Inimsuhete ajalugu. Theodore Zeldin

lugu talumehest, kes naabri juurde läheb ja istub seal tükk aega sõnakestki lausumata, enne kui peremees küsib, mis tal ka asja oli. Lõpuks saab ta öeldud, et tal läks maja põlema. Soomlased elasid üksteisest eemal taludes, mitte külades, ja neil polnud raske vaikust taluda. Antropoloogide andmetel on Kesk-Aasias kohti, kus „inimesed ei tunne endal kohustust seltskondlikus situatsioonis rääkida, sest kõne, mitte aga vaikimine, toob inimesele pahandust”. Teised antropoloogid on analüüsinud, kui oluline on Madagaskaril silmas pidada, mida sa ütled, sest informatsioon on haruldane kaup, mida tuleb hoida kui aaret, mis sulle auväärsust lisab, kusjuures kuulutada midagi, mis valeks osutub, on hirmus alandus. Kuid see pole ühegi maailmaosa eripära, vaid on iseloomulik kõikjal paljude elukutsete ja paljude ametlike olukordade juures: on mitmeid põhjusi mitte rääkida, eeskätt aga hirm ennast lolliks teha. Mõne miili kaugusel Oxfordist oli ühel minu tuttaval vanal daamil, farmitöölise lesel, kombeks külla kutsuda teisi vanu daame, kes käisid lihtsalt „tema juures istumas”, tunni aja jooksul praktiliselt midagi ütlemata. Madagaskari loo puhul võib õpetlikuks pidada seda, et mehed kardavad alandust või teiste meeste solvanguid ja seega jätavad rääkimise naiste hooleks. Kui nad kedagi arvustada tahavad, käsivad nad naistel see ära teha, mida need prantsuse keeles, mitte aga malagassi keeles ka teevad; mehed pruugivad karme sõnu üksnes lehmadele korraldusi jagades, kuid samuti ainult prantsuse keeles. Siis aga kritiseerivad mehed naisi nende pika keele pärast.

      Sõnavabadus oli ainult tühi õigus, kuni inimesed vabanesid tundest, et nad ei suuda end korralikult väljendada; isegi linnadesse koondumine ei õpetanud neid vestlema. Kõigepealt tuli üle saada vanast, sügavale juurdunud vastumeelsusest taluda vahelerääkimist, mida võrreldi mingit liiki köndistamisega. Siis tuli näidata, et neil on vaja rääkida selleks, et arutada asju, millest nad korralikult aru ei saa, ega tea, mida uskuda. Keelepaelad vallandusid alles siis, kui teadlased ja filosoofid ütlema hakkasid (nagu nad tegid antiikses Kreekas ja nagu nad praegugi korrutavad), et tõde on võimatu teada, et kõik on pidevas muutumises, mitmene ja äärmiselt komplitseeritud, ja et ainuüksi skeptikud teavad tarkusesõna. Ka nõudis demokraatia leiutamine, et inimesed ütleksid mida nad mõtlevad ja end avalikel koosolekutel väljendaksid. Sitsiilias, Sürakuusas, kreeka immigrantide linnas – ennetades Uus-Inglismaa asunikke –, toimis esimene demokraatia, mis võttis ametisse kõnekunsti õpetaja nimega Corax. Varsti muutus retoorika hellenistliku maailma ülimaks oskuseks ja hariduse tähtsaimaks osaks. Kuigi mõned arvasid, et mõjukaks kõnelejaks saamine nõuab kõigi teadusharude tundmist, olid teised selleks liiga kannatamatud, ja nii leiutatigi lühem tee edule: õppekava lühendati üksnes vaidlusoskuse andmisele, tehnikale, mis võimaldab rääkida igal teemal, isegi kui sa neist midagi ei tea. Oskus veenvalt rääkida muutus uueks harrastuseks, uueks intellektuaalseks mänguks, muutes poliitika ja kohtupidamise meelelahutuseks, kus oraatorid üksteisega otsekui sportlased võistlesid, ent seejuures tundeid suurema, lausa maagilise jõuga mõjutades. Kuulsaim retoorikaõpetaja Gorgias, algselt Sürakuusa saadik Ateenas, pidas end maagiks riimides, oma fraase, nagu oleksid need manamissõnad.

      Kuid see ei olnud vestlemine. Esimene tuntud vestleja oli Sokrates, kes selle sõnasõja dialoogiga asendas. Võib-olla ei leiutanud just tema dialoogi, mis oli algselt sitsiilia miim või nukuetendus, ent tema tuli välja ideega, et inimene üksi ei suuda end arusaadavaks teha, et neil on vaja kedagi, kes neid stimuleerib. Enne teda oli igasuguse kõnelemise mudeliks monoloog: tark mees või jumal rääkis ja teised kuulasid. Kuid Sokrates oli läbi teinud loodusteaduse õpingute trauma ja lahkunud tundega, et ta ei hakka iial teadma, mida uskuda. Ta tuli hiilgavale ideele, et kui kaks ebakindlat inimest kokku panna, suudaksid nad saavutada, mida nad eraldi ei suuda: nad võiksid avastada tõe, omaenda tõe, iseenda jaoks. Teineteist küsitledes ja oma eelarvamusi kaaludes, neid kõiki üksikult mitmeks osaks jaotades, vigu üles otsides, mitte kunagi rünnates või solvates, vaid alati otsides seda, millega nad omavahel nõustuda saavad, liikudes väikeste sammudega ühelt nõusolekult teisele, saavad nad pikapeale teada, mis on elu eesmärk. Läbi Ateena kõndides, turuplatsidel ja kohtumispaikadel peatudes demonstreeris Sokrates, kuidas dialoog toimib, kõnetledes käsitöölisi ja poliitikuid ning muude elualade inimesi, esitades neile küsimusi nende töö ja arvamuste kohta. Mida nad ka parajasti tegid, pidi neil selleks põhjus olema, nad pidid mõtlema, kas see on õige või õiglane või ilus; ja sedakaudu juhtis ta arutelu sellele, mida need sõnad tähendavad. Ta vaidles, et pole küllaldane, kui lihtsalt korrata, mida teised ütlevad, laenata tõdemusi. Inimene pidi need ise enda jaoks välja nuputama. Ta oli õpetaja, kellesugust enne ei tuntud, kes keeldus õpetamast, kes keeldus tasu võtmast, väites, et ta on sama rumal kui õpilane, ja et elu mõtte leidmine käib läbi vestluse.

