Keelatud vilja tänav. Louise Doughty

hakkasin värisema ja ristasin käed. Tundus loomulik pöörata vasakule ja astuda läbi suure põhjapoolse ukse suurde saali. Ruum oli sellisel lõunasel ajal täis – kooliüritused, tudengid, sagivad turistid. Olime parlamendihoone avalikus osas. Meist vasakule jäi üüratu kivihall, kus võis märgata köite taga seisvaid külastajaid, kes ootasid sissepääsu: grupp vanemaid naisterahvaid, kaks vihmakeebis meest, noor paarike, kes seisis teineteisele väga lähestikku, näod koos, käed üksteise teksaste tagataskusse pistetud.

      Koridori kaugemas otsas jäime seisma. Vaatasin selja taha, ukse poole, mis viis tagasi välja, valge õhk näis raamitud nagu pilt. Kui mitu korda tuleb elus ette, et inimene tunneb sedamaid külgetõmmet kellegi suhtes, keda ta on alles kohanud; ainiti otsavaatamine, ootamatu ja kõikehaarav veendumus, et tegemist on kellegagi, kellega pidigi kohtuma? Ehk kolm, neli? Paljude jaoks juhtub see vaid hetkil, mil nad sõidavad rongijaama või poe eskalaatoriga üles, samal ajal kui keegi kõrval alla laskub. Mõned ei koge seda kunagi.

      Pöörasin tagasi sinu poole ja sa vaatasid mind taas. Muud ei midagi.

      Vaikisid hetkeks, kuid sõnasid siis: „Kas te krüptis olete käinud?” Sa kõnelesid kergel toonil.

      Vangutasin kergelt pead.

      „Kas tahaksite?”

      Olin kuristiku serval. Tean seda nüüd.

      „Ikka,” vastasin kergelt, sinu tooni imiteerides. Seda nimetatakse peegelduseks. Teeme seda kogu aeg.

      Sa kallutasid pead põgusalt minu poole. „Tulge minuga kaasa,” ütlesid sa. Pöördudes asetasid sa ühe käe mu küünarnukile, tajusin seda vaevu läbi jaki, ja juhtisid mind, peaaegu üldse mitte puudutades. Isegi kui sa oma käe ära võtsid, tundsin seal su sõrmede jälgi. Tõusime saali kaugemas otsas laiadest kiviastmetest üles. Tipus, uhke vitraažakna all seisis turvatöötaja, jässakas naine lokkis juuste ja prillidega. Jäin tahapoole, kui sa talle lähenesid. Sa küünitasid, et temaga rääkida. Ma ei kuulnud, mida sa ütlesid, kuid oli selge, et viskasid temaga nalja, tundes teda üsna hästi.

      Kui sa minu juurde tagasi kõndisid, näitasid võtit, mis oli kinnitatud musta plastikust ristküliku külge. „Tuletage mulle meelde, et ma selle Marthale tagasi annan, või muidu satun pahandustesse,” ütlesid sa.

      Pöörasime ringi. Järgnesin sulle mööda väiksemaid kiviastmeid läbi mustade raudväravate kuni suure puitukseni. Sa avasid selle võtmega. Me astusime sisse. Uks sulgus meie taga tugeva mürtsatusega. Seisime järjekordsete, seekord üsna kitsaste kiviastmete alguses, mis kaarena alla kulgesid. Sa läksid ees. Trepi jalamil ootas ees veel üks suur uks.

*

      Krüpt on väike, ornamentidega, kaared võlvumas pea kohal nagu madalal rippuvad puuoksad, lagi kaetud kuldse niidistikuga. Altari ees on peene mustriga sepis ja kaunistatud ristimisvann purskkaevuga – liikmed võivad siin oma lapsi ristida, jutustad sa mulle, või abielluda. Matuste kohta sa ei tea. Kabeli seinad ja põrand on kaetud plaatidega, sambad marmoriga; see näeb välja nagu külluslikult kaunistatud salakoht – võib-olla põhjusel, et tegemist on kiriku alla jääva ruumiga: varjatud palvepaik.

      Kõnnin mööda vahekäiku ja tajun, kuidas tühjus peletab vähimagi pühadustunde. Kirikupinke pole, on vaid rida rea järel kokkuklapitavaid toole. Need näivad kasutamata. Mu sammud kajavad. Kiriku mõte seisneb selles, et igaüks võib ükskõik millal sisse jalutada – see kamber on aga kinni ja avatud vaid liikmetele. Sa järgned mulle mööda vahekäiku, aeglaselt, distantsi hoides, pehmete sammude kajal. Ma kuulen teravat kontrasti enda kõrgete kontsadega. Kuigi olen sinu poole seljaga, räägid sa minuga edasi, sellest, kuidas kabeli õige nimetus on St Mary Undercrofti kabel, kuid kõik kutsuvad seda krüptiks. Krüpti seinad olid sajandeid krohvitud, kuid 1834. aasta tulekahjus varises krohvikiht maha ja paljastas kabeli uhked kaunistused, neist kõige tähtsamana stseenid suurtest reljeefsetest isandatest, kes märtritegusid sooritavad. Ja seal, meie kohal – olen ikka veel sinu poole seljaga, kuid palud mul üles vaadata – on tuleriidal põletatud pühak, teine uputatud … Ütled, et need on Püha Stefanus ja Püha Margaret. Sa osutad paganlikele veesülititele. See on minu arvates barbarism, keskaegne barbarism. Ma mäletan puhkust, kui käisime kord abikaasaga Põhja-Hispaanias, kus iga väikelinn näis meenutavat inkvisitsiooni enda isikliku, sageli vägagi värvika piinamisriistade muuseumiga. Marmor, kivinikerdused, peened plaadid, ladinakeelsed kirjutised, kogu katoliku kiriku rituaal – ei, mul ei torka siin pähe mingeid vaimseid mõtisklusi, vaid ainult kerge intellektuaalne uudishimu ja – mis see siis on, mõtlen aeglaselt kannapealt ringi pöörates … Taipan, et teen seda selle pärast, et valitseb haudvaikus. Pöördun, sest sa ei räägi enam; kividelt ei kosta enam sahinat. Ma ei kuule sind isegi hingamas.

      Sa pole haihtunud. Sa pole kadunud või end mõne samba taha või ristimisvanni peitnud. Sa seisad paigal ja vaatad mind.

      Vaatan vastu ja ma tean, ilma et kumbki meist midagi ütleks, et see on koht, millest alates hakkab hetk venima.

      Sinu kingad, su taldade hääl liigub, kajab, läheneb mulle. Minuni jõudes sirutad sa pisut kätt ja on täiesti loomulik, et ma vastan sellele samaga. Sa võtad mu käest kinni. Su haare kutsub mind endaga. Sa juhatad mind mööda vahekäiku, kabeli tagumisse otsa. „Tahan teile midagi näidata.”

      Astume madala vaheseina taha, kuhu jääb järjekordne suur puituks, seekord väga piklik, kaarja kujuga.

      „Minge ees, seal on pisut kitsas,” ütled sa.

      Avan ukse – pean veidi pingutama, sest see on väga raske. Ukse taga on väike kõrge laega ruum. Otse minu ette jääb helesinine rauast kapp, nagu kartoteegikapp, kuid paljude elektriliste nuppude ja tulukestega. Selle kõrval toetub seinale räpane pesuhari, vars allpool, ja asub terve hulk metallist treppredeleid. Vasakul venivad üles kümned kummiga kaetud jämedad kaablid, kadudes lae vahele. „See oli vanasti harjakapp,” ütled sa minu järel sisse astudes.

      Ruum on nii pisike, et sa pead mind enda vastu suruma, et saaksime ukse kinni panna.

      „Nõnda,” sõnad sa.

      Ukse taga on väike mustvalge foto naisterahvast ja selle all vasktahvel. Emily Wilding Davison. Seisan näoga tahvli suunas ja vaatan seda, selg sinu poole. Oled otse mu taga, väga lähedal, nii lähedal, et tunnen sind, kuigi sa ei puuduta mind – tähendab, tunnen, et puudutamisest on imevähe puudu. Tood ühe käe mu õlale ja osutad tahvlile. Su hingeõhk sasib mu juukseid, kui rääkima hakkad.

      „Ta varjas end siin 1911. aasta rahvaloenduse ajal,” ütled sa ja ma märgin kähku, ilma et end pööraks: „Jah, ma tean seda lugu.”, kuigi ei mäleta üksikasju. See on lugu naisõiguslasest. See lugu kuulub mulle, mitte sulle. Emily Wilding Davison heitis end Epsomi võiduajamisel kuninga hobuse kapjade alla. Ta suri, et naised nagu mina, kes elavad selles riigis kahekümne esimese sajandi alguses, saaksid võtta kõike iseenesestmõistetavalt; et me hääletame, töötame ja eeldame, et meie abikaasad tühjendavad nõudepesumasina. Me ei pea abielludes abikaasale kogu oma vara andma. Me ei pea nendega isegi abielluma, kui ei taha. Võime magada, kellega iganes tahtmist on – loomulikult isikliku moraalitunde piires –, täpselt nagu mehedki. Mitte keegi ei vii meid külaväljakule, et kividega surnuks loopida, ega topi meile suhu piinariistu, sest me räägime liiga palju, ei uputa meid tiiki, sest mees, kelle tagasi lükkasime, süüdistas meid nõiaks olemises. Meil on turvaline, praegu muidugi, just sellel ajal, selles riigis on meil turvaline.

      Kui ma sinu poole pöördun, tõstad sa omad peod kummalegi poole mu näost, libistad sõrmed mu juustesse ja ma tõstan käed, viies need kergelt su õlgade lähedusse, samal ajal kui sina mu pead õrnalt tagasi kallutad, ja ma sulgen silmad.

      Me suudleme – sinu suu on pehme, lopsakas, kõik see, mida suu peaks olema – ja mulle jõuab kohale, et ma teadsin, et nii läheb, sellest hetkest peale, mil sind komitee koridoris märkasin, küsimuseks oli vaid kuidas ja millal. Sa astud lähemale ja naaldud mu vastu, nii et olen ukse vastu surutud. Sinu keha pressib aeglaselt minu oma vastu: ma olen hingetu ja naasen esimest korda pärast kahekümnendaid eluaastaid selle meeletu pöörituseni, mis tekib, kui tunned, et suudlus on õrn, ent samas niivõrd jõuline, et saad vaevu hingata. Ma ei suuda uskuda, et suudlen võhivõõrast, mõtlen ma, ja tean, et uskumatus on pool