Inimsuhete ajalugu. Theodore Zeldin

on arstid sellele austusenõudele reageerinud? „Ma pole neile midagi niisugust kunagi rääkinud.” Taas vaikus. Uhkus seisab tee peal ees. Lisa tunneb, et arstid kohtlevad teda põlgusega. Kuid ta ei saa neilt ometi tunnustust kerjata. Kunagi ammu kohtus ta ühe imelise farmakoloogiaprofessoriga, kelle laboratooriumis ta mõnda aega töötas. Ta oli maailmakuulus ja oli töötanud Ühendriikides, kuid polnud põrmugi upsakas, ei rääkinud kunagi oma avastustest, vaid alati oma „meeskonna” omadest, kus üksteist ikka vaid eesnimepidi kutsuti. Lisa peab niisugust suhtumist ideaalseks. Ta unustab, et maailmanimega autoriteetidel on lihtne sõbralik olla, kusjuures keskpärasused peavad näitama, kui tähtsad nad on, muidu ei saa keegi aru. Nii või teisiti otsib Lisa „uut motivatsiooni”.

      Naine oli oma lootused eeskätt karjäärile rajanud. Ta abiellus arstiga, kes samuti oma karjääriga tegeles. „Me oleme võrdsed. Kodus pole meil meeste ja naiste töid. Võin teha mida tahan ja minuga ei pahandata, kui ma hilja koju tulen. Meil on eraldi pangaarved. Mina hoolitsen ise enda eest. Meil on kummalgi erinevad harrastused. Temal tennis ja bridž. Minul squash ja jõusaal. Aga pühapäeviti teen mina süüa, sest toiduvalmistamine on mu kirg; selle kaudu väljendan oma loovust: ma ei oota tema abi.” Oma töösse pühendunud, ei tahtnud nad lapsi. Nüüd kahetseb ta seda. Kas mees ka kahetseb? „Ma ei tea. Me ei ole sellest kunagi rääkinud. Ta tõesti ei tahtnud lapsi.”

      Ometi pole see ainus teema, mida nad ei puuduta. Kas mees armastab teda? Naine ei küsi, mees ei ütle. Kas Lisa ütleb talle? „Mul on lihtsam öelda: „Sa käid mulle närvidele.”” Oli aegu, kus nad teineteist peaaegu üldse ei näinud, nii kinni olid mõlemad oma patsientidega. Umbes viis aastat tagasi otsustas Lisa, et nad peavad koos õhtust sööma, ainult kahekesi, igal laupäeval kell 20.30; tema teeb söögi, nagu oleksid neil külalised, ja nad vestlevad meditsiinist ja inimestest, kelle psüühikat ta väga meisterlikult lahata oskab – „Tema õpetas mulle, kuidas see käib.” Mees armastab hästi süüa, kuid ütleb, et Lisa raiskab toiduvalmistamisele liiga palju aega; ja kui neil on tõesti külalised, ütleb mees, siis see liigne sekeldamine võtab lõunasöögilt pidulikkuse, sest tekitab külalistes alaväärsustunde. Tegelikult mõtlebki Lisa neile suurtele lõunasöökidele juba kuu aega ette.

      „Me ei räägi kunagi endast. Ma ei tea, miks. Ma mõtlen endast, kuid ei ütle, mida ma mõtlen. Kui oleksin tõeliselt vabameelne, räägiksin ma abikaasaga endast; kuid selleks vajaksin abikaasat, kes oleks oma häbelikkusest vabanenud, et aidata minul oma häbelikkusest vabaneda.” Sellele häbelikkusele ei leidu muud lahendust kui minna välja ja tõestada endale, et ta on ihaldusväärne, mis sugugi alati rahuldust ei paku. „Ma usun, et mu abikaasa teab, et olen erandlik, kusjuures ta ise ei ole erandlik; aga ta nõustub minuga, et ma olen erandlik ainult selleks, et pahandusi vältida.” Lisa on soostunud kutsega käia kord nädalas ärikoolis õpetamas, oma kõige elegantsemaid rõivaid kandes: „Teen kõik mis võimalik, et nende alaealiste ees hea välja näha. Nad märkavad, mida ma kannan. Esitan neile imago, mis neile meeldib, et end kuulama panna. Ma ei taha vanaks saada; ma ei taha käituda nagu neljakümne nelja aastane naine; leian, et minuvanused inimesed on minust vanemad. Kuna olen sportlane, saan noortega rääkida.” Tema tegutsemine spordimaailmas tähendab seda, et ta kohtub paljude inimestega: „Nad ei heiduta mind; mind koheldakse võrdsena, mis on minu jaoks tähtis.”

      On olemas ka mees-sõber, kes armastab oma probleemidest temaga rääkida, ja vahel käivad nad koos lõbutsemas, isegi ööklubides; kuid abikaasa keeldub armukadedaks muutumast. Tema lõbu on tenniseklubi ja meessoost sõbrad. „Miks ei või me eraldi elu nautida?” küsib mees. „Miks mitte koos?” vastab Lisa. „Kui temal lõbus on, siis tahaksin ka mina seal olla. Mulle meeldib lõbutseda, aga meil on erinev arusaam, mida lõbutsemine tähendab.” Ta suutis siiski meelitada mehe maskiballile, kus ta end täiesti tundmatuks maskeeris ja mehe klouniks riietas, ja mehele meeldis seal: „See oli üks meie ilusamaid õhtuid.” Kogu oma sõltumatusest hoolimata tahaks ta oma mehega lähedaseks sõbraks jääda, kuid aeg on neid ilmselt juba lahutanud, nii nagu see arstid õdedest lahutas. Asi võiks teistmoodi olla, kui inimesed oskaksid sagedamini tundmatuks muunduda, oskaksid teineteist üllatada.

