Krüüsalised. Sari «Orpheuse Raamatukogu». John Wyndham

Kui tahate, võin tõotada,» pakkusin.

      «Lubadusest piisab,» vastas tema.

      Lubadus oli nii pühalik, et võtsin kindlalt nõuks seda täielikult varjata, isegi oma nõbu Rosalindi eest. Ehkki samas ajas saladuse silmnähtav tähtsus mind segadusse. Nii palju ärevust nii väikese varba pärast. Aga täiskasvanute sekeldused tundusid sageli vajalikust palju suuremad. Niisiis keskendusin põhilisele – saladuskatte säilitamisele.

      Sophie ema aina silmitses mind kurva, kuid mõistmatu näoga, kuni mul hakkas ebamugav. Ta märkas mu nihelemist ja naeratas. See oli lahke naeratus.

      «Hea küll siis,» lausus ta. «Hoiame seda salajas ja ei räägi sellest enam kunagi, eks?»

      «Jah,» nõustusin mina.

      Ukse juurest mööda rada alla laskudes pöörasin korraks ringi.

      «Kas ma võin varsti jälle Sophiet vaatama tulla?» küsisin.

      Ta kõhkles, mõtles järele ja kostis siis:

      «Hea küll, aga ainult siis, kui oled kindel, et keegi teada ei saa.»

      Alles siis, kui seljandikuni jõudsin ja piki künkaharja sammud kodu poole seadsin, jõudsid pühapäevased monotoonsed õpetused juhtunule järele. See juhtus peaaegu kuuldava välgatusena. Mu peas kõlasid Inimese Tunnused: «Iga jalg peab painduma kahest kohast ja lõppema jalalabaga, ja igal jalalabal peab olema viis varvast, ja iga varbal peab olema lame varbaküüs…» Ja nii edasi, kuni lõpuks: «Kõik olendid, kes tunduvad inimestena, aga pole täpselt niisugused, ei ole inimesed. Nad ei ole ei mehed ega naised. Nad teotavad Jumala tõelist palet ja Jumal vihkab neid.»

      Need äkilised mõtted häirisid mind ja ajasid segadusse. Mulle oli sageli rõhutatud, et pühaduseteotus oli hirmus asi. Aga Sophie juures polnud midagi hirmsat. Ta oli lihtsalt tavaline väike tüdruk, ehkki palju arukam ja vapram kui enamik teisi. Aga ometi, Tunnuste järgi…

      Ilmselgelt pidi kusagil olema eksitus. Üks väga väike lisavarvas – noh, kaks lisavarvast, sest ma eeldasin, et ka teisel jalal oli samasugune – ei saanud ju olla piisav erinevus, et Jumal teda vihkaks.

      Maailm ajas mind tõsiselt segadusse…

      2

      Ma jõudsin koju tavalist teed mööda. Seal, kus laas oli künkanõlva oma rüppe haaranud ja sellest üle kasvanud, ronisin alla kitsale vähekäidud rajale. Sealt edasi olin valvel ja hoidsin kätt noapidemel. Oleksin pidanud metsast ülepea eemale hoidma, sest mõnikord – ehkki väga harva – tungisid suured loomad nii sügavale tsiviliseeritud maale, et jõudsid isegi Waknukini. Puude vahel võis kohata kodustamata koeri või metskasse. Aga nagu tavaliselt, kuulsin ma ainult väikeseid olevusi, kes minu eest kiiresti pagesid.

      Umbes kilomeetri pärast jõudsin haritud maani ja kodu hakkas üle kolme-nelja põllu paistma. Hiilisin piki metsaserva ja jälgisin puude tagant ettevaatlikult ümbrust, siis ületasin hekiridade varjus kõik peale viimase põllu ja jäin jälle ringi vaatama. Näha polnud kedagi peale vana Jacobi, kes õuel aegamööda muda kühveldas. Kui ta oli ohutult seljaga minu poole, sööstsin kärmelt üle avatud hoovi, ronisin aknast sisse ja sammusin tasahilju oma tuppa.

      Meie maja pole lihtne kirjeldada. Sellest peale, kui mu vanaisa Elias Strorm enam kui viiekümne aasta eest ehitustöödega algust tegi, oli majale erinevatel aegadel lisandunud uusi tube ja juurdeehitisi. Nüüdseks oli see laiali valgunud ühelt poolt kuurideks, laoruumideks, lautadeks ja küünideks, teiselt poolt pesumajadeks, piima- ja juustukambriteks, sulaste tubadeks ja nii edasi, kuni see ümbritses kolme neljandiku ulatuses suurt kõvaks tambitud maapinnaga siseõue, mis jäi peahoonest allatuult ja mille keskseks kaunistuseks oli kompostihunnik.

      Nagu kõik piirkonna majad, oli seegi rajatud tugevatest rohmakalt tahutud palkidest raamile, aga kuna tegu oli meie kandi kõige vanema hoonega, katsid enamikku välisseintest Vana Rahva hoonete varemetest toodud tellised ja kivid ning krohvitud roomatte kasutati ainult sisemiste seinte tarvis.

      Minu vanaisa, nii nagu mu isa mulle temast rääkis, oli olnud väsimatult vooruslik, lausa tüütuseni. Alles hiljem sain temast usutavama, ehkki vähem kiiduväärse pildi.

