Krüüsalised. Sari «Orpheuse Raamatukogu». John Wyndham

silma alt hoiduda, kuni igapäevased hääled õhtusöögi lähenemisest teada andsid ja võis ohutult nägu näidata.

      Logelesin niisama ja vaatasin, kuidas hobustel rakmeid maha võeti. Siis helises katuse all rippuv kell paar korda. Uksed avanesid ja hoovi tulvas rahvast, kes suundusid köögi poole. Läksin nendega kaasa. Hoiatus «HOIDU MUTANDI EEST!» vaatas mulle vastu, kui sisse astusin, aga oli liiga tuttav, et mind mõtlema panna. Sel hetkel huvitas mind peamiselt toidu lõhn.

      3

      Pärast seda käisin tavaliselt kaks-kolm korda nädalas Sophie juures. Koolitunnid, nii palju kui neid oli – paar vana naist õpetasid poolt tosinat last lugema, kirjutama ja arvutama –, toimusid hommikuti. Mul polnud raske lõunasöögi ajal varem minema lipsata ja ära kaduda, kuni kõik arvasid, et keegi teine on mulle juba tööd leidnud.

      Kui Sophie pahkluu oli paranenud, näitas ta mulle oma kodukandi lemmikpaiku.

      Ühel päeval viisin ta seljandiku meiepoolsele küljele aurumasinat vaatama. See oli ainus aurumasin saja kilomeetri ulatuses ja me olime selle üle väga uhked. Corkyt, kes masina järele vaatas, parajasti polnud, aga kuuri uksed olid lahti ja nende vahelt kostis ragisevat, kriuksuvat ning puhkivat rütmi. Hiilisime lävele ja piilusime hämarusse. Väga põnev oli jälgida, kuidas suured palgid kähinal üles-alla liikusid ja hiiglaslik risttala katusealuse varjudes edasi-tagasi kiikus, sealjuures mõlemas otsas peatudes, nagu koguks jõudu järgmiseks pingutuseks. Põnev küll, aga mõne aja pärast muutus see üksluiseks.

      Kümnest minutist piisas, me läksime eemale ja ronisime kuuri kõrval seisva puuriida otsa. Seal istudes võis tunda, kuidas kogu virn meie all värises, kui mootor edasi rügas.

      «Minu onu Axel ütleb, et Vanal Rahval oli kindlasti palju paremaid masinaid,» rääkisin talle.

      «Minu isa ütleb, et kui kas või veerand lugudest, mida Vana Rahva kohta räägitakse, on tõsi, pidid nad olema võlurid, mitte inimesed,» vastas Sophie.

      «Aga nad olid imelised,» käisin ma peale.

      «Liiga imelised, et tõsi olla, ütleb isa,» tähendas tema.

      «Kas ta siis ei usu, et nad oskasid lennata, nagu räägitakse?» pärisin mina.

      «Ei. See on tobe. Kui nemad seda oskasid, peaksime meie ka suutma.»

      «Aga paljusid asju, mida nad oskasid, hakkame me jälle ära õppima,» protesteerisin.

      «Mitte lendamist.» Ta raputas pead. «Asjad kas saavad lennata või mitte ja meie ei saa,» väitis ta.

      Mõtlesin, kas rääkida talle oma unenäost, kus linna kohal lendasid mingid asjad, aga unenägu pole eriti hea tõend, nii et ma loobusin. Siis ronisime alla, jätsime aurumasina puhkima ja kriuksuma ja seadsime sammud Sophie kodu poole.

      Tema isa John Wender oli parajasti reisilt tagasi. Kuurist, kus ta nahku raamidele tõmbas, kostis vasardamist ja kogu ümbrus lõhnas tema töö järele. Sophie jooksis isa juurde ja põimis talle käed kaela ümber. Mees ajas end sirgu, hoides temast ühe käega kinni.

      «Tere, tirts,» ütles ta.

      Mind tervitas ta tõsisemalt. Meie vahel valitses sõnatu arusaamine, et rääkisime nagu mees mehega. See oli alati nii olnud. Kui ta mind esimest korda nägi, vaatas ta mind nii, et ma hakkasin kartma ega söandanud tema juuresolekul rääkida. Aja jooksul see aga muutus. Meist said sõbrad. Ta näitas ja jutustas mulle palju huvitavat. Aga mõnikord pilku tõstes märkasin ikkagi, et ta jälgis mind rahutult.

      Polnud ka ime. Alles aastaid hiljem sain aru, kui murelik ta pidi olema, kui avastas koju jõudes, et Sophie oli pahkluu välja väänanud ja tema jalga oli näinud just David Strorm, Joseph Strormi poeg. Küllap ahvatles teda tõsiselt mõte, et surnud poisid ei saa lubadust murda. Võib-olla päästis mind proua Wender.

      Aga ma usun, et ta mure oleks kui peoga pühitud, kui ta oleks teadnud vahejuhtumist, mis leidis aset minu kodus umbes kuu pärast Sophiega kohtumist.

      Mu kätte oli tunginud pind ja kui selle välja tõmbasin, jooksis haavast ohtralt verd. Läksin kööki, aga kõigil oli õhtusöögiga liiga palju tegemist, et mulle tähelepanu pöörata, nii et ma otsisin endale ise kaltsusahtlist riideriba. Mõne minuti üritasin haava kohmakalt kinni siduda, aga siis ema märkas. Ta laksutas etteheitvalt keelt ja nõudis, et vigastus tuleb ära pesta. Siis keeras ta riideriba korralikult ümber käe, torisedes, et muidugi pidin ma seda tegema just siis, kui tal oli tegemist. Ma vabandasin ja lisasin:

      «Oleksin ise ka hakkama saanud, kui mul oleks veel üks käsi.»

      Mu sõnad kõlasid vist oodatust valjemini, sest kogu ruum jäi korraga vakka.

      Ema tardus paigale. Vaatasin äkilisest vaikusest üllatunult ringi. Mary, kes seisis, pirukas käes, kaks sulast, kes toitu ootasid, mu isa, kes oli parajasti laua otsas oma kohta sisse võtmas ja kõik teisedki jäid mind jõllitama. Märkasin, kuidas mu isa üllatunud ilme asendus vihaga. Ärevalt, kuid mõistmatult jälgisin, kuidas ta suu kriipsuks pigistas, lõua ette lükkas ja ikka veel uskumatu pilgu kohal kulmu kortsutas. Ta nõudis: