Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad (sekka ka mõni vaenlane). Jonas Jonasson

minema?”

      Mõrtsuk-Anders selgitas, kuidas Stockholmi seadusrikkujate ringkondades seaduse järgi asjad käivad. Käesoleva juhtumi puhul oli tegemist üheksa aastat vana Saabiga, aga põhimõte oli alati üks ja sama: päevaks või paariks krahvi juures krediiti saada pole mingi probleem. Mured tekivad aga siis, kui ettenähtud aja möödudes raha laual ei ole. Ja sel juhul on see mureks eeskätt krediidivõtjale, mitte – andjale.

      „Näiteks murtud käeluu näol?”

      „Jah, või kahe käeluu näol. Kui auto oleks uuem olnud, siis oleks ilmselt tellitud ka ribide ja näo töötlemine.”

      „Kahe murtud käeluu asemel ainult üks. Kas te arvutate valesti või mis juhtus?”

      „Virutasin jalgratta ja sõitsin selle varganäo juurde koju, pesapallikurikas pakiraamil. Kui ma ta kätte sain, hoidis ta ühel käsivarrel vastsündinud tüdrukut ja palus armu, või kuidas seda nimetatakse. Kuna ma olen olemuselt heasüdamlik, mu ema ütles seda alati, purustasin ma selle asemel tema teise käe kahest kohast. Ja ma lasin tal lapse kõigepealt käest ära panna, et see viga ei saaks, kui tüüp minu töö pärast maha kukub. Nojah, ta kukkuski. Ma olen pesapallikurika käsitsemisel üsna osav. Aga kui ma nüüd järele mõtlen, oleksin ma võinud tal mõlemad käeluud puruks lüüa, kui ta seal põrandal nuuksus. Ma olen tähele pannud, et iga kord ei mõtle ma nii kiiresti kui tahaksin. Ja kui viin ning tabletid on asjasse segatud, siis ei mõtle ma vist üldse midagi. Vähemalt ei mäleta ma seda.”

      Pastor hakkas jutustuse ühest pisiasjast kinni:

      „Kas te ema tõepoolest ütles seda? Et te olete olemuselt heasüdamlik?”

      Per Persson imestas endamisi sama asja üle, ent jäi oma senise strateegia juurde ja püüdis võimalikult vaikselt seina ääres seistes sellega kokku sulada.

      „Jah, ütles küll,” vastas Mõrtsuk-Anders. „Aga see oli enne seda, kui ma tal kõik hambad välja lõin, kohe pärast seda, kui isa ennast surnuks jõi. Pärast seda ei öelnud ta enam suurt midagi, vähemalt mitte midagi sellist, millest oleks olnud võimalik aru saada. Kuradi loll eit sihuke.”

      Pastoril oleks olnud paar soovitust, kuidas perekondlikke konflikte üksteisel hambaid välja löömata lahendada, aga iga asi omal ajal. Nüüd tahtis ta Mõrtsuk-Andersi informatsioonist kokkuvõtte teha ja kontrollida, kas ta sai kõigest ikka õigesti aru:

      Mõrtsuk-Andersi viimane tööandja soovib niisiis viiekümneprotsendilist hinnaalandust, viidates sellele, et Mõrtsuk-Anders purustas ühe ja sama käe luud kahest kohast, selle asemel et murda mõlema käe luud?

      Mõrtsuk-Anders noogutas. Juhul muidugi, kui pastor peab viiekümne protsendi all silmas poolt hinda.

      Jah, pastor pidas seda silmas. Ja lisas, et krahv paistab olevat kitsivõitu. Olgu pealegi, pastor ja hotellitöötaja on valmis appi tulema.

      Kuna hotellitöötaja ei olnud valmis midagi vastu ütlema, jätkas pastor oma juttu:

      „Kahekümneprotsendilise vahendustasu eest otsime mainitud krahvi üles ja veename ta ümber. Aga see on pisiasi. Alles teises faasis muutub meie koostöö huvitavaks!”

      Mõrtsuk-Anders püüdis pastori sõnadest aru saada. Sõnu oli palju, peale selle ka veel mingi kummaline protsendinumber. Aga enne kui ta jõudis küsida, mis see „teine faas” võiks olla, hakkas pastor seda juba lahti seletama.

      Teine faas tähendab seda, et hotellitöötaja ja pastori juhtimisel hakatakse Mõrtsuk-Andersi väikest äritegevust edasi arendama. Diskreetne PR-töö klientuuri laiendamiseks, kindel hinnakiri, mis välistab aja raiskamise neile, kellel nagunii maksmiseks raha ei ole, ja selgepiiriline eetikakoodeks.

      Pastor nägi, et hotellitöötaja on näost sama valge nagu külmkapp seina ääres, mille vastu ta end surus, ja et Mõrtsuk-Anders on järje hoopis käest kaotanud. Ta otsustas pausi teha, et üks saaks lisahapnikku ja teisele ei tuleks pähe mõtet ideele pihtasaamise asemel kaklema hakata.

      „Muide, Mõrtsuk-Anders, ma pean teid teie hea südame eest kiitma,” ütles ta. „Laps pääses ühegi kriimuta! Taevariik kuulub lastele, sellest annab meile tunnistust Matteuse evangeeliumi üheksateistkümnes peatükk.”