      Sokrates oli erakordselt inetu, välimuselt peaaegu groteskne, kuid ta näitas, kuidas kaks üksikisikut võivad teineteise jaoks ilusaks saada selle läbi, kuidas nad räägivad. „Neist, kes sageli minu juurde tulevad, paistavad mitmed algul päris ebaintelligentsed, aga kui me oma arutelusid jätkame, siis need, keda taevas soosib, võivad edusamme teha nii kiiresti, et see nii teistele kui neile endale üllatavana tundub, kuigi on selge, et minult pole nad iial midagi õppinud. Paljud imetlusväärsed tõed, mida nad ilmale toovad, on avastatud nende enda poolt ja tulevad nende enda seest. Kuid sünnitusabi on taeva ja ka minu töö.” Sokratese ema oli ämmaemand ja sellena nägi ta ka iseennast. Selleks et ideed saaksid sündida, on vaja ämmaemandat. Kõigist avastustest oli see üks suurimaid.

      Ometi pidasid paljud Sokratest liiga imelikuks, õrritajaks, õõnestajaks, „mürgiseks raikalaks”. Talle ei lugenud, kui kõik mingis asjas ühel meelel olid, ikka seadis ta selle kahtluse alla. Tema iroonia ärritas inimesi, sest tal oleks nagu korraga kaks erinevat seisukohta olnud. Ta irvitas ka demokraatia üle ja oli valmis surmaotsust vastu võtma, et selle valitsemisvormi ebaõiglust tõestada. Elu, mis endas ei kahtle, pole elamist väärt, rääkis ta oma tagakiusajatele.

      Kuid vestlus ei koosne mitte üksnes küsimustest: Sokrates leiutas ainult poole vestlusest. Läks vaja veel üht revolutsiooni, ja selle tõi kaasa renessanss. Seekord oli tegemist naiste mässuga.

      Niikaua kui elus edasijõudmine sõltus sõjalisest jõust, õilsast sünnipärast või patroonist, kes sind kaitses, saadi „vestlusest” aru kui „kooselust, visiitidest, kellegi võimsa isiku ringi kuulumisest”, ja kõnelemiseks polnud muud vaja kui oma sõnakuulelikkust ja truudust kinnitada. Õukondlaste etiketiraamatutes soovitati neil oma reputatsiooni kaitsmisele keskenduda, pakuti militaristlikke metafoore uhkuse kaitsmiseks: moodustage liite, kasutage oma sõnu nagu relvi ja solvanguid nagu laskemoona oma rivaalide vastu, näidake oma jõudu, aktsepteerides vastuseisu, alustades riidu, kasutades bluffimist. Õukondlaste keelepruuk jäi pikka aega räigeks, nende käitumine suurustlevaks, nende eeskujuks uhkeldav kukekõnnak. Kuid siis sai õukonnadaamidel sellest tavast villand, ja kõigepealt Itaalias, siis Prantsusmaal ja Inglismaal ja lõpuks kogu Euroopas ja kaugemalgi mõeldi välja uus ideaal, kuidas inimene käituma peaks, nõudes otse vastupidist – viisakust, lahkust, taktitunnet ja kultuursust. Eeskuju, keda kõik lõpuks jäljendama asusid, oli Madame de Rambouillet (sündinud Pisani ja pooleldi itaallanna). Nii nagu Marilyn Monroe õpetas tervele generatsioonile, mida tähendab olla seksikas, näitas Madame Rambouillet, mida tähendab olla kõige rafineeritumal kujul seltskondlik, nii et enam ei lugenud, kui rikas, kui kõrgelt sündinud või kui ihuliselt ilus keegi oli, peaasi, et ta oskas vestlusest osa võtta.

      Tema organiseeris vestluse täiesti uuel viisil. Salong oli suure kuningliku või parunliku saali vastand; seda iseloomustas intiimsus, võib-olla tosin inimest, kõige rohkem kaks tosinat; vahel nimetati salongi alkooviks, ja selle eesistujaks oli daam, tänu kellele andsid andekad inimesed endast parima. Ta kutsus neid oma salongi mitte nende positsiooni arvestades, vaid sellepärast, et neil oli midagi huvitavat rääkida, ja seltskonna mõjul, mille see daam oli kujundanud, hakkas inimene veelgi huvitavamalt rääkima. Sokrates leiutas vestluse dueti. Madame Rambouillet ei püüdnud vestluse kammerorkestrit luua, sest iga inimene rääkis oma sõnadega; pigem moodustas ta mingi teatri, kus igaüks võis sõnade mõjulepääsu üle otsustada ja ka tagasimõju kuulda. Tema salongis kohtusid kõikidest klassidest ja rahvustest inimesed – nii nagu paljudes teistes salongides, mis tema eeskujul loodi – vestlusteks, milles vaadati elule samast kaugusest, kui Sokrates seda oli õigeks pidanud, kuid selle asemel et end eneseküsitlusega piinata, keskenduti oma mõtete elegantsele esitamisele.

      Salongid