Krüüsalised. Sari «Orpheuse Raamatukogu». John Wyndham

siia ja sured ära, arvan ma.»

      Ta ei andnud kohe järele, aga lõpuks siiski soostus. Ta jälgis kõhklevalt, kuidas ma paelad läbi lõikasin. Siis ta ütles:

      «Mine ära! Sa ei tohi vaadata.»

      Ma küll kõhklesin, aga lapsepõlv on täis mõistetamatuid, ent tähtsaid reegleid, nii et ma astusin paar sammu eemale ja keerasin selja. Kuulsin tema rasket hingeldamist. Siis hakkas ta jälle nutma. Pöörasin ringi.

      «Ma ei saa,» ütles tüdruk ja saatis mulle läbi pisarate hirmunud pilgu. Ma kükitasin maha, et vaadata, mis teha andis.

      «Sa ei tohi kellelegi rääkida,» sõnas ta. «Mitte iial, mitte iial! Kas lubad?»

      Ma lubasin.

      Ta oli väga vapper. Ei midagi enamat kutsika niuksumisest.

      Kui ma viimaks jala vabastasin, nägi see veider välja. Tähendab, kõverdunud ja paistes – ma ei märganudki, et varbaid oli rohkem kui tavaliselt…

      Mul õnnestus king kivide vahelt välja taguda ja ma ulatasin selle talle. Aga tüdruk avastas, et king ei tahtnud tursunud jala otsa mahtuda. Ta ei saanud ka jalga maha toetada. Mõtlesin teda seljas kanda, aga ta osutus oodatust raskemaks ja ma taipasin, et nii me kaugele ei jõuaks.

      «Pean minema abi kutsuma,» teatasin talle.

      «Ei. Ma rooman,» vastas tema.

      Kõndisin tema kõrval, kandsin kinga ja tundsin end kasutuna. Ta läbis söakalt üllatavalt pika maa, aga pidi siis alla andma. Tema püksid olid põlvede kohalt rebenenud ja ka põlved olid marraskil ning veritsesid. Ma ei teadnud ühtki poissi ega tüdrukut, kes oleks nii kaua vastu pidanud – see äratas aukartust. Aitasin tal terve jala peale püsti tõusta ja toetasin teda, tema aga osutas oma kodu suunas, millest andis märku peenike suitsunire. Kui ma tagasi vaatasin, oli ta jälle käpuli ja kadus kiiresti põõsastikku.

      Leidsin maja suuremate raskusteta ja koputasin pisut närviliselt. Uksele tuli pikakasvuline naine. Tal oli kena peen nägu suurte heledate silmadega. Tema kleit oli ruuge ja pisut lühem kui minu kodukandi naistel, aga seda ilustas traditsiooniline kaelast pihani ja üle rinna ulatuv rist, roheline nagu sall, mida ta ümber pea kandis.

      «Kas teie olete Sophie ema?» pärisin ma.

      Ta kinkis mulle terava pilgu ja kortsutas kulmu. Siis küsis ta ärevalt ning napisõnaliselt:

      «Mis on?»

      Ma rääkisin talle.

      «Oh!» hüüatas naine. «Tema jalg!»

      Hetkeks silmitses ta mind karmilt, siis toetas oma luua seina najale ja lisas napilt:

      «Kus ta on?»

      Juhatasin ta tuldud teed tagasi. Naise hääle peale roomas Sophie põõsastest välja.

      Ema silmitses paistes ja muljutud jalga ning veritsevaid põlvi. «Oh sa mu vaene kullake!» ütles ta, embas tüdrukut ja suudles teda. Siis aga küsis: «Nägi ta seda?»

      «Jah,» vastas Sophie. «Anna andeks, emme. Ma tõesti pingutasin, aga ise ma ei suutnud ja mul oli nii valus.»

      Ema noogutas aeglaselt ja ohkas.

      «Mis seal ikka, enam pole midagi parata. Aja end püsti.»

      Sophie ronis emale selga ja me kõik läksime koos maja juurde tagasi.

      Lapsena õpitud käsud ja reeglid võib küll pähe tuupida, aga need ei tähenda suurt midagi enne, kui saad mõne näite, ja isegi siis tuleb näitest aru saada.

      Nii sain ma rahulikult istuda ja jälgida, kuidas vigastatud jalg pesti, mähisega kaeti ning kinni seoti, märkamata ainsatki seost sellega, mida olin kuulnud pea kõigil oma senise elu pühapäevadel.

      «Ja Jumal lõi mehe oma palge järgi. Ja Jumal määras kindlaks, et mehel peab olema üks keha, üks pea, kaks kätt ja kaks jalga; et iga käsi peab painduma kahest kohast ja lõppema käelabaga, millel on neli sõrme ja üks pöial; et igal sõrmel peab olema lame sõrmeküüs…»

      Ja nii edasi:

      «Ja siis lõi Jumal naise, samuti oma näo järgi, aga järgnevate loomupäraste erinevustega: naise hääl peab olema kõrgem kui mehel; talle ei tohi kasvada habet; tal peab olema kaks rinda…»

      Ja nii edasi.