      Elias Strorm tuli idast, kusagilt mere lähedalt. Miks, see pole päris selge. Ta ise väitis alati, et ida jumalavallatud kombed sundisid teda otsima vähem peenutsevat ja karmima mõtteviisiga paika, ehkki ma olen kuulnud räägitavat, et ühel hetkel ei suudetud teda kodukohas enam taluda. Olgu põhjus milline tahes, see meelitas ta neljakümne viie aastasena tollal välja arendamata Waknukki, peaaegu piirialale, koos kogu oma maise varaga, kuuest vankrist koosnevas karavanis. Ta oli turske, võimukas ja kirglikult sirgeselgne mees. Tema puhmaskulmude all silmades võis välkuda piibellik tuli. Austus jumala vastu oli tal sageli huulil ja hirm saatana ees pidevalt südames – nähtavasti oli raske öelda, kumb teda rohkem tagant kihutas.

      Varsti pärast seda, kui ta maja ehitamist alustas, läks ta reisile ja tõi sealt kaasa mõrsja. Naine oli häbelik, omal roosakaskuldsel moel kaunis ja mehest kakskümmend viis aastat noorem. Olen kuulnud, et ta kepsles nagu armas vasikas, kui arvas end üksi olevat, aga abikaasa pilgu all liikus ujedalt nagu jänes.

      Kõik vaesekesele lubatud vastused olid ammu ajast ja arust. Ta ei leidnud sugugi, et abielu oleks armastust lõkkele puhunud, ei suutnud abikaasat enda kaudu uuesti nooreks muuta ega osanud ka neid puudujääke korvata kogenud majapidaja kombel kodu hooldades.

      Elias polnud mees, kes teiste puudused tähelepanuta jätaks. Mõne poolaastaga vaigistasid tema noomitused naise kepslemise, ta jutlused panid roosakaskuldsed toonid tuhmuma ja järele jäi kurblik tuhkhall naisenääps, kes suri suurema puiklemiseta aasta pärast teise poja sündi.

      Vanaisa Elias ei kõhelnud pärija küsimuses kunagi hetkekski. Tema usk imbus mu isale kontidesse ja põhimõtted lihastesse. Mõlemat juhtis piiblilugudega ja Nicholsoni «Patukahetsustega» külluslikult üle ujutatud mõistus. Mis usku puutus, olid isa ja poeg ühest puust, nende ainuke erinevus seisnes lähenemises: mu isa silmis ei säranud jutlustaja indu, tema voorus väljendus pigem seadustes.

      Joseph Strorm, minu isa, ei abiellunud enne Eliase surma. Kui ta seda lõpuks tegi, ei korranud ta oma isa viga. Mu ema vaated ühtisid tema omadega. Emal oli tugev kohusetunne ja ta ei kõhelnud kunagi, kellele ta peaks end pühendama.

      Meie piirkonda ja ühtlasi ka meie maja, mis oli seal esimene, kutsuti Waknukiks traditsiooni tõttu, sest sealkandis oli kunagi ammu-ammu, Vana Rahva ajal, asunud sellenimeline paik. Traditsioon oli hägune nagu ikka, aga kindlasti olid seal seisnud mingisugused hooned, mille varemed säilisid seni, kuni need uute majade ehitamiseks laiali tassiti. Oli ka pikk seljandik, mis jooksis kuni mägedeni ja suur lõhe, kindlasti Vana Rahva töö: nad olid oma üliinimlikul moel pool mäge hävitanud, et leida midagi, mis neile huvi pakkus. Võimalik, et seda paika kutsuti juba siis samamoodi, aga nüüd oli sellest igatahes saanud Waknuk, korralik, seadusekuulekas ja jumalakartlik kogukond, sadakond hajusat majadekobarat, mõned suuremad, mõned väiksemad.

      Mu isa oli ümbruskonnas tuntud mees. Kui ta kuueteistkümneaastaselt esimest korda rahva ette astus, et pidada oma isa ehitatud kirikus pühapäevast jutlust, oli piirkonnas veel vähem kui kuuskümmend perekonda. Aga kui maad hariti üha laiemalt ja elanikke tuli juurde, ei vajunud ta unustusse. Ta jäi endiselt suurimaks maaomanikuks, pidas igal pühapäeval jutluseid ja selgitas praktilise lihtsusega taevaseid seaduseid ja vaateid väga erinevatel teemadel. Kindlaksmääratud päevil esindas ta magistraadina ka ilmalikku seadust. Vahepealsel ajal jälgis ta, et nii tema kui kõik tema sõltlased oleksid ülejäänud piirkonnale laitmatuks eeskujuks.

      Majas keerles elu kohaliku kombe kohaselt ümber avara elutoa, mis täitis ka köögi aset. Meie maja oli Waknuki suurim ja uhkeim ning elutuba samuti. Selle hiiglasliku kamina üle võis uhke olla. Muidugi mitte edevusest, vaid pigem teadmisest, et Issanda antud suurepärasele materjalile on antud nii väärikas kuju: see oli omamoodi testament. Kolle oli ehitatud rasketest kiviplokkidest. Terve korstnajalg oli tellistest ja polnud iial põlema läinud. Ülemise otsa juures ümbritsesid korstnat piirkonna ainsad katusekivid, nii et ka ülejäänud õlgkatus polnud kunagi süttinud.

      Ema