimaks, kui palju vaeva nõuab minult enda kogumine selleks endaks, kes on võimeline välismaailmaga silmitsi seisma. Sa heidad pilgu käekellale. „Teeme väikse kohvi?” küsid sa, kuid sinu hääletoonist aimub, et pakud seda vaid viisakusest. Mul on piisavalt mõistust – ja ma olen hiljem selle üle uhke –, et öelda: „Tegelikult on mul väljaspool maja paar asjatoimetust ajada ja ma pean pärastlõunal taas komitee ette astuma,” ja sa manad näole võltsi pettumuse, kuid seejärel suriseb miski su taskus ja sa tõmbad telefoni välja, pöörad minust eemale, vaatad ekraani, vajutad mõnele nupule … Kui sa uuesti ringi keerad, näen, et sinu jaoks on see kohtumine läbi. Saadud sõnum on viinud su mõtted järgmisele asjatoimetusele.

      Ukse poole astudes kõlavad me sammud valjud ja sihikindlad, kahe väljuva inimese hääled, ja ma ütlen: „Üks hetk.” Oled minust pisut eespool ja ma märkan, et su pintsaku selg on kortsus. Silun seda järsult ühe käega, kaks vilunud, kiiret tõmmet. Sa heidad selle peale pilgu selja taha ja naeratad põgusalt. „Tänan,” ütled sa, kuid see tänu on öeldud äraolevalt. Lahkudes hoiad sa ust lahti. Astun uksest välja, kuid taandun siis, lastes sul enese ees trepist üles ronida. Ma tahan, et sina esimesena maailma naaseksid, et saaksin sinu ükskõiksust imiteerida, jälgida, kuidas sa tagastad Marthale võtme, jätta sinuga hüvasti ja lahkuda. Treppi mööda ronides märkan, et su pintsak on ikka veel kortsus, ja mu mõtted triivivad sellele, kuidas järgmine kord, kui ma märkan mõnd pisut kortsus pintsakuga meest, lähevad mu mõtted tänasele ja ma mõtlen, millega ta on tegelenud. Tegelikult näen ma järgmine kord sedasama hinnalist halli ülikonda Old Bailey EC1 kohtuhoone kaheksanda kohtusaali süüpingis.

      2

      Järgmisel hommikul istun köögilaua taga ja loen tasuta kohalikku lehte, mis meile kord nädalas uksest sisse potsatab, kui mu abikaasa tuppa koperdab. Ka tema virgub hommikul kaua; kummalegi meist ei meeldi rääkida. Need on ühised jooned, mis liimivad kokku pika abielu – tähtis pole see, kas oled teise hingesugulane või sama intelligentsusega: tähtis on see, kas olete mõlemad rahul, kui vahetate hommikusöögi kõrvale vaid mõne ühmatuse.

      Ta on juba riietunud. Ta peab sel hommikul vara tegutsema hakkama ja ma olen selle eest tänulik, sest mu mõtteis mõlgub jätkuvalt krüpt ja järgnenud unetu öö ning ma tahan olla üksi ja pisut mõtiskleda, veenda end oma normaalsuses. Abikaasa tuterdab pehmel sammul veekannu juurde ja valmistab endale tassitäie teed, ise pomisedes: „Tahad juurde?” Vangutan pead. Ta läheb teega ülemisele korrusele. Teise korruse põranda lauad kriiksuvad ja ma kuulen teda oma kabinetis ringi kõndimas, otse köögi kohal. Seejärel kuulen, kuidas ta kasutab kabineti kõrval vannitoas elektrilist hambaharja. Tean, et kui ma üles lähen, leian tee ta laualt või kraanikausi äärelt seebi kõrvalt, jahtumas ja puutumata. Kümme minutit hiljem sammub ta astmeist alla, naaseb kööki, astub minu juurde ja kallutab pead. Tõstan vastuseks enda oma ja ta annab mulle hüvastijätuks hajameelse, kuiva musi. Ta astub koridori, kuid tuleb siis tagasi. „Kas ma andsin autovõtmed sinu kätte?”

      Silmitsen teda ja ütlen: „Pruunis mantlis.”

      „Aa,”