      „Kuulub või? Annab või?” küsis Mõrtsuk-Anders ja unustas, et oli pool sekundit varem otsustanud vähemalt tolle tüübi, kes sõnagi lausumata seina ääres seisis, läbi peksta.

      Pastor noogutas vagalt ja jättis enda teada informatsiooni, et kõigest mõni rida edasi keelab sama evangeelium tapmise ja manitseb, et oma lähedast tuleb armastada nagu iseennast ja – kui välja löödud hammastest juba juttu tuli – oma ema ning isa tuleb austada.

      Raev Mõrtsuk-Andersi näol hakkas tasapisi taanduma. Seda märkas ka Per Persson, kelles taastus usk pärast maist elu saabuvasse ellu (seda muidugi juhul, kui temal ja pastoril õnnestub käimasolev jutuajamine seitsmenda toa asukaga elusalt lõpetada). Hotellitöötaja ei hakanud mitte üksnes uuesti hingama, ta sai ka kõnevõime tagasi ja andis omapoolse panuse, püüdes Mõrtsuk-Andersile kuidagimoodi seletada, mida tähendab kakskümmend protsenti millestki. Mõrtsukas vabandas end sellega, et vanglas veedetud aeg oli õpetanud teda osavalt aastaid lugema, ent protsentidest ei tea ta suurt midagi peale selle, et viinas on neid umbes nelikümmend, kõrvalise pilgu eest varjatud keldrites toodetud jookides teinekord veelgi rohkem. Ühest varasemast uurimismaterjalist oli selgunud, et ta oli oma tabletid alla loputanud kolmekümne kaheksa protsendilise poeviina ja seitsmekümneprotsendilise samakaga. Ega politseijuurdlusi saa iga kord muidugi uskuda, aga kui neil seekord õigus oli, siis pole ime, et kõik läks nii, nagu ta läks – sada kaheksa protsenti alkoholi veres ja tabletid veel pealekauba.

      Tekkima hakkavast meeldivast õhkkonnast inspireerituna lubas pastor, et Mõrtsuk-Andersi äri käive saab peagi – vähemalt! – kahekordistatud, juhul muidugi, kui tema ise ja hotellitöötaja saavad Mõrtsuk-Andersi esindamiseks vabad käed.

      Samal ajal tegi Per Persson geniaalse liigutuse ja võttis registratuuri külmkapist kaks õlut. Mõrtsuk-Anders kulistas esimese pudeli tühjaks, alustas teist ja otsustas, et ta on selgitustest piisavalt aru saanud.

      „Jah, kurat võtaks, miks ka mitte, olgu siis pealegi nii.”

      Seejärel tegi mõrtsukas ka teisele õllele hoogsate lonksudega lõpu peale, röhitses, vabandas, võttis viie tuhandekroonise hulgast kaks ja pani need letile sõnadega „jutt oli ju kahekümnest protsendist!”.

      Kolm ülejäänud tuhandelist pistis ta oma särgi rinnataskusse, teatas, et on aeg süüa nurgapealses stammkohas hommikusöögiga ühendatud lõunasööki, ja sellepärast ei ole tal enam aega äriasju arutada.

      „Edu teile krahviga rääkides!” ütles ta enne ukse taha kadumist.

      4. PEATÜKK

      Krahviks kutsutu nime aadlikalendrist ei leia. Tegelikult ei leia tema nime üldse kuskilt. Ta oli maksuametile võlgu ligi seitsesada tuhat krooni, aga hoolimata ametkonna korduvatest meeldetuletuskirjadest krahvi viimasele teadaolevale aadressile Mabini Streetile Filipiinide pealinnas Manillas, ei saabunud ei raha ega ka mingit muud teadet. Maksuamet ju ei teadnud, et aadress oli täiesti juhuslikult valitud, nõudekirjad sattusid kohaliku kalakaupmehe kätte, kes need avas ja kasutas paberit tiigerkrevettide ja tindikala pakkimiseks. Samal ajal elas krahv aga oma pruudi juures Stockholmis, naist kutsuti krahvinnaks ja tal oli kõrge positsioon erinevate narkootikumide müügiahelas. Tema nimel registreeritud viies firmas ajas krahv pealinna lõunapoolsetes eeslinnades kasutatud autode äri.

      Ta tegutses juba siis, kui valitses veel analoogaeg ja auto võttis lahti ja pani kokku mutrivõtmega mehaanik, mitte ülikooliharidusega arvutispets.

      Ent erinevalt paljudest teistest tuli ta digitaalajastusse üleminekuga paremini toime, seetõttu kasvaski ühest firmast mõne aasta jooksul viis. Selle kiiluvees tekkis krahvi ja maksuameti vahele finantsiline erimeelsus – teisel pool maakera elava usina kalakaupmehe rõõmuks ja mõningaseks ärrituseks.

      Krahv kuulus nende hulka, kes nägi muudatustes pigem võimalusi, mitte ohtu. Euroopas ja mujal maailmas ehitatakse autosid, mis poes maksavad