      Võib-olla ei suuda üks mees küllalt vestlusainet pakkuda. Vahetevahel mõtleb naine, et oleks ideaalne, kui saaks kahte poole kohaga meest pidada. „Ma ei ütle sugugi, et see ei ole võimalik. Aga ma ei usu, et mina sellega hakkama saaksin. Ma pole seikleja. Mulle ei meeldi riskida.” Ta ütleb mehele: „Sa ei tunne mind. Sa ei tea, kui kaugele ma minna suudan.” Aga see on ainult mehe hirmutamiseks: „Ta ajab mind vihale, kuid ma ei suudaks elada tavalise stereotüüpse mehega; ja ega minuga polegi nii kerge koos elada. Võib-olla on ta kõigele vaatamata minu jaoks parim.”

      Kuulsin Cognacis palju kaebusi abikaasade aadressil. Ühiskondlikul redelil kõrgemale tõustes suurenevad ka nõudmised abikaasade suhtes, ja viha kasvab neljakümne viie aastaste meeste vastu, kes meeleheitlikult oma seksuaalset võimekust tõestada püüavad; selles eas on „väga tähtis lasta meestel mõelda, et nemad on peremehed”. Ometi pole kõik naised rahul selle iidse strateegiaga: kui nad on haritud ja neil on vaba aega ja nad oskavad oma aju kasutada, siis on äriasjadest rääkimine neile tüütu. Kunagi palju aastaid tagasi leidsid nad rakendust heategevuses. Nüüd on linnas kaksteist naiste rühma, mis käivad koos kirjandust ja ideid, religiooni ja Euroopa asju arutamas. Religioonikoosolekutel käivad ka mehed, kuid kirjanduskoosolekud on ainult naistele: nad loevad kuu jooksul ühe raamatu ja arutavad siis seda õhtust süües. Nad on rajanud eraraamatukogu, mis ostab viimaseid trükiseid ja laenutab neid viie frangi eest, vanemaid raamatuid kolme frangi eest; raamatukogu on muutunud kirjandusarutelude pidevaks läbiviimise kohaks, kus käivad koos naised igast ühiskonnaklassist.

      Siis ühendasid naised jõu ülimalt julgeks intellektuaalseks ettevõtmiseks: nad rajasid Euroopa kirjandusliku festivali, kuhu kutsutakse rahvusvahelise mainega kirjanikke, kriitikuid ja kunstnikke; kuulajaskonda koguneb mitusada inimest; ja osalt selle tulemusena on nüüd nende väikeses linnas neli raamatukauplust. Arvan, et sellest seemnest võiks ühel päeval tärgata ka mingi uut laadi ülikool. Lõpuks oli ka Oxford vaid üheksasaja viiekümne majaga linnake, kui sinna ülikool rajati. Tookord rahuldas see vajadust haritud preestrite, õigusteadlaste ja õpetajate järele, kuid nüüd, kus intelligentseid inimesi ei rahulda enam üksnes elukutseline ettevalmistus, on ruumi uutlaadi ülikoolile, mis pole noorte geto, vaid koht, kus kõik generatsioonid kogemusi vahetavad, kultuuri ja lootust õpivad.

      „Meie naiste koosolekute ajaks saadetakse minu mees üles tuppa, aga vahel kuulab ta salaja pealt ja pärast hakkab mulle küsimusi esitama,” räägib üks naine. „Minu meest huvitavad ainult täppisteadused ja mehhaanika,” kurdab teine. „Kui ta teada sai, et olen terve päeva kodunt ära festivalil, sai ta vihaseks,” ütleb kolmas. „Meil kõigil on oma salaaed,” ütleb neljas. „Meid kõiki tuntakse vaid välise ilmingu põhjal. Kui paljastaksin oma tõelise olemuse, ei usuks mind keegi. Seega jätan oma mõtted enda teada. Ma ei taha oma salaaia võtit käest ära anda.” – „Mehed teenivad meile elamisraha. Meie mõtleme nende eest,” lõpetab viimane.

      Vestlus meeste ja naiste vahel on alles algamas.

      Kas see on vältimatu, et nii paljud vestlused peavad viljatuks jääma? Miks on inimesed pärast sajanditepikkust kogemust oma vestlustes ikka veel nii kohmakad, jämedad ja tähelepanematud, nii et näiteks nelikümmend protsenti ameeriklastest – keda ometi on kasvatatud vaikimist ebasõbralikuks pidama – kaebab, et nad on vabaks mõttevahetuseks liiga häbelikud? Vastus on see, et vestlemine on ikka veel lapsekingades.

      Maailma mälu on täis topitud kindralite, mitte aga vestlejate nimesid, vahest seepärast, et vanasti räägiti palju vähem kui nüüd. „Mees, kes kaldub liigselt rääkima, olgu ta nii tark kui tahes, liigitatakse rumalate hulka,” ütles Pärsia prints Gurgani Kai Ka’us, ja maailm on enamiku ajast temaga nõustunud. Homerose ideaalkangelane „sõnade rääkija” samuti kui „tegude tegija” oli harvaesinev nähtus. Hindu tarkusejumalanna Sarasvati suhtles üksnes „poeetide keeles”, ja kui harilikud inimesed rääkisid, tegi ta neile selgeks, et nad üritavad jumalikult loovad olla. 1787. aastal täheldas üks inglise reisimees prantsuse talupoegade mühaklikku vaikimist, ja seda maal, mille eliit oma elegantse sõnaseadmise poolest kuulsaks oli saanud.

      Seda