Must klaasmaja. Avo Kull

ust klaasmaja

      1

      „Maailm on hulluks läinud!“

      Majandusteadlane Ivar Lagus ütles seda erilise rõhuga ja saatis võitlusvalmi pilgu üle paarikümne kuulaja, kes teda tähelepanelikult jälgisid ja hoolega märkmeid tegid.

      „Te vaadake nüüd siia.“

      Lagus astus pabertahvli ette, pööras hoogsa liigutusega uue lehe, võttis laualt musta markeri ja joonistas ümberpööratud püramiidi, mille tipp osutas põranda ja põhi lae poole.

      „See siin on rahamaailma lihtsustatud skeem,“ ütles ta uuesti publiku poole pöördudes. „Ja nüüd ma näitan teile, kuidas seda magusat kooki jagatakse.“

      Professor tegi pintsakuhõlmade lehvides kiire poolpöörde ja läbistas püramiidi kahe horisontaalse joonega.

      „Nägite! Nüüd me jaotasime selle koogi kolmeks ebavõrdseks tükiks, ja igaühel neist on täpne tähendus. See kõige alumine ja kõige pisem tähistab reaalset, käegakatsutavat vara: autosid, laevu, lennukeid, vabrikuid, maid, maju, metsa. Pidage sealjuures silmas, et nende omanikud on elusad inimesed postiaadressi ja telefoninumbriga ja nii on see juba ammustest aegadest alates olnud. Saate aru, mida ma mõtlen?“

      Keskpanga saali kogunenud kuulajad noogutasid nõustuvalt. Mitmed neist olid Laguse hullu maailma teooriat juba kuulnud, kuid andeka oraatori esinemist oli sellegipoolest huvitav jälgida. Rahandusringkondades tunti ja hinnati seda meest ning kutsuti ikka koolitustele, kus tema detailideni lihvitud efektsetel ettekannetel oli alati menu.

      „Aga sellel kõige pisemal kolmnurksel koogitükil on üks oluline häda ja see on üks suur häda, ütlen ma teile,“ jätkas oraator aina enam hoogu minnes. „See suur häda seisneb selles, et pangad ei teeni selle vara pealt praktiliselt mitte midagi ja peavad sõrm suus pealt vahtima, kuidas omanikud raha kahe käega taskusse topivad. Kas see ei tee tigedaks?“

      Lagus muigas, hingas sügavalt sisse ja paiskas siis kuulajate ette kõige efektsema osa oma sõnavõtust: „Otse loomulikult ei saanud pangad seesuguse sigadusega leppida ning leiutasid aktsiad, osakud ja võlakirjad, mis tähendab seda, et käegakatsutavale varale tekkis paberist ekvivalent, mis iseenesest polnud küll vara, kuid tal oli väärtus ja see muutis ta kaubeldavaks.“

      Kõneleja võttis põuetaskust hoolikalt kokkuvolditud räti ja tupsutas läikima kippuvat nägu. Seejärel tõstis ta käe ja kuulutas järgmise tõe: „No nüüd alles õige triangel lahti läks, sest kohe tekkisid börs ja aktsiaturg, maaklerid ja diilerid, investorid ja analüütikud. Aga vähe sellest! Lisaks pankadele kiirustasid sellest pirukast matti võtma kindlustajad, investeerimisettevõtted, fondid ja varahaldusfirmad. Ilmlõpmata hulk ahneid ja aktiivseid inimesi läks liikvele ja lülitus protsessi ning nende tubli töö tulemusena vormus järgmine koogitükk, mida näete siin püramiidi keskosas. Selle tüki omapära seisneb naljakas tõsiasjas, et ta on palju mahukam kui alumine, reaalsest varast koos seisev koogitükk. Ja selle nimetus on väärtpaberiturg, mis on küll alumisest lõigust funktsionaalses sõltuvuses, kuid palju kordi suurem kui reaalsed väärtused, millel ta peaks põhinema.“

      Lektor tegi pisikese pausi, lastes kuulajatel oma teooria põhipunktid mällu talletada, ja jätkas sugestiivse tooniga:

      „Kuid see, sõbrad, on alles suure mängu algus, sest kohe näete tõelist silmamoondust, mida kadestaks iga mustkunstnik. Vaadake nüüd seda ülemist, kõige suuremat koogitükki.“ Kõneleja sihtis markeriga suurt trapetsikujulist moodustist ümberpööratud püramiidi ülaosas.

      „Mis see sihuke võiks olla?“ esitas ta retoorilise küsimuse, millele keegi ei kiirustanud vastama. Kõik teadsid, et ta teeb seda kohe ise.

      „Sellele jubedusele siin panid aluse andekad ja ahned inimesed, kes ei saanud osa esimesest ega ka teisest tükist, kuid kelle koogiisu oli sedavõrd suur, et nad keerasid kokku kohutava taina ja küpsetasid koogi, millesarnast maailm polnud veel näinud.“

      Õppejõud hingas sügavalt sisse ja jätkas vabalt voolavas kiirkõnes:

      „Mängu toodi derivatiivid ehk tuletisväärtpaberid, millest tavainimese mõistus hästi üle ei käi… nüüdseks on aga futuuridest, forvardidest, optsioonidest ja repodest saanud osa pangainimeste igapäevaelust ja kõik me mängime seda mängu sisusse süvenemata kaasa. Ja nagu nendest oleks veel vähe, on ilmunud turule teisigi imelikke vidinaid ehk surrogaatinstrumente, millel vaid väike raha lõhn juures, ent millega tõsimeeli ja ausa näoga päise päeva ajal kaubeldakse.“

      Kõneleja pöördus uuesti pabertahvli poole: „Just niisugustest asjadest see ülemine ja kõige rasvasem lõik koos seisabki. Aga pöörake tähelepanu ärevust tekitavale detailile, et see kolossaalne koogitükk on mitu korda suurem kui alumine ja keskmine kokku, ehk hiir on sünnitanud mäe. Ja nüüd kõige tähtsamast, milleks ma kogu seda juttu teile täna räägin.“

      Lagus peatus hetkeks, raputas pead, astus mõne sammu kuulajate poole ja tasandas hääle peaaegu sosinaks:

      „See kamakas siin, reaalse majanduse pea kohal on kui saatana sõrm, mis meile ükskord põrgutee kätte näitab, ja selleks on üks väga tõsine põhjus,“ ütles ta markeriga ülemist lõiku sihtides. „Pöörake tähelepanu tõsiasjale, et kogu see krempel siin on vaid tühipaljas õhk ja udu, nõiakunst ja posimine, kurjad kired ja kaarnate kraaksumine, mis mitte midagi ei maksa, sest sel kogumil pole enam sidet reaalsete väärtustega, ja mõnikord tundub mulle, et ka reaalse maailmaga mitte.“

      Majandusteadlane peatus hetkeks, libistas pilgu üle kuulajaskonna ja nähtuga ilmselt rahule jäänud, jätkas aina kasvava hooga:

      „Te vaadake nüüd, millise kohutava kolossi me oleme endale pea kohale kogunud,“ võttis esineja oma mõtte valjuhäälselt kokku. „Piisab vaid tühisest vääratusest selle monstrumi ülemistes kihtides, kui meile veereb kaela meeletu laviin katteta vekslitest ehk tühjadest lubadustest ning olematutest väärtustest kokku keeratud kive ja kaikaid, mis kogu me hästi väljatimmitud pangandusmaailma pahupidi pööravad.“

      „Miks?“ küsis kleenuke pidevalt märkmeid tegev tütarlaps tagareast.

      „Aga seks, et me ei tea, kui palju on pankades sulisid ja kui palju sulidel pankasid. Me ei tea, mida sisaldavad pankade väärtpaberiportfellid, kus teadupärast peaksid olema usaldusväärsed võlakirjad ja fikseeritud tulumääraga väärtpaberid. Me ei tea, kui palju on neil portfelli põhja kogutud kahtlase väärtusega struktureeritud investeeringuid ehk kimpu köidetud võlgasid, millest loodetakse suurt tulu, kuid mille tõeline väärtus selgub pahatihti alles pankrotiprotsessil. Meie aja Bonnie ja Clyde jääksid lihtsalt nälga, sest mis mõtet on röövida pankasid, mille varakambris on vaid võlad ja imelikud vidinad, mida on targem mitte torkida.“

      Oodatud naer saalis jäi tulemata, kuulajad noogutasid mõtlikult. Äraolev ilme inimeste näol oli asendunud tähelepanu ja märgatava pingega, sest kõneldi tähtsatest asjadest, mis puudutasid suuremal või vähemal määral kõiki.

      „Nagu sellest kõigest veel vähe oleks,“ jätkas kõneleja oma hoogsat etteastet, „turule on toodud ehtsad tapamasinad ehk püramiidskeemid ja rahakarussellid, mis tõukavad äärmised küll kelgult maha, aga kesktõukejõudu ja muidki füüsikaseadusi eirates liigub nende raha täpselt vastupidises suunas ning voolab vabalt keskmiste karussellikeerutajate kotti.“

      Hajevil ilmega jälgis Mark Sepper esineja mõttekäiku ja kritseldas märkmeraamatusse allapoole pööratud teravikuga võrdhaarse kolmnurga, mille ülaosa tähistas märkusega „hirm ja õudus“. „Phobos ja Deimos,“ mõtles ta muiates. „Sõjajumal Marsi riiakad pojad on otsaga panka jõudnud.“

      Professori lustakas ja kirglikus kõneviisis esitatud ettekanne meeldis küll Margile, kuid ta ei vaevunud kõnealuste küsimuste tagapõhja süüvima, sest olukorda rahaturul teadis ta niigi. Hetkel köitis teda miski muu. Mitte kõne sisu, vaid selle vorm oli tähtis, efektne esitusviis ja kuulaja köitmise psühhotehnilised võtted olid tähtsad ja ta tahtis need mällu talletada, sest pidas avaliku esinemise oskust oma edaspidises elus väga vajalikuks. Ta ei teadnud veel, kus ja kunas ta seda kasutama hakkab, aga kunagi juhtub see kindlasti.

      Mark Sepper, sihvaka rühi, blondi pea ja korrapäraste näojoontega noormees, oli kahekümne kaheksandaks eluaastaks saavutanud palju, hoopis rohkem kui tema õpingukaaslased, kellest mitmed olid küll kraadi omandanud mõnes välismaa mainekas ülikoolis, ent istusid endiselt väikese finantsametniku tüütul toolil. Esialgu mitte