      Teadsin seda kõike sõna-sõnalt peast, aga ikkagi ei äratanud Sophie kuue varba nägemine ühtki mälestust. Nägin ta jalga ema süles puhkamas. Jälgisin, kuidas ta ema hetkeks pilgu jalale langetas ja selle üles tõstis, ise samal ajal kummardudes, et seda kergelt suudelda, ja kui ta silmad tõstis, helkisid neis pisarad. Tundsin talle tema kurbuse pärast kaasa ja Sophiele tema jala pärast, aga ei midagi enamat.

      Kui jalg oli seotud, vaatasin uudishimulikult toas ringi. Maja oli palju väiksem kui minu kodu, tegelikult lausa onn, aga see meeldis mulle rohkem. Tundus sõbralik. Ja kuigi Sophie ema oli ärev ja murelik, ei pannud ta mind tundma, et olin ainus kahetsusväärne ja kaootiline element muidu nii korrapärases elus, nagu juhtus enamikuga mu kodustest. Ka tuba ise tundus mulle palju etem, sest seintel ei rippunud lauseid, millele saaks laitvalt osutada. Selle asemel nägin seintel hobuste joonistusi, mis mulle väga meeldisid.

      Sophie, kes oli nüüd puhtaks kasitud, pisarajäljed palgeilt pestud, hüppas laua taha toolile. Täiesti toibununa, kui jalg välja arvata, uuris ta tõsise külalislahkusega, kas mulle meeldiksid munad.

      Pärast palus proua Wender mul paigal püsida, kuni ta Sophie teisele korrusele kandis. Paari minuti pärast tuli ta tagasi ja istus minu kõrvale. Ta võttis mul käest kinni ja silmitses mind mõne hetke tõsiselt. Temast õhkus tugevat ärevust, ehkki ma ei saanud kohe aru, mille pärast ta nii mures oli. See üllatas mind, sest varem polnud temas sellistest mõtetest jälgegi. Ma mõtlesin vastu, katsusin teda rahustada ja näidata, et minu pärast ei pea muretsema, aga mu mõtted ei jõudnud temani. Ta muudkui vaatas mind sätendavate silmadega, umbes nagu Sophie siis, kui ta nuttu tagasi hoidis. Tema mõtted olid murelikud ja vormitud, kui ta mind niiviisi piidles. Proovisin uuesti, aga ikka veel ei jõudnud ma temani. Siis noogutas ta aeglaselt ja ütles sõnadega:

      «Sa oled hea poiss, David. Olid Sophie vastu väga hea. Tahan sind selle eest tänada.»

      Tundsin piinlikkust ja silmitsesin oma kingi. Ma ei mäletanud, et keegi olnuks mind varem heaks poisiks kutsunud. Mul polnud aimugi, kuidas sellisele olukorrale reageerida.

      «Sophie meeldib sulle, eks?» jätkas ta minult pilku pööramata. «Jah,» vastasin ma ja lisasin: «Ta oli väga vapper. Tal oli kindlasti väga valus.»

      «Kas sa peaksid tema eest üht saladust – väga tähtsat saladust?» uuris tema.

      «Jah, muidugi,» nõustusin, ehkki veidi ebakindlalt, sest ma ei taibanud, mis saladusest jutt käis.

      «Sa… Sa ju nägid tema jalga?» tähendas naine mulle kindlalt otsa vaadates. «Tema… varbaid?»

      Noogutasin. «Jah,» laususin jälle.

      «See ongi see saladus, David. Keegi teine ei tohi teada saada. Peale tema isa ja minu tead ainult sina. Keegi teine ei tohi teada. Mitte keegi. Mitte kunagi.»

      «Ei,» olin ma nõus ja noogutasin veel kord tõsiselt.

      Tekkis väike paus – vähemalt sõnades, aga ta mõtted tormasid edasi. Neis kajasid trööstitult ja õnnetult sõnad «mitte keegi» ja «mitte kunagi». Siis kõik muutus ja ta oli sisimas jälle kange, raevukas ja hirmul. Talle vastu mõtlemisest polnud mingit kasu, nii et ma üritasin kohmakalt sõnades rõhutada, et mõtlesin öeldut tõsiselt.

      «Mitte kunagi, mitte keegi,» kinnitasin innukalt.

      «See on väga, väga tähtis,» käis ta peale. «Kuidas seda sulle seletada?» Aga ta ei pidanud midagi seletama. Tema pakiline, pingeline usk sõnumi tähtsusesse oli ilmselge. Ta sõnad polnud sugugi nii tungivad. Ta lausus:

      «Kui keegi peaks teada saama, oleksid nad temaga… kohutavalt kurjad. Seda ei tohi kunagi juhtuda.»

      Naise ärevusest oleks nagu saanud